Külli Taro: arvamusliiderluse oht ja tegutsemisfestival
"Pole palju neid, kes julgeks välja öelda ebapopulaarseid seisukohti, mis väljendavad objektiivset tõde. Ja nii juhtubki, et arvamusliidrid langevad arvamusliiderlusse. Olulisemaks kui siiras ja asjalik arvamusdebatt muutub lihtsalt pildil püsimine," kirjeldab Eesti Koostöö Kogu programmijuht Külli Taro üht Eesti arutlusruumi ohtudest.
Arvamusfestival on aasta-aastalt kasvanud üha suuremaks ja populaarsemaks. Sajad inimesed teevad vähemalt pool aastat ja enamasti vabatahtlikult tööd selleks, et augustikuus, veel sügaval puhkuste ajal, tulla kaheks päevaks kokku ja pidada asjalikku arutelu. Juba see on kiiduväärt nähtus omaette.
Missioon arendada Eestis arutelukultuuri on äärmiselt tänuväärne. Festivalil kehtestatud hea tava reeglid on universaalsed ning võiksid järgimist leida igas olukorras. Oleks ju kena, kui suudaksime alati olla arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad, reageeriks mõtetele, mitte isikule, tõestaks, mida väidame või saaks aru, et kuulamine on sama oluline kui rääkimine.
Mis teeb arvamusfestivali eriliseks?
Osaleja seisukohalt on kindlasti eriline valikuvõimalus rääkida kaasa väga eripalgelistel teemadel: julgeolekust ja majandusest, lapstööjõust ja sallivusest, sünteetilisest bioloogiast ja tehnoloogiast, elu väärikusest ja loomade õigustest. Festivali formaat on üles ehitatud selliselt, et piir esinejate ja teiste vahel on õhkõhuke. Nii on igaühel võimalus debateerida nendega, kelle seisukohti siiani teleri ekraanil jälgitud või ajalehest loetud. Kuulata hoopis teiste elualade spetsialiste, kellega muidu kunagi ei kohtukski. Arutelud toimuvad ilma vahendajata, siin ja praegu. Ja kohapeal puudub oht, et ajakirjanduslikus tõlkes midagi kaduma läheb.
Arutelu korraldajale annab arvamusfestival suurepärase platvormi testida ideid ja saada seejuures tagasisidet korraga väga erinevatelt sihtgruppidelt. Olen tähele pannud, et valimiseelsetel aastatel on kohapeal olnud poliitikute tihedus ruutmeetril märkimisväärselt kõrge. Aga kus mujal on ühes kindlas kohas võimalik arutleda erinevate maailmavaadete üle?
Ka mitmed riigiasutused või hoopis huvigrupid on kasutanud head võimalust oma valdkonna probleemidele lahenduste otsimiseks ja testimiseks.
Arvamine on tore, teod veel paremad
Armastus arvamise vastu on tore, kuid see kõik võiks saada toetust ka tegudest. Arvamused on olulised, kuid teod kõnelevad rohkem. Ehk peaks arvamusfestivalile järgnema tegutsemisfestival? Õnneks on varasemate festivalide arutelud andnud siiski julgustust ideedega edasi minna. Näiteks eelmisel korral peetud alkoholipoliitika debatt jätkus kirgi kütvate aruteludega veel selle aastani välja. Tegudega läheb veel aega.
Ent veel üks oht varitseb arvamusruumi tõsiselt. Mõni aasta tagasi kasutas Mihkel Mutt ühes vestlusringis võimust ja vaimust, tõest ja aususest rääkides huvitavat mõistet – “arvamusliiderlus”. Arvamusliiderlus kirjeldab olukorda, kus eesmärgiks pole mitte tõe rääkimine, vaid mõtlemine, kas see tõde on minule kui rääkijale kasulik.
“Arvamusliiderlus on moes, on saamas trendiks. Mis inimene sa oled, kui sul ei ole arvamust! Nii saadavadki inimesed lehtedele oma arvamusi, ega neile ei maksta selle eest, aga tähtis on nimi kirja saada, näidata, et sa oled keegi. Ega seda ei saa hukka mõista, aga mis sest kasu on?” kõneles tollal Mihkel Mutt.
Tõepoolest, pole palju neid, kes julgeks välja öelda ebapopulaarseid seisukohti, mis väljendavad objektiivset tõde. Ja nii juhtubki, et arvamusliidrid langevad arvamusliiderlusse. Olulisemaks kui siiras ja asjalik arvamusdebatt muutub lihtsalt pildil püsimine.
Eelnev jutt aga ei vähenda kübetki arvamusfestivali tähtsust. Elagu sõnarokk!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar