Urmas Vadi: Eduard Vilde külaskäik
Eduard Vilde polnud juba tükk aega maa peal käinud. Aga nüüd oli tuleku põhjuseid mitmeid. Lõppenud valimised, vabariigi sünnipäev, Eduardi enda sünnipäev ja siis emakeelepäev. Seks puhuks tasus läbi astuda. Edeva inimesena tuli Eduard Vilde muidugi eeskätt enese sünnipäeva pärast. Aga veelgi enam huvitas Vildet, kuidas käib tema laste käsi. Nii väga tahtis ta näha prohvet Maltsveti ja Mäeküla piimameest.
Ja Eduardi rõõm oli suur, kui ta nägi, et mõlemal tema poisil läks hästi, nad olid kenasti riigikokku valitud, ühes erakonnas, nad olid alustanud hästi. Vana Eduard istus, tõstis vaheldumisi oma poegi põlvele ja kuulas, kuidas tema lapsed elavad. Kuigi mõlemad pojad olid alustanud hästi, sest nad said valimistel sama palju hääli kui Vilde kogutud teostes on lehekülgi. Siiski nägi isa Eduard, et poegadel on miskit südamel ja ta küsis: „Poisid, mis teil on? Teie olete mu lemmikud, rahvas on teid usaldanud. Teie ei ole ju võltsmängijad nagu Ludvig Sander, te ei ole ka andetud nagu Leo Saalep, kuid ma näen, et mis siiski rõhub teie südant?“ Mäeküla piimamees vaid ohkas vastuseks. Maltsvet suutis nii palju, et ajas nimetissõrme püsti ja ütles: „Eks ma öelnud, et tuleb aeg, kui keegi ei kutsu meid läbirääkimistele!“ Mäeküla piimamees ohkes veelkord.
Nähes oma poegi sedavõrd suure murekoorma all kannatamas proovis Vilde oma poegi rääkima panna: „Rääkige, poisid, rääkige kõik südamelt ära, nagu siis, kui te väikesed olite ja nuttes minu juurde tulite. Nagu siis, kui, Maltsvet, sinu usku ei tahetud vastu võtta. Või kui sinul, Mäeküla piimamees, kukkus kilo võid tänavasillutisele ja sulas hetkega. See oli kõige hullem asi, mida ma kirjanikuna teile oskasin välja mõelda. Rääkide nüüd, kas teie elus on juhtunud midagi veelgi halvemat?“
Ja korraga avanesid mõlema venna suud. Läbisegi jutustasid nii Maltsvet kui Mäeküla piimamees, et neid neid sõimatakse natsideks. Eduard kuulas ja lõi käega: „Mis natsideks, tublid eesti mehed olete!“ Aga siis jutustasid pojad Eduardile kellestki Madisonist ja et nende erakond on lõksu meelitatud. Eduardi nägu tõsines, kulm läks kipra, ta teadis ja tundis seda Madisoni ja tema riukaid. Viimaks Eduard lausus: „Kutsuge teda Madisoniks või kelleks iganes, aga see pole keegi muu kui minu raamatust Külmale maale Kõverjala-Juku koos Naarikvere-vanaga! Need on igavesed hobusevargad, mässivad süütuid inimesi sisse ja jätavad oma varastatud kaupa teiste ilmsüüta inimeste juurde, keda pärast saadetakse Siberi! Näidake siia, mis nad teie juurde jätsid?“ nõudis Vilde. Nüüd näitsaid pojad isale saatuslikku blogipostitust, mis neile häda oli kaela toonud.
Eduard luges ja luges ja viimaks laiutas käsi: „Aga siin ei ole ju midagi, siin ei ole ju midagi!“ Nüüd Maltsvet ja Mäeküla piimamees rõmmustasid ja lõid käsi kokku: „Vaat, nii ütlemegi! Kui keegi küsib, mis see on, siis vastame, et siin pole midagi!“ Isa võttis oma poegadelt kahe käega ümbert kini kui oma kallimast varast ja rääkis poistele lohutuseks loo oma kolleeg August Kitzbergi tütrest Tiinast, keda inimesed laimasid nii, et lõpuks tüdruk muutus libahundiks.
Nii isa kui poegade südamed olid korraga muretud ja rõõmsad. Mehed tegid suitsu. Maltsvet süütas isa piibu tikuga, mille toosile olid vennad peale kleepinud silidi: Tuld kooeluseadusele! Eduard vaatas tikutoosi ja oma poegi ja justkui oleks need tikud temaski tule süüdanud! Vana mees tundis endas uut elujõudu, just nende poiste ja selle tikutoosiga tahaks ta uuesti läbi kirjutada ja maha pidada Mahtra sõja. Pojad kuulasid isa ettepanekut, olid valmis tegutsema ning laususid: „Pole siin midagi!“
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar