Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Hille Hanso: Türgi valitsus - oma võtetest selili?
Vaatamata kõikvõimsa riigi retoorikale on Türgi valitsusel ees katsumused: majandusele ennustatakse keerulisi aegu, naabritega on suhted jahenenud või lausa vaenulikud ja ka siseriiklikult ei lähe asjad nii libedalt kui vaja. Kuid enne tuleva aasta presidendi- ja kohalikke valimisi ei soovi peaminister Recep Tayyip Erdoğani juhitud valitsus probleeme tunnistada, veel vähem neid laiema avalikkusega
Nii jätkabki Türgi valitsus jõulist poliitikat nii sise- kui ka välisrindel ning üritab veenda Türgi avalikkust selles, et enamikes Türgi probleemides on süüdi välisvaenlased.
Majandusprobleemidest põletavad eelkõige Türgi liiri väärtuse langus dollari suhtes (mis kahjustab paljusid ärisid), börsiindeksi märkimisväärne langus võrreldes selle aasta maikuuga ja riigi võlakirjade tootluse kahekordistumine. Mõistagi on teinud investoreid ettevaatlikuks Ankara ebasõbralikud sõnavõtud väliskapitali suhtes, sest valitsuse väitel on just intressidega manipuleerivad lobigrupid süüdi Türgi rahanduse hädades ja majanduse jahtumises. Samuti peletab investeeringuid väljavaade, et Türgi siiski lähiajal USA egiidi all Süüriat ründab.
Majandusliku usaldusväärsuse kahanemise põhjused on lisaks heitlikele suhetele paljude naabritega paljuski ka siseriiklikud segadused. Tagasilöökideta pole sujunud kümme kuud kestnud nn kurdi rahuprotsess - viimaste uudiste kohaselt on kurdid lõpetanud lubatud PKK (Kurdi Töölispartei) militaarüksuse võitlejate väljaviimise Türgist, kuna Türgi valitsus ei ole väidetavalt täitnud lubadusi näiteks anda kurdidele võimalus kurdi keelt laiemalt kasutada. Türgi valitsus aga plaanib lähiajal välja tulla Viienda Demokratiseerimispaketiga, milles lubatakse lahendusi ka kurdidele.
Kuid nagu kurdide probleemidest vähe oleks, lahvatasid ju mais ulatuslikud protestid seoses Gezi pargi saatusega ning rahvas andis mõista kasvavast rahulolematusest valitsuse autoritaarsusega. Alates sellest ajast võib ühe käe näppudel üles lugeda päevi, mil üheski Türgi linnas pole toimunud mõnd meeleavaldust AKP (võimulolev Erdoğani juhitud Õigluse ja Arengu Partei) teiste poliitikate, tegevuskavade või retoorika vastu. Protestide vastu pole aidanud massilised kohtuprotsessid, seadusemuudatused, arreteerimised ega jätkuv kontroll meedia üle.
Türgi politseile on antud vabadus kasutada veekahureid, kummikuule ning pisargaasi. Nende kasutamine massimeeleavalduste laiali ajamiseks on Türgi suuremates linnades on muutunud nii laialdaseks, et kohalikud nimetavad seda "tavaliseks kokteiliks". Hiljuti pöördus Amnesty International kõigi riikide poole, kes Türgile pisargaasi, soomusautosid ja muud märulitevastast tehnikat müüvad, et nood lõpetaksid tarned, kuni Türgi annab kodanikele tagasi õiguse rahumeelselt koguneda ja oma meelsust väljendada. Valitsus aga keelab endiselt kõik "ebaseaduslikud kogunemised" ja meedia andmetel on Türgi politsei tellinud täiendavad 100 000 pisargaasikanistrit ning sada soomusautot.
Hiljuti toimunud rahutustes Ankaras OD Teknik Üniversitesi (Lähis-Ida Tehnikaülikool) territooriumil, kus tudengid astusid välja kava vastu rajada liiklusmagistraal läbi kooli roheala, sai gaasikanistri otsesest tabamusest surma alates rahutuste algusest juba seitsmes protestija. Üle 8000 inimese on saanud haavata või vigastada või püsivaid tervisekahjustusi.
Läinud nädalal tuli protesti keskmesse jääva Taksimi naaberlinnajaos katkestada jalgpallimatš, kuna gaasi hulk õhus ei lasknud edasi mängida. Inimesed pidid gaasi nuusutama ka Istanbuli Biennaali, aasta suurima kunstiürituse, avamisel.
Sotsiaalmeedias ringlevatel fotodel võib aga õhtuse Istanbuli kohal näha hõljumas lausa pisargaasipilvi. Muide, Türgi ajalehe Hürriyeti andmetel on valitsus sotsiaalmeediat jälgima ja sellesse kirjutama palganud kuni 6000 inimest, nimetades neid "valitsuse esindajateks sotsiaalmeedias". Tuhat neist inimestest paiknevad Istanbulis, teised teistes Türgi linnades.
Üks põhjustest, miks 2020. aasta olümpiamängude toimumiskohaks valiti Istanbuli asemel Tokyo, oligi viimase aja vägivald ja rahutused. Kuigi Türgi lootis saada olümpialiikumisega uusi investeeringuid ja tõestada end maailmale kui usaldusväärset demokraatlikku riiki, kes võib ka teistele islamiriikidele eeskujuks olla, ei olnud valitsuse sammud protestilainete rahustamiseks piisavalt demokraatlikud. Olümpiaotsus võeti valitsuses vastu varjamatu pettumusega, kuid mitmed kohalikud kommenteerisid otsust, öeldes: "Istanbul oleks väärinud olümpiat, aga meie valitsus mitte." Ka see otsus ei aita paraku Türgi mainet investeerimiskeskkonna parandada.
Vaatamata loetletud probleemidele on valitseva partei toetus endiselt võrdlemisi suur. Pärast mõningast langust (juulis langes AKP toetus 43 protsendile) on Istanbulis ja Ankaras toetus AKP-le tõusnud mõnede allikate väitel taas pea viiekümne protsendini. Nende linnade juhtimine on Türgis aga võtmetähtsusega, et saavutada edu ka presidendi- ja parlamendivalimistel.
Kuid AKP edu on eelkõige põhinenud riigi majanduse edendamisel ning majanduse halvenemise korral võib olukord muutuda. Erdoğani valitsuse kõige suurem oht tundub olevat sekulaarsust (kiriku ja riigi lahusust) pooldav intelligents ja kesk- ja madalama klassi valija, keda huvitab eelkõige stabiilne majandus ning kes võib, kui riigi majandus kõikuma lööb, oma toetust valimiskasti juures muuta.
Majandusprobleemidest põletavad eelkõige Türgi liiri väärtuse langus dollari suhtes (mis kahjustab paljusid ärisid), börsiindeksi märkimisväärne langus võrreldes selle aasta maikuuga ja riigi võlakirjade tootluse kahekordistumine. Mõistagi on teinud investoreid ettevaatlikuks Ankara ebasõbralikud sõnavõtud väliskapitali suhtes, sest valitsuse väitel on just intressidega manipuleerivad lobigrupid süüdi Türgi rahanduse hädades ja majanduse jahtumises. Samuti peletab investeeringuid väljavaade, et Türgi siiski lähiajal USA egiidi all Süüriat ründab.
Majandusliku usaldusväärsuse kahanemise põhjused on lisaks heitlikele suhetele paljude naabritega paljuski ka siseriiklikud segadused. Tagasilöökideta pole sujunud kümme kuud kestnud nn kurdi rahuprotsess - viimaste uudiste kohaselt on kurdid lõpetanud lubatud PKK (Kurdi Töölispartei) militaarüksuse võitlejate väljaviimise Türgist, kuna Türgi valitsus ei ole väidetavalt täitnud lubadusi näiteks anda kurdidele võimalus kurdi keelt laiemalt kasutada. Türgi valitsus aga plaanib lähiajal välja tulla Viienda Demokratiseerimispaketiga, milles lubatakse lahendusi ka kurdidele.
Kuid nagu kurdide probleemidest vähe oleks, lahvatasid ju mais ulatuslikud protestid seoses Gezi pargi saatusega ning rahvas andis mõista kasvavast rahulolematusest valitsuse autoritaarsusega. Alates sellest ajast võib ühe käe näppudel üles lugeda päevi, mil üheski Türgi linnas pole toimunud mõnd meeleavaldust AKP (võimulolev Erdoğani juhitud Õigluse ja Arengu Partei) teiste poliitikate, tegevuskavade või retoorika vastu. Protestide vastu pole aidanud massilised kohtuprotsessid, seadusemuudatused, arreteerimised ega jätkuv kontroll meedia üle.
Türgi politseile on antud vabadus kasutada veekahureid, kummikuule ning pisargaasi. Nende kasutamine massimeeleavalduste laiali ajamiseks on Türgi suuremates linnades on muutunud nii laialdaseks, et kohalikud nimetavad seda "tavaliseks kokteiliks". Hiljuti pöördus Amnesty International kõigi riikide poole, kes Türgile pisargaasi, soomusautosid ja muud märulitevastast tehnikat müüvad, et nood lõpetaksid tarned, kuni Türgi annab kodanikele tagasi õiguse rahumeelselt koguneda ja oma meelsust väljendada. Valitsus aga keelab endiselt kõik "ebaseaduslikud kogunemised" ja meedia andmetel on Türgi politsei tellinud täiendavad 100 000 pisargaasikanistrit ning sada soomusautot.
Hiljuti toimunud rahutustes Ankaras OD Teknik Üniversitesi (Lähis-Ida Tehnikaülikool) territooriumil, kus tudengid astusid välja kava vastu rajada liiklusmagistraal läbi kooli roheala, sai gaasikanistri otsesest tabamusest surma alates rahutuste algusest juba seitsmes protestija. Üle 8000 inimese on saanud haavata või vigastada või püsivaid tervisekahjustusi.
Läinud nädalal tuli protesti keskmesse jääva Taksimi naaberlinnajaos katkestada jalgpallimatš, kuna gaasi hulk õhus ei lasknud edasi mängida. Inimesed pidid gaasi nuusutama ka Istanbuli Biennaali, aasta suurima kunstiürituse, avamisel.
Sotsiaalmeedias ringlevatel fotodel võib aga õhtuse Istanbuli kohal näha hõljumas lausa pisargaasipilvi. Muide, Türgi ajalehe Hürriyeti andmetel on valitsus sotsiaalmeediat jälgima ja sellesse kirjutama palganud kuni 6000 inimest, nimetades neid "valitsuse esindajateks sotsiaalmeedias". Tuhat neist inimestest paiknevad Istanbulis, teised teistes Türgi linnades.
Üks põhjustest, miks 2020. aasta olümpiamängude toimumiskohaks valiti Istanbuli asemel Tokyo, oligi viimase aja vägivald ja rahutused. Kuigi Türgi lootis saada olümpialiikumisega uusi investeeringuid ja tõestada end maailmale kui usaldusväärset demokraatlikku riiki, kes võib ka teistele islamiriikidele eeskujuks olla, ei olnud valitsuse sammud protestilainete rahustamiseks piisavalt demokraatlikud. Olümpiaotsus võeti valitsuses vastu varjamatu pettumusega, kuid mitmed kohalikud kommenteerisid otsust, öeldes: "Istanbul oleks väärinud olümpiat, aga meie valitsus mitte." Ka see otsus ei aita paraku Türgi mainet investeerimiskeskkonna parandada.
Vaatamata loetletud probleemidele on valitseva partei toetus endiselt võrdlemisi suur. Pärast mõningast langust (juulis langes AKP toetus 43 protsendile) on Istanbulis ja Ankaras toetus AKP-le tõusnud mõnede allikate väitel taas pea viiekümne protsendini. Nende linnade juhtimine on Türgis aga võtmetähtsusega, et saavutada edu ka presidendi- ja parlamendivalimistel.
Kuid AKP edu on eelkõige põhinenud riigi majanduse edendamisel ning majanduse halvenemise korral võib olukord muutuda. Erdoğani valitsuse kõige suurem oht tundub olevat sekulaarsust (kiriku ja riigi lahusust) pooldav intelligents ja kesk- ja madalama klassi valija, keda huvitab eelkõige stabiilne majandus ning kes võib, kui riigi majandus kõikuma lööb, oma toetust valimiskasti juures muuta.
Toimetaja: Rain Kooli