Tõnis Saarts: sissevaade valimisplatvormidesse – IRLil kõige kvaliteetsem, sotsidel kiibakaim
Seekordsed europarlamendi valimiste valimisplatvormid pole just eriti inspireeriv ja põnev lugemine. Teravust on vähe ja üldiselt on suured parlamendierakonnad enamustes põhiküsimustes üsna sarnastel seisukohtadel ning Brüsseli stiilile kohaselt ümarad ja deklaratiivsed. Kvaliteet on siiski kõikuv, ulatudes väga professionaalselt kirjutatud IRLi programmist õhukese ja üldsõnalise SDE valimisplatvormini.
Ometi on rõõm tõdeda, et Euroopa on jõudnud lõpuks ka Eestisse. See tähendab, et kui 2009. aasta valimistel olid parteide programmid väga Eesti-kesksed ning Euroopa teemasid oli juurde pandud pigem vaid “kaunistuseks”, siis tänavustes valimisplatvormides on Euroopat ja Eestit üsna hästi kokku sõlmitud ning enamus erakondi demonstreerivad päris korraliku Euroopa-alast teadlikkust ja kompetentsi.
Kas Eesti parteidele on päästerõngaks osutunud europarteide (nt Euroopa Rahvapartei, Liberaalide ja Demokraatide Ühenduse jt) üldprogrammid, millest oli mugav šnitti võtta või on kümne aastaga ise targemaks saadud? Ilmselt mõlemat.
Euroopat puudutav kompetents aga kipub meil käima ikka endise koalitsiooni ja opositsiooni rajajoont mööda: IRLi ja Reformierakonna programme lugedes on tunda, et need erakonnad on paratamatult Euroopa asjades enam kodus kui Keskerakond ja sotsid. See on mõneti ka paratamatu – ega ilmaasjata pole politoloogid teisteski Euroopa riikides olnud mures selle pärast, et euroopastumine tugevdab niigi juba suurt võimutäiust nautivat valitsust (täitevvõimu) ja marginaliseerib parlamenti seal esindatud erakondadega.
Eesti erakondadel on mitme võtmetemaatika osas tõepoolest üsna ühesugused arusaamad: kõik lubavad seista selle eest, et Ida-Euroopa põllumehi koheldaks võrdselt vanade liikmesriikide omadega, kõik kõnelevad innovatsioonist, digimajandusest ja hariduse tähtsusest, kõik (välja arvatud Keskerakond) toetavad Euroopa ühtset välispoliitikat Venemaa suunal, kõik väärtustavad tööjõu vaba liikumist (vaid Keskerakond on siinkohal kidakeelne), kõik leiavad, et euro kriisi valguses tuleb liikmesriigid allutada senisest tõhusamale finantsdistsipliinile, kõik parteid tahavad kärpida Euroopa tasandi bürokraatiat ja lihtsustada regulatsioone jne.
Tugevamad erisused ilmnevad maailmavaatelistes rõhuasetustes ning ennekõike sotsiaal- ja maksupoliitikas.
Liberaalid, kes pole tegelikult Euroopa liberaalid
Reformierakonna programmi põhiline märksõna on vabakaubandus ja Euroopa ühisturg, kus pole kohta liikmesriikide protektsionismile. Loomulikult seistakse isikuvabaduste kaitsel ja ollakse vastu liigsele reguleeritusele ning tsentraliseeritusele nii rahvusriikide kui ka Euroopa tasandil.
Ebaproportsionaalselt palju on programmis juttu välis- ja julgeolekupoliitikast: EL-i ühtne välispoliitika, Venemaa korralekutsumine, energiasõltuvuse vähendamine, viisavabadus Moldova ja Gruusiaga, Eesti kaitsekulud jäägu 2% juurde jne. Tugev julgeolekupoliitiline rõhuasetus pole ainus, mis kallutab Reformierakonna programmi tegelikult pigem konservatiivsete erakondade poolele ja kaugendab neid Euroopa liberaalidest.
Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Ühendus ei pane oma programmis näiteks üldsegi nii tugevalt rõhku perepoliitikale, sündivusele ja haridusele, mis on Euroopas pigem konservatiivsete erakondade teemad. Euroopa liberaalid räägivad võrreldes Reformierakonnaga palju enam ka tarbijaõigustest, töökohtade loomisest ja sotsiaalsest turvalisusest. Just minimaalne tähelepanu tööturule ja sotsiaalpoliitikale ongi see, mis Reformierakonda Euroopa liberaalidest selgelt eristab. Euroopa liberaalsed parteid ongi enamasti pigem sotsiaal-liberaalse suunitlusega. Ameerika stiilis neoliberaale või neokonservatiive on nende seas üsna vähe.
Samas aga – kui Reformierakonna programmi loeks mõni inimene, kes selle erakonna ametlikust maailmavaatest midagi ei tea, siis ta arvaks, et tegu ongi mõne USA vabariiklaste stiilis neokonservatiivse parteiga. Euroopa liberaalide hulka ta vaevalt Reformierakonda kohe paigutama kipuks.
Kord, ühtsus ja turuvabadused
IRLi programm on võrreldes konkurentidega kõige põhjalikum, pikem ja asjatundlikum. Erinevalt teistest parteidest osatakse teha ka enesereklaami: pea iga peatüki taga on rubriik, kust saab lugeda, kuidas IRL on valitsuses olles juba programmis rõhutatud prioriteetide eest seisnud ja kui palju nende saavutamiseks Euroopa Liidu raha kulutanud. Erakond suudab oma programmis päris hästi omavahel tasakaalustada siseriiklikke ja Euroopa teemasid, asetades Eesti laiemasse Euroopa konteksti.
Kahju vaid, et samasugused suundumused pole iseloomustanud IRLi senist valimiskampaaniat: seal on jäädud palju Eesti-kesksemaks ja IRLi tipppoliitikud ei ole väga vaevunud Euroopa ees seisvaid väljakutseid tavavalijatele selgitama nii, et viimased tunneks, et need puudutavad vahetult ka neid.
Reinsalu-partei põhilisteks märksõnadeks on neil valimistel kord, ühtsus ja turuvabadus. Sarnaselt Reformierakonnaga toetatakse vaba turgu, öeldakse “ei” protektsionismile, tahetakse vähendada bürokraatiat ja kehtestada kõigile liikmesriikidele ühtsemad mängureeglid. Siiski, erinevalt oravaparteist on tugevam rõhk korral, korruptsioonivastasel võitlusel ja rangemal järelvalvel. Omaaegne Res Publica “Vali kord” loosung pole IRLis sugugi unustusehõlma vajunud – nüüd tahetakse seda “kord majja” lähenemist juurutada ka Euroopa tasandil.
Programmis tulevad esile IRLi enda omaaegsete ministrite kompetentsivaldkonnad: näiteks ettevõtlus- ja majanduspoliitika alal annab IRL oma põhjalikkuse, informeerituse ja asjatundlikkusega Reformierakonna programmikirjutajatele silmad ette. Muide, sama võis täheldada ka kohalike valimiste programme lugedes: majanduspoliitiline ja ettevõtluse arendamise kompetents on täna rohkem IRLi, mitte enam oravapartei visiitkaart.
IRLi programmis ei puudu mitu Eesti valijatele varasemastki teada-tuntud temaatikat: pole unustatud lubadust “kodukulud alla”, räägitakse väärtuspõhisest välispoliitikast, toonitakse üle, et Euroopasse ja Eestisse on oodatud peaasjalikult vaid tark tööjõud jne. Mõnevõrra uudsemana ja huvitavamana kõlab ettepanek tekitada Euroopa parlamendile teine koda, kus kõik liikmesriigid oleks võrdselt esindatud. Jääb aga selgusetuks, et kuidas selline algatus ühildub samas programmis välja toodud lubadusega vähendada bürokraatiat, regulatsioone ja ratsionaliseerida aeganõudvaid otsustusprotsesse.
Kui võrrelda IRLi valimisplatvormi Euroopa Rahvapartei programmiliste dokumentidega, siis konservatiivsetes rõhuasetustes on palju sarnast. Ometi puudub üks võtmetähtsusega komponent – programmist ei leia sõna “sotsiaalne turumajandus”. Ometi on sotsiaalne turumajandus ning kesktee leidmine turuvabaduste ja tugeva heaoluriigi vahel väärtus, mida rõhutab enamus Euroopa Rahvaparteisse kuuluvatest erakondadest, kes on valdavalt kristlik-demokraatlike juurtega.
Niisiis ilmneb IRLi puhul sama fenomen, mis ka Reformierakonna puhul: Eesti konteksti vähe tundev inimene võiks IRLi seostada pigem angloameerika konservatiividega, mitte aga arvata, et tegemist on Mandri-Euroopa stiilis konservatiividega, kes kuuluvad kristlik-demokraatliku juurtega Euroopa Rahvaparteisse.
Erakond, kelle jaoks Venemaad ei eksisteeri
Eesti Keskerakonna valimisplatvorm on võrreldes teiste parlamendiparteidega ehk kõige omanäolisem. Rõhuasetus pole mitte julgeoleku- ja välispoliitikal, vaid sotsiaalsel turvalisusel. Keskerakond on Eesti ja Euroopa kokkusidumisel kasutanud väga lihtsustatud, kuid ilmselt tavavalijale igati arusaadavat lähenemist. Nimelt võrdsustatakse omavahel Euroopa ning sotsiaalset turvalisust pakkuv tugev heaoluriik. Ehk siis Euroopa = sotsiaalne turvalisus ja kõrge elustandard.
Euroopalik Eesti on Keskerakonna jaoks Eesti, kus on astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaks, tugev sotsiaalne turvavõrk, head pensionid, efektiivne riiklik tööhõivepoliitika, rohkem kaasamist ja demokraatiat jne. Häda on aga selles, et kõige selle ilusa kõrval jätab valimisplatvorm selgitamata, kust selle jaoks raha võetakse. Kust tuleb see hüppeline, presenditult kõrge ja enneolematut rikkustloov majanduskasv, mis selle Euroopaliku Eesti meile lähema viie aasta jooksul koju kätte toob? Praegu jääb mulje, et see kõik tuleb kas rikaste liikmesriikide taskust, kes peaks vaest Ida-Euroopat ülima heldusega toetama või astmelise tulumaksu kehtestamisest tekkivatest tuludest. Majanduspeatükk on Keskerakonna programmis üks nõrgemaid ning paistab, et erakonda ei huvita rikkuse loomine, vaid pigem kulutamine.
Hoolimata eeltoodud kriitikast tuleb siiski tunnistada, et Keskerakonna programm on sotsiaal- ja tööturupoliitika osas palju põhjalikum ja tavainimeste probleemidega haakivam kui teiste parteide oma.
Keskerakond toob oma valimisplatvormis välja ka “kahe Euroopa” probleemi, kus vaesem Ida-Euroopa varustab rikast Lääne-Euroopat odava kvalifitseeritud tööjõuga ja pakub soodsat maksukeskkonda, kuid rikkam Euroopa osa ei anna selle eest suurt midagi vastu. “Kahe Euroopa” fenomeni näol on tõepoolest tegemist silmaganähtava ja murettekitav tendentsiga, kuid iseküsimus on, millised võiksid olla lahendused ja kas need peaks olema nii radikaalsed, kui pakub Keskerakond.
Keskerakond toob oma programmi jõuliselt sisse ka demokraatia ja kodanikuosaluse temaatika, rõhutades selle olulisust nii Eesti kui Euroopa tasandil. Paremerakonnad on selle temaatika praegu üldse kahe silma vahele jätnud. “Kodanike Euroopa” või demokraatia defitsiidi temaatikast teeb IRL juttu vaid paaris programmipunktis. Reformierakonnale on see aga niivõrd väheoluline valdkond, et sellest pole programmis ridagi.
Kõige kõnekam aspekt, mille poolest eristub Keskerakond kõigist teistest parteidest, on pretsedentidult vähene tähelepanu välis- ja julgeolekupoliitikale. Ühtsest Euroopa välispoliitikast eriti ei räägita ja Venemaad ei mainita Keskerakonna programmis kordagi. Paistab, et Keskerakonna jaoks Venemaad ei eksisteeri, või on see riik meie välis- ja julgeolekupoliitika seisukohast nii tähtsusetu, et seda polegi mõtet mainida. Loomulikult pole Keskerakond midagi ka kuulnud Ukrainas toimuvast või pole see taas nii oluline, et seda oma programmi koostamisel kuidagi arvestada.
Arvestades Keskerakonna programmi tugevat sotsiaalset suunitlust, rõhku sotsiaalsele õiglusele ja isegi kohatist radikaalsust nende eesmärkide saavutamisel võiks pigem eeldada, et partei kuulub Euroopa Parlamendis ühte fraktsiooni sotsiaaldemokraatide ja sotsialistidega. Siiski teame, et ollakse ühes paadis liberaalidega, kelle jaoks on sotsiaalne turvalisus oluline, kuid enamasti ei soovita seda saavutada niivõrd vasakpoolsete mehhanismidega nagu Keskerakond.
Mõõdukad jäävadki mõõdukateks
Lõpetuseks pilk ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisplatvormile. Võrreldes teiste erakondadega on SDE programm kõige kõhnem ja üldsõnalisem. Paistab, et sotsid on seekord rohkem panustanud valimiskampaaniasse, aga mitte programmi koostamisse. Valimisplatvormist käivad läbi küll tavapärased SDE teemad (laste vaesus, efektiivne tööturupoliitika, sotsiaalne võrdõiguslikkus ja palgalõhe), kuid kõigest sellest on kirjutatud üsna napilt. Näiteks sotsiaal- ja tööturupoliitikast on juttu vaid poole lehekülje jagu, samas kui Keskerakonna programmis on need valdkonnad märgatavamalt põhjalikumalt lahti kirjutatud.
SDE programmis on vähe sellist, mis võrreldes teiste erakondade programmidega kuidagi eriliselt silma hakkaks ja meelde jääks. Ühe radikaalsema ettepaneku siiski leiab: kehtestada üleeuroopaline maks, et tagada Euroopa tasandi otsustajate sõltumatus liikmesriikide rahalistest panustest. See ettepanek ajab kindlasti harja punaseks kõigil parempoliitikutel.
Samas ei saa öelda, et SDE programm ei ühtiks Euroopa sotsiaaldemokraatide väärtustega. Ühildub küll ja üldprintsiipides üsna hästi. SDE näib tõesti olevat ainus Eesti erakond, kes on valinud endale Euroopa Parlamendis saadikurühma, mille maailmavaatega nende programm tõepoolest kokku läheb.
Ometi – kui vaadata Euroopa sotsiaaldemokraatide fraktsiooni programmilisi dokumente, siis neist õhkub palju enam nooruslikku hoogu ja visiooni. Eesti sotsid aga meenutavad mugavat vanainimest, kes vaatab, et asjad saaks kuidagi tehtud, et eriti ei peaks enam pingutama, ning jumala eest, et tema seisukohad kedagi ei ärritaks ega pahandaks… Kusjuures nende esinumber on palju vitaalsem, nooruslikum ja visioonikam kui paistab praeguse programmi järgi olevat erakond ise.
Toimetaja: Rain Kooli