Rain Kooli: ajaloo vundamendi rajab vaikne enamus
Kulunud nädala jooksul on Eesti ajakirjanduses lahatud mitut sellist teemat, mis pärast kerget destilleerimisprotsessi viivad meid üsna olemuslike küsimuse äärele. Üks neist on „milline osa rahvast või poliitilistest jõududest määrab ära protsessi lõpptulemuse?“
Võtkem või tänapäeval nii lihtsana tunduv asi nagu Eesti iseseisvumise taastamine 23 aastat tagasi, 52 aastat pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist (jah, tänavu möödub sellest natsi-Saksamaa ja kommunistliku Nõukogude Liidu häbiväärsest tehingust 75 aastat). Võtkem kõik need nüüdseks täidetud viisaastakuplaanid, millele president Toomas Hendrik Ilves oma kõnedes on viidanud: Euroopa liit, NATO, OECD, euro. Võtkem kooseluseadus, astmeline tulumaks, mis tahes ühiskonna seisukohalt määrava tähtsusega otsus.
Sammumärkide seadjaid toimetab hoovõturajal oi kui palju. Aga kelle sammumärgid osutuvad lõpuks nendeks kõige olulisemateks, kelle jalg tabab kõige paremini pakku? Kasti hüppavad pea kõik, aga kelle tulemused on piisavalt võimsad, et elu olelusvõitluse Kuldliigas võitjate hulka jõuda?
Öeldakse, et ajalugu näitab. Ajalugu näitabki, aga mitte nii, nagu seda tihtipeale ette kujutatakse. Ärategijate leidmiseks ei tule vaadata paar aastakümmet pärast tehtut, kes rohkem toimunuga seotud mälestuskive avab või kes kui suurte tähtedega oma osaluse olulisusest sotsiaalmeedias kribab. Ei, sõbrad. Sest need, kes ühe või teise ühiskondliku verstaposti tegelikult paika seavad, ei ole mitte häälekas vähemus, vaid vaikne enamus.
Äärmustel on kõik nagunii paigas, nemad on oma poole valinud ning hoiavad sellest küünte ja hammastega kinni. Äärmuste seisukoht on muutumatu suurus ning ükskõik milline argument kõlbab ainult kaheks eesmärgiks – kas põrmustamiseks või oma arusaama kinnitamiseks.
Ükskõik, kas tegemist on iseseisvumise, Euroopa Liidu liikmeks saamise või astmelise tulumaksuga, lõpptulemuse seisukohalt kriitilist massi ei määra ära tulihingelised pooldajad või vihased vastased. Kriitilise massi moodustavad Harju keskmised, kõhklejad ja juurdlejad. Nende kõikumiste, kahtluste, eneseotsingute ja sisemise võitluse tulemusena kaldub vaikne enamus mõne suure otsuse pooldajaks või vastaseks. Nemad rajavad selle vundamendi, millele tulevikku ehitatakse.
Lõplikku ajalugu ei tee punaste käelintidega kodanlasetapjad ega vastuvaidlematul toonil kõnesid pidavad rahvuslased. Ajalugu ei tee Käämerid ega Käsperid, vaid Henn Ahased*.
*Tegemist on tegelaskujudega romaanist "Nimed marmortahvlil".