Rain Kooli: Soomest ja Rootsist on saanud Lääne sõjalise alliansi osa
”Rootsis valitseb praegu omamoodi kahestunud olukord: samal ajal kui poliitikud on säilitanud jutu liitumatusest, tegutsevad spetsialistid – kaitseväelased ja kaitseministeeriumi ametnikud – juba ammu nii, et vajaduse korral näiteks NATO operatsioonidega ilma hõõrdumiseta ühilduda. Sõjaliselt tegutseb Soome samamoodi, poliitiliselt on aga valinud teise tee, püüdes heidutada Venemaad võimalusega, et Soomest saab NATO liige,” kirjutab ERR.ee arvamustoimetaja ja Soome poliitika ekspert Rain Kooli.
Meie põhja- ja läänenaabri välis- ja turvalisuspoliitikas on viimase paari aasta jooksul toimunud suuri muudatusi, kuigi teistsuguseid valikuid teistsuguses tempos teinud eestlaste jaoks võivad need muudatused tunduda vaevumärgatavad, et mitte öelda märkamatud.
Nii Soomes kui ka Rootsis on tähele pandud, et Venemaa tegevus on muutnud rahvusvahelist olukorda. Soomes leiti seda otsapidi juba 2008. aastal pärast Gruusia sõda, Rootsis pigem alles Krimmi annekteerimise järel. On lõputu muna või kana -laadis vaidlus, kas just praegu lisab pingeid iga uus NATO või Venemaa samm, aga pingete – nii poliitiliste kui ka militaarsete – kasvu oma piiridel on tunnetanud mõlemad Põhjamaad.
Ja teadupoolest on Soome ja Rootsi kaks viimast Põhjamaad, kes ei ole NATO liikmed. Niisiis on mõlemad pidanud uuenenud olukorras silmitsi seisma vana küsimusega: kuidas suhtuda allianssi liikmesusse?
Hea võimalus selles küsimuses mõningase selguse saamiseks avanes nädalavahetusel, kui Soome president Sauli Niinistö korraldas oma suveresidentsis Kultarantas juba traditsiooniks kujunenud arutelupäevad. Väliskülalisena oli kohale kutsutud Rootsi peaminister, sotsiaaldemokraatlik peaminister Stefan Löfven.
Suvi on poliitikute sõnavõttude jälgijatele ja nendest ridade vahelt lugejatele hea aeg. Isegi kui lipsu pole eest võetud ega rihma lõdvemale lastud, kipuvad poliitikud vähem formaalsetes oludes mõnevõrra avatumalt rääkima. Löfven Kultarantas just ei pihtinud, aga ütles üsna otse, mida arvab.
Peaministri arvates pole Rootsil mingit põhjust oma traditsioonilisest liitumatusest ja neutraalsusest loobuda, eriti NATO kasuks. Isegi Soome ja Rootsi vahelisele kaitsekoostööle, mille lisandumisest on mõlemas riigis viimasel ajal palju räägitud, toppis Löfven jääd krae vahele, rõhutades, et tegemist ei ole sõjalise liiduga.
Alliansfrihet, liitude liikmesuse vältimine, pesitseb siis endiselt Rootsi välispoliitika juhtide mõtlemises. Kuigi erandeidki on – liberaalide esindajana Rootsi parlamendi riigikaitsekomisjoni juhtiv Allan Widman leidis sealsamas, et Rootsi parim kaitsepoliitiline valik on just nimelt NATO liikmesus, mis oleks pidanud tema hinnangul teoks saama juba 15 aastat tagasi.
Soome heidutab liikmesusega
Sellest, mida mõtleb Soome praegune välispoliitiline juhtkond, sai üldsus viimati teada läinud reedel, kui Helsingis avalikustati Soome uus välis- ja turvalisuspoliitiline doktriin.
Aastate jooksul on suhtumine Venemaasse ja NATO-sse selles dokumendis läbi teinud mõned tõusud ja mõõnad, aga üldine trend on lähemale NATO-le ja üha jahedam Venemaa suunas.
Nii selge ”ei” nagu Löfven veel eile väljendas, ütles Soome NATO-le viimati 1990. aastate esimeses pooles. Pärast seda on mainitud doktriinis käidud ümber NATO nagu kass ümber palava pudru. Aeg-ajalt lähemale astudes („ka edaspidi on olemas mõjuvaid põhjuseid liikmelisuse kaalumiseks“ 2009. aastal), siis jälle kaugenedes (”Soome on liitumatu riik, mis reserveerib endale võimaluse NATO liikmesust taotleda, aga selle valitsuse ajal seda kindlasti ei tee” 2012. aastal).
Ajakohastatud sõnastus kõlab nii: ”Soome hoiab alal võimalust taotleda NATO liikmesust, jälgides tähelepanelikumalt muutusi oma turvalisuskeskkonnas.”
Ülejäänud kohad doktriinist on palju teravamalt otsekohesemad.
Sõjalise jõu kasutamist Soome vastu – või sellega ähvardamist – ei saa välistada. Venemaa vallutas Krimmi ning tekitas Ida-Ukraina konflikti. Sellest on sündinud negatiivne spiraal, mille tõttu on kasvanud pinge ning sõjaline aktiivsus Läänemere piirkonnas.
Kui vaadata otsa tervikule, mille moodustavad Soome välispoliitika juhtide viimaste aegade seisukohavõtud, tsiteeritud doktriin ja viimase paari aasta poliitilised sammud, joonistub üsna selgelt välja, millise positsiooni Soome valitsus on NATO suhtes võtnud.
Erinevalt Eestist on Soome otsustanud kasutada mitte otsest NATO liikmesust, vaid selle taotlemise võimalust heidutusena Venemaa ohu vastu. Kombineeritult muidugi üsna arvestatava iseseisva kaitsevõimega ja niinimetatud võõrustajariigi lepinguga, mis annab Soome valitsusele vajaduse korral kiire seadusliku aluse NATO väed oma territooriumile lasta.
Põhimõtteliselt ütleb Soome praegune juhtkond Venemaale, et ”me ei tahaks küll NATO-ga liituda, aga kui vaja oleme me selleks valmis. Nii et teile endile on parem, kui te meid selleks ei sunni.”
Soome ja Rootsi on NATO osa
Kõik eelnev on aga poliitilise olustiku kirjeldus. Praktiline tegevus on aga – teatud mõttes isegi poliitilise suitsukatte all – edenenud palju kaugemale. Isegi nii kaugele, et ühel hetkel said Soomest ja Rootsist sisuliselt NATO liikmed. Või vähemalt selle osa.
Mõlemad riigid on juba tükk aega tagasi oma kaitseväe varustuse, väljaõppe ning lõpuks ka välismissioonid NATO-ga vastavusse viinud. Mõlemal riigil on juba mainitud võõrustajariigi leping NATO-ga. Lisaks on Rootsi äsja sõlminud kaitsekoostöölepingud kahe NATO kõige olulisema tugisamba – USA ja Ühendkuningriigiga. Soome aga on välispoliitiliselt lähenenud USA-le moel, mida pole sealmail aastaid nähtud.
Mõlema riigi sõjaväelased – koos kõige võimsama varustusega – osalevad NATO õppustel juba sellise mängleva kergusega, et neid ei erista allianssi liikmetest muu kui univorm. Veelgi enam, NATO üksused osalevad õppustel ka sealmail – olgu siis Lõuna-Soome saarestikus või Lapimaa tundrutes.
Kui jätta kõrval kogu poliitiline vangerdamine ja vingerdamine, ei saa sõnum olla ühesem: Venemaa, kui te meid ohustate, siis teate küll, mis teid ees ootab.