Kaupo Meiel: muinasjutt hüüumärgist
Kord väga-väga ammu, kaugel-kaugel galaktikas paiknevas Eestis elas üks hüüumärk. Hüüumärgil oli rahulik elu, sest inimesed olid head ja rahulikud ning vajasid tema teeneid ainult mõnel harval korral aastas. Teda kutsuti juubelitele ja pulmadesse, kui oli vaja “Palju õnne!” soovida või “Kibe!” hüüda.
Töö konti ei murdnud ning oli üldse rahuldust pakkuv. Muidugi, aeg-ajalt pidi ta mõnest ebameeldivast sündmusest osa võtma ja aitama ülemusel alluva peale käratada või ühel pereliikmel hubase pidusöögi vahelduseks teist sõimata. Õnneks olid eestlased introvertsed ning karjusid halba ja soovisid head oma sisemuses, mistõttu ei läinud hüüumärgi teeneid väga sageli vaja. Ta sai jalad, õigemini punkti, seina peale tõsta ja telekast “Helisevat muusikat” vaadata.
Ühel talveõhtul, kui hüüumärk taas von Trappi musikaalse perekonna tegemistele ekraani vahendusel kaasa elas, helises telefon. Hüüumärk võttis kõne vastu ja enne kui ta jõudis end tutvustadagi, kostis torust: “Tere, mina olen Inimeste Eest ja sooviksin teid palgata 1. märtsini.”
“Päris nii pikalt!” imestas hüüumärk, kuid et ettepanek tundus põnev ning, nagu öeldakse, uudse väljakutsena, nõustus ta pakkumisega pikemalt vastu ajamata.
Vaevalt jõudis meie tubli hüüumärk telefoni ära panna, kui see uuesti tirises. “Kindlalt Edasi,” kostis kuularist. “Ma olen Kindlalt Edasi, ma vajan hädasti teie kui lugupeetud ja asjatundliku hüüumärgi teeneid, et minna kindlalt edasi. 1. märtsini. Kindlalt edasi. Ma olen Kindlalt Edasi! Kuidas jääb?”
Hüüumärk pilgutas hämmastusest veidi silmi ja liigutas kõrvu, et sõnavada sealt välja raputada, kuid võttis sellegi pakkumise vastu, sest kui on vaja, siis on vaja.
“Oeh,” ohkas hüüumärk, vajus sügavamale diivanisse ja pani mõttes lähikuude töögraafikut paika. Vabakutselise asi, ega tööd väga valida ei õnnestu ja iseenesest ju hea, kui inimestele sind vaja on. Siis kõlas üle toa uksekell.
Hüüumärgikene pani “Heliseva muusika” pausi peale, tõusis diivanisügavustest ja sammus reipalt ukseni. “Kes on?” uuris ta, sest ega tänapäeval saa ju ust igaühele lahti teha. “Need oleme meie,” kostis ukse tagant. “Parem Haridus, Parem Töö ja Parem Palk ja meid on väga-väga vaja hüüda, kohe väga on vaja.”
“Või nii. Või nii,” kostis hüüumärk vastu. “Kuidas ma teidki abita jätan, teeme ära.” Ukse tagant kostus, kuidas Parem Haridus, Parem Töö ja Parem Palk üksteisele õnnestunud tehingu puhul õnne soovisid ja üks neist, ilmselt Parem Töö, tegi kaaslastele ettepaneku Parema Maksureformi juurde õlut jooma minna.
Hüüumärgikene, kes end juba õige kurnatuna ja eesootavast tööst ette väsinuna tundis, jõudis vaevu loota, et saab hinge tõmmata, kui keegi akna taga klaasi kraapis. Krigin tõmbas kui noaga luudest läbi. Hüüumärk päris vihastas, tõmbas kardinad eest ning käratas: “Mida, no mida?!” “Andestust, õnnistatud kirjavahemärk,” kobises sealt keegi. “Mina olen Teeme Teisiti ja ma tõesti väga sooviksin …” “Sooviksite hüütud saada kuni esimese märtsini,” katkestas hüüumärk teda. “Jah, ma tean, muud te täna keegi ei tahagi.” “Täpselt, täpselt, pai bojaar,” kuulis ta vastuseks. “Selline on minu alandlik soov ja palve.”
Muidugi ei jäänud vapral ja töökal hüüumärgil muud üle, kui võtta vastu Teeme Teisiti tööots ning kui sellele järgnesid veel samasugused palved väiksematelt jubinatelt nagu Aru Pähe ja On Aeg, ei viitsinud ta isegi moe pärast vastu vaidlema hakata.
Aeg läks ning hüüumärk murdis tööd teha. Aitas hüüda ühel, teisel, kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal. Ta seisis tänavanurkadel, külastas kodusid ja miitinguid, möllas teles ja raadios, lõi kaasa e-kirjades ja trükistes. Hüüumärk tundis, et hakkab väsima ja et ta ei tunne elust ja tööst enam vähimatki rõõmu, pealegi mõistis ta, et ei kõla enam kaugeltki nii siirana kui peaks. Hüüumärgi masendunud pea vajus iga päevaga järjest enam longu ja viimaks sulges ta end oma tuppa. Seal ta siis istus, lõug vastu rinda ja nukrutses, viitsimata isegi “Helisevat muusikat” vaadata.
Ühel sellisel päeval kuulis ta taas koputust. Longuspäine hüüumärk liipas esikusse ja avas ukse. Seal seisis aruka näoga Miks, kes sõnas: “Just teid on mul vaja.”. Küsimärgiks muutunud hüüumärgi suunurka hiilis kaval naeratus.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar