Rain Kooli: järelehüüe ühele Eestlasele
Läinud nädalal saabus kaugest Austraaliast teade. Enn on surnud. Ennu perekonnanimi oli Truupold ja kui pisut vaadata selle austraallastele suupärasemaks lihvitud nimekuju taha, saab selgeks, et too Enn on sugulussidemeid pidi seotud nendega, kes siin kodumail Truupõllu – või eestistamiseelselt Treufeldtide – nime kannavad.
Enn oli… märkimisväärne inimene. Mitte ainult seetõttu, et kui üldse kedagi, siis teda iseloomustasid sõnad hea, lahke, isetu ja positiivne. Vaid ka seetõttu, et needsamad omadused suutis ta kaasa võtta nii oma töösse insenerina kui ka oma kirge – mägironimisse.
“Inimese suurim hirm on olla tähtsusetu kübe mateeriat tähtsusetus universumis,” ütles Soome psühhoajaloolane Juha Siltala ajakirja Suomen Kuvalehti täpselt aasta taguses numbris.
Oo, kui tõsi see on! Ja nii rähklebki üks ja teine, et olla midagi enamat. Et märk maha jääks.
Kes rajab samba, kes plaanib uhket hoonet. Kes kirjutab raamatu või paar, kes avab oma linnas tänava teise järel.
Enn ei rähelnud. Tema tegi vaikselt ja rahulikult oma tegemisi, aga ikka ja jälle olid need suunatud sellele, et eelkõige kõigil inimestel – mitte ainult temal endal – oleks parem, rahulikum ja kindlam.
Hea näide on kas või see, et aastakümneid tagasi oli ta muu hulgas üks esimestest, kes aitas rajada kõrghoonetele piksekaitseid – ikka selleks, et neis töötavatel ja elavatel inimestel turvalisem oleks.
Mägironijana aga… mägironijana avastas ta elatud aastakümnete jooksul lugematu hulga uusi marsruute erinevatele tippudele, kindlustas neid, töötas välja kogenematutele ja turistidele mõeldud lihtsamaid radu, koolitas, toetas ja võttis üle maailma vastu palju sama ala entusiaste. Mõni noorem valdkonna inimene kutsus teda koguni “oma Austraalia isaks”.
Ennu kutsumust iseloomustab vast kõige paremini fakt, et raskest haigusest hoolimata võttis ta veel üle 80-aastasena oma köied ja muu varustuse ning läks… Kas selleks, et treenida nooremaid sisehallides, või selleks, et tunda kaljusid sõrmede ja varvaste all ning vaba tuult oma näol.
Miks ma seda lugu räägin?
Sellepärast, et Enn on üks nendest eestlastest maailmas, keda ei ole mõtet otsida New York Timesi pühapäevanumbrist pikka rahvusvahelise poliitika teemalist intervjuud andmas. Tema antud kontserdi arvustust ei ole mõtet otsida Japan Todayst ega tema läbimurdelist teadussaavutust mõnest teadusväljaandest.
Küll aga oli Enn Austraalia mägironijate hulgas väikest viisi legend ning selleteemalistes väljaannetes püsikülaline. Kuid mitte ainult oma tegude, vaid ka loomuse tõttu. Loomuse, mis võib-olla oli omamoodi loomulik inimesele, kes väikse poisina pääses ülinapilt Dresdeni linna neelanud tulemöllust Teise maailmasõja lõpus.
On hea teadvustada, et lisaks üksikutele äärmiselt säravatele tähtedele on Eesti kuvandit laias maailmas loomas ka väiksemaid, kuid üldse mitte vähem olulisi valgusallikaid.
Enn oli üks neist eestlastest, kes kujundavad suhtumist meie rahvasse ja riiki nii geograafilises kui ka temaatilises mõttes nišilikumates väljaannetes. Aga ta oli üks neist, kes kirjutavad ennast eelkõige inimeste südametesse. Ja mul on tunne, et selline jälg kestab teinekord kauemgi, kui ükski hoone, sammas või tasuta ühistransport.
Autori vanaema ja Enn Truupoldi isa olid õde ja vend.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Allikas: Vikerraadio meediateemaline päevakommentaar