Pagulased tulevad – kes vastutab kogukonna turvalisuse eest?
Pagulaskriisist emotsionaalselt räsitud ühiskonnas küsime iga päev Eesti riigilt, poliitikuilt ja politseilt: kuidas te meid kaitsete? Kuidas te kaitsete meid võõra voli eest? Kuidas te lahendate ühe, teise või kolmanda probleemi? Me tahame konkreetseid vastuseid ja kohe.
Meil on nende küsimuste esitamiseks ja vastuste ootamiseks täielik õigus. Kuid küsimustetulvas oleme unustanud, et lisaks õigustele lasuvad meil, ühiskonnaliikmeil, ka kohustused. Üks neist on kohustus vastutada iseenda sõnade ja tegude eest, vastutada kogukonna turvalisemaks või ebaturvalisemaks muutumise eest meie enda sõnade või tegude läbi. Seda vastutust ei saa lükata kellegi teise õlule ning enda vastutustundetud käitumist ei saa õigustada teadmatusega.
On täiesti mõistetav karta tundmatut – hirmus ega oma hirmu väljendamises saa süüdistada ühtki eestlast. Nii kardame me, et sõjapõgenikud toovad endaga Eestisse kaasa vägivaldsed kombed, kuritegevuse tõusu või Eesti kommete ülekirjutamise meile kaugete ja võõraste eluviiside poolt. Me kardame oma turvalisuse pärast.
Süüdistamine, eitamine, vihakõnelemine või vastutuse kellegi teise (riigi, politsei, arvamusliidrite, tolerantide) õlule veeretamine pole aga ükski tööriistad, millega oleks võimalik oma kogukonnas turvalisus tagada. Seega tegelik küsimus ongi: mida saab iga kogukonna liige ise teha selleks, et meie elu oleks jätkuvalt turvaline ka pärast 550 sõjapõgeniku Eestisse jõudmist? Kuidas mõjutavad igaühe isiklikud teod meie kogukonna turvalisust?
Kui arvame sõjapõgenikud oma kogukonnast välja juba enne nendega tutvumist, mõistame nad hukka eelarvamuste põhjal ja võtame nad vastu vaenulikul meelel, siis nullime igasuguse eduka kooseksisteerimise võimaluse juba eos.
Kallutatud, väära, pooltõese, üle võlli keeratud või lihtsalt kontrollimata informatsiooni jagamine, kas suust suhu või sotsiaalmeedia vahendusel, ei taga turvalist õhkkonda kellelegi. Küll aga õhutab selline teguviis lisaks valearusaamadele ka hirmu ja viha, mis toobki endaga kaasa turvalisuse languse meie ühiskonnas: eestlased muutuvad vaenulikumateks mitte ainult sõjapõgenike, vaid ka teiste eestlaste või näiteks NATO sõdurite vastu.
Me ei saa kindlalt öelda, et sõjapõgenikud integreeruvad meie ühiskonda suurepäraselt, hakkavad kõik tööle ja panustavad Eesti ühiskonna arengusse igakülgselt. Kuid me ei saa ka kindlalt öelda, et seda kõike või mõnda neist asjust ei juhtu. Kuid kui arvame sõjapõgenikud oma kogukonnast välja juba enne nendega tutvumist, mõistame nad hukka eelarvamuste põhjal ja võtame nad vastu vaenulikul meelel, siis nullime igasuguse eduka kooseksisteerimise võimaluse juba eos. Sellega kaasneb aga jällegi turvarisk: kui me ei anna sõjapõgenikele võimalust ja õigust olla meie kogukonna liikmed, ei teki ka neil soovi meie kogukonna ees vastutada – miks peakski neid huvitama kogukonna heaolu, kui kogukonda ei huvita nende oma?
Praegune olukord iseenesest ei ole teab mis uudne – Eestisse on varemgi saabunud teise nahavärvi või teistsuguse usulise taustaga inimesi. Palju enam, kui neid nüüd pagulaskriisi raames kahe järgneva aasta jooksul tulemas on. Praeguses olukorras on uus vaid eestlaste endi suhtumine sisserändajaisse. Nii sõjapõgenikest sisserändajatesse kui ka siin tööd tegemas, koolis õppimas või riiki kaitsmas olevatesse võõramaalastesse. Tegelikult polegi ju vahet, kas vägivallatsetakse sõjapõgeniku, liitlassõduri või vahetusõpilase kallal – kas rahumeelse inimese rahu vägivaldne häirimine sõnade või tegudega tagab kuidagi meie oma kogukonna turvalisust? Vastupidi.
Vägivald, nii vaimne kui ka füüsiline, õhutab uut vägivalda. Sellise olukorra tekkides veeretame tõenäoliselt süü uustulijale ja vastutuse politseile – näe, oligi vägivaldne, me ju ütlesime. Kuid rahumeelne ja optimistlik vastuvõtt oleks võinud konflikti tekkimise ära hoida ja põgenikki oleks suunanud oma ressursid probleemide lahendamise asemel töö otsimisele ja maksumaksjaks saamisele. Seega, kes tegelikult vastutab?
Turvalisuse tagamise tõeliselt efektiivne tööriist on hoopis hea ettevalmistus. Valmistades ennast, oma lähedasi, oma kogukonda ja tervet meie riiki sõjapõgenike tulekuks võimalikult hästi ette nii moraalses mõttes kui ka praktilistes küsimustes, anname oma parima, et luua eeldused sõjapõgenikega turvaliselt üheskoos elamiseks. Meie ees seisev olukord on Eesti jaoks täiesti uus ja seetõttu võtavad ettevalmistused (nii moraalse kui ka praktilise valmisoleku saavutamine) aega. Ettevalmistumise ehk turvalisuse tagamise protsess kulgeks hõlpsamini, kui kogukond oleks pardal ja aitaks kaasa. Aeg vastu seista on ammu möödas, nüüd saab mõelda kaasa, kuidas kiiremini ja paremini aidata tõelistel pagulastel kohaneda, et nad saaksid kogukonna turvalisusesse ja hüvangusse võrdväärselt kohalikega panustada.
Läänemaal pakub kogukonnale tuge ja aitab pagulasi kohanemisprotsessis MTÜ Pagula, kuid vabatahtlike rühmitusi või ametlikke komisjone, kes selle küsimusega tegeleks, oleks vaja veelgi. Et sarnaseid ühendusi on teistes maakondades praegu vähe või üldse mitte, tekitab muret.
Igas Eesti maakonnas peaks aktiivselt ja süstemaatiliselt tegelema sellega, et tõsta kogukonna – kõigi inimeste ja institutsioonide - teadlikkust ja valmidust pagulaste vastuvõtmiseks. Et iga inimene oleks kursis tõeste ja adekvaatsete põgenikke puudutavate faktidega, et iga õpetaja, ametnik ja inimene tänavalt teaks, kuidas on mõistlik ja vastutustundlik käituda nii ettevalmistusprotsessi jooksul kui ka siis, kui pagulased siia jõuavad.
Selle väljakutse ees seisavad täna kõik eestlased – ei pea olema tolerast, piisab, kui olla mõistlik realist. Pagulased tulevad, see on kindel. Mitte keegi ei võida olukorrast, kus keerame selja ja ootame, et probleem kaoks. Me peame ise astuma esimese sammu, et saaksime valida turvalisema tee.
Arvamuslugu on Ühisnädala artiklitesarjast "Kes vastutab kogukonna turvalisuse eest?". Maakondlike arenduskeskuste, KÜSKi ja Külaliikumise Kodukant poolt korraldatav Ühisnädal leiab aset käesoleva aasta 23. novembrist 29. novembrini ning selle raames toimub üle Eesti ca 200 sündmust, kus tutvustatakse omaalgatuslikke ettevõtmisi ning räägitakse kodanikuühiskonna tähtsusest ja rollist riigi arengus. www.uhisnadal.ee.
Toimetaja: Rain Kooli