Alo Lõhmus: Elroni uus ämber
Eelmise aasta 1. aprillil teatas kommunikatsioonifirma Powerhouse riigifirma Elron nimel, et Elron laiendab reisrongiühendust ka Võrru. See pressiteade osutus aprillinaljaks. Minu meelest oli tegu maitsetu ja lausa südametu aprillinaljaga.
Koidula ja Võru vaheline raudteeliin on ju olemas ning oleks igati loomulik, kui riiklik rongifirma teenindaks tõepoolest ka Võru elanikke, mitte ei heidaks küünilist nalja nende ääremaise elu üle. Paraku ei sõida reisirong Võrru tänase päevani.
Läinud teisipäeval sai Powerhouse hakkama uue ämbriga, avaldades kogemata Elroni plaani kehtestada reisirongides piletid ka jalgrataste veoks. Tegelikult vääriks eraldi käsitlust küsimus, miks üks riigifirma, millel on olemas oma kommunikatsioonitöötaja, üldse ostab pressiteadete kirjutamise teenust kommunikatsioonifirmalt. Kuid keskendugem praegu vaid jalgrataste küsimusele, sest antud juhul ei ole paraku tegu aprillinaljaga.
Elron andis ajakirjandusele mõista, et aeg-ajalt koguneb rongidesse liiga palju jalgrattureid ning nende eemale peletamise üks võimalus ongi muuta rattavedu tasuliseks. See näitab, et ettevõtte hoiak jalgratturite suhtes on risti vastupidine muu läänemaailma suundumustele.
Mitmel pool Lääne-Euroopas just õhutatakse ja soositakse jalgrataste ning rongide ristkasutamist. Nii jalgratas kui rong on äärmiselt energiaefektiivsed transpordivahendid ning üheskoos suudavad nad pakkuda reaalset alternatiivi autoliiklusele. Kui sa elad oma töökohast näites kolmekümne kilomeetri kaugusel, siis on jalgrattaga tööle väntamine problemaatiline, sest tööle saabuksid sa higisena ja mõnevõrra väsinuna. Ent kui sul on võimalik osa distantsist katta rongiga ning jätkata rattasõitu raudteejaamast, siis muutub su tööteekond kiireks, värskendavaks, tervislikuks ja igati keskkonnasõbralikuks. Just tänu rataste ja rongide koostööle ajab näiteks suur osa Kopenhaageni elanikest oma igapäevasju just nende sõiduvahenditega, mitte autodega.
Elroni probleem on muidugi silmaga näha: uued rongid on küll ilusad ja mugavad, kuid liiga väikesed, napilt leidub rongides ka rattakohti. Kui rongis juhtub rahvast palju olema ning rattureidki rohkem kui kümmekond, siis võib seal tõesti kitsaks minna.
Kuid lahendus ei saa seisneda ratturite tõrjumises. Elronil on siin kaks valikut: kas soetada juurde vaguneid, milles on senisest rohkem rattakohti, või hakata rajama ratturitele sobivad taristut väljaspool ronge.
Euroopa Liit on nimelt käivitanud pilootprojekti Bike-Train-Bike, mille eesmärgiks on ehitada rongijaamadesse mugavad, turvalised ja piisavalt suured jalgrattaparklad, kuhu igaüks võib oma ratta muretult jätta. Programmi teiseks osaks on laenurataste süsteemi juurutamine nendes samades raudteejaamades. Ühesõnaga: sõidad oma isikliku jalgrattaga jaama, jätad ta parklasse ning istud rongi, ostad pileti, sihtjaamas aga saad selle sama rongipileti eest laenujalgratta, millega reisi jätkata. Õhtul kordub kõik vastupidises järjekorras. Pilootprojekti viiakse ellu Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias ja Inglismaal, kuid sellest võiksime eeskuju võtta meiegi.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar