Urmas Vadi: munakarbist välja lõigatud hiir ehk mittearvamisfestival
Ilge möll käib viimasel ajal. Eks ole ka põhjust, see on selge. Kõigil on oma asi ajada, näidata meelsust, võtta seisukoht, teha suu lahti. Näiteks üleeile korraldati Tartu raekoja platsil lugemismeeleavaldus pealkirjaga "Ka mina loen!".
Miks mitte. Esimese hooga mõtlesin kül, et see on veidi tobe, aga samas tean ise paljusid inimesi, kes räägivad kirja- ja lugemisoskuse ja tekstist arusaamise allakäigust. Seda räägivad ka ülikoooli õppejõud oma tudengeid kuulates ja nende kirjatöid lugedes. Nii et miks mitte korraldada lugemismeeleavaldus.
Mõtlesin isegi, et äkki peaks kah minema ja raekoja platsil midagi lugema, aga siis ikkagi ei läinud. Ei läinud raamatuga ja ei läinud ka niisama vaatama. Sest kui minna raamatuga, siis seal meeleavaldusel saab see korraga nii tähtsaks, kõik kindlasti vaatavad, mis raamatut keegi loeb. Mida siis kaasa võtta?
Mu sõber kinkis hiljaaegu mulle Hitleri raamatu "Minu võitlus". Sellega ju ei lähe tänasel päeval Tartu reakoja platsile, ega ma hull ei ole.
Siis mõtlesin, et võtaks Jüri Kolgi jutukogu "Suur võidujooks", mida praegu loen. See on lahe raamat, head lühikesed tabavad lood, pugistaks veidi seal munakivide peal naerda. Aga siis mõtlesin edasi, et äkki ka see ei sobi. Kuidas ma seal niimoodi itsitan, võibolla teised on tõsiste nägudega, süvenenud ja siis näevad mind ja heidavad mulle niimoodi volksti kurja pilgu, et mis ma siin naeran, kas ma naeran nende üle, kas ma naeran nende meeleavalduse üle, kas ma naeran kirjanduse, kultuuri, meie rahva üle, kes tahab Raekoja platsil lugeda?!
Lõpuks ma ei leidnudki ühtegi sobivat raamatut, millega meelt avaldada ja ma ei läinudki sinna kohale. Mulle tundus sinna kohaleminek korraga meeletu seisukohavõtuna – näete, mina loen!
Ja üldse tundub mulle, et kogu aeg peab võtma mingi seisukoha, sa oled sunnitud midagi arvama. Suvel sattusin korra Tallinna ja käisin Vikerraadio toimetusest läbi. Toimetuse uued ruumid on avatud planeeringuga, sa näed ja kuuled kohe kõiki, alati on seal keegi. Ja siis korraga polnud seal toimetuses kedagi! Mitte kedagi. Tundsin ennast hetkeks nagu peategelane uues Kõomäe romaanis, olin täiesti üksi! Siis lõpuks leidsin nurgast ühe kolleegi ja küsisin, kus kõik on? Selgus, et kõik on Paides arvamusfestivalil.
Kogusin end veidi ja küsisin siis, miks sina siin oled? Miks sina ei läinud arvamusfestivalile? Kas ei võetud kaasa? Kolleegi lõi käega ja vastas: mul ei ole mingit arvamust.
Esiti mõtlesin, et kuidas siis nii, on see võimalik? Ma olen sellele lausele ikka viimasel ajal mõelnud, et kas oleks võimalik mitte võtta seisukohta? Lihtsalt ei arva sellest või tollest asjast mitte midagi? Isegi kui jutuks tulevad pagulased.
Kas see on võimalik, et sa ütled avalikult välja, et mul ei ole selle kohe pealt oma arvamust. Et ma ei ole poolt ega vastu. Lihtsalt arvamust ei ole, debatis ei osale.
Ega see vist ikka ei ole võimalik. Isegi kui sa ütled, et sul ei ole arvamust, arvavad teised, et sa oled kas isetu, või siis ükskõikne, ei hooli inimestest. Kuidagi jube keeruline on.
Vastukaaluks arvamusfestivalile, mis jumala eest, on suurepärane asi, võiks korraldada ka festivali, kus võib olla täiesti mitte midagi arvamata. Inimesed tulevad kohale, nad võivad juttu rääkida, aga ei pea, mingit päevakava pole, ei mingeid loenguid, ümarlaudu. Usun, et neid inimesi, kes sinna festivalile kohale tuleks, oleks ikka rohkesti, ikka kõvasti rohkem kui ainult minu üks kolleeg.
Muuseas, avasin siis Facebooki ja vaatasin enda sõprade postitusi, et kas ma saan sealt enda jutule kinnitust. Kui palju on seal teemasid, mis kaasavad, lausa nõuavad seisukohavõttu, ja kui palju on neid, mis seda kohe üldse ei nõua.
Kohe ongi järjest on kaks sissekannet. Esimene on minu hea sõber Kivisildnik, kes on jaganud Ants Laaneotsa seisukohavõttu, et pagulaste saabumisega saabuvad ka terrorstid. Kivisildniku postitus on saanud 31 laiki, 3 jagamist, kommentaare pole.
Järgmise postituse on teinud minu teine Facebooki sõber Aapo Ilves. Ta on munapakist kääridega välja lõiganud hiire kuju. Väga kena hiir, muideks. 313 laiki, 15 jagamist, 24 kommentaari!
Võibolla see Aapo Ilvese munakarbist välja lõigatud hiir ongi see, mis sümbliseerib mitte midagi arvamist. Ta on lihtsalt väljalõigatud hiireke, ei mingit seisukohta, ei poliitilist, rahvuslikku, rassilist, ei mingit maailmavaadet, ka suu on tal kinni. Mis maailmavaadet sa papist hiirelt ikka tahad, aga vaata, kus kogub laike!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar