Annika Uudelepp: kas teha või valida presidenti?
Eestis on tekkinud üks terminoloogiline ebakõla. Nimelt on sel nädalal räägitud väga palju presidendivalimistest. Aga – ja see on suur AGA – kas Eestis ikka valitakse presidenti?
Peaminister Taavi Rõivas ütles „Maalehele“ antud intervjuus: „Reformierakond on suur ja populaarne erakond, aga meie üksi presidenti ei tee.“
Jutt ei ole mitte presidendi valimisest, vaid tegemisest. Talle sekundeerib eilses „Päevalehes“ sotside esimees Jevgeni Ossinovski, viidates 2006. aastal Toomas Hendrik Ilvese meeskonnas olnud Hannes Rummi sõnadele, et Ilvese tegi presidendiks reformierakondlane Kalev Lillo. Jälle tegemine!
Selles kontekstis ei päästa palju Rõivase sõnad sellessamas „Maalehe“ intervjuus, et presidendikandidaadil peab olema suutlikkus veenda ära suur osa ühiskonnast ja presidendivalimised väärivad laialdast avalikku arutelu. Mis mõtet on avalikul arutelul, kui lõpuks hakatakse ikka presidenti tegema?
Tegemise puhul hakkavad mängima asjaolud, mis tegelikult ei ole ega tohigi olla Eesti Vabariigile parima presidendi väljaselgitamisel ja ametissesaamisel esmatähtsad. Näiteks võib tahta teha praegusele koalitsioonile või peaministrierakonnale mugavat presidenti. Või siis sellist presidenti, kelle kas just ainus, aga peamine tugevus on võime välistada mõne teise inimese saamine riigipeaks.
Veelgi viletsam variant on see, kui presidendi tegemine satub lihtsalt osaks ühest suurest katlatäiest tegemistest. Nii võib ühte potti visata näiteks vabariigi presidendi ja olümpiakomitee presidendi, garneeringuks Euroopa Kontrollikoja liikme ning maitsestamiseks näpuotsaga veel vähemtähtsaid, aga siiski hästikõlavaid ameteid Eestis.
Loomulikult on võimalik selline kokkulepe ära teha ning siis, kus asjad on kitsas ringis otsustatud, teha õige inimene laias ringis popiks ja vale inimene põhja lasta. Inimeste mainet on meedias varemgi tapetud ja see, mida näitavad aprillikuised arvamusküsitlused, ei ole suve lõppu silmas pidades kuigi oluline.
Küsimus on nüüd, kas niisuguse presidendi paikapanemise protsessiga peaks rahul olema. Vähemalt minu jaoks on vastus, et ei pea. Ja vaadates üldist meediapilti paistab, et on tekkinud kriitiline mass inimesi, kelle meelest praegune võimalike presidendikandidaatide sõelumisviis ei ole sobilik.
Jah, Eestis ei ole presidendi otsevalimisi ning ilma valitsemiskorralduse põhjaliku ümbertegemiseta ei ole neid ka võimalik sisse viia. Kuid pole vajagi. Las parlament või valimiskogu valivad, kuid olgu see siis tõesti valimine.
Vabariigi presidendi valimise seadus sätestab praegu, et kandidaatide ülesseadmine algab neli päeva enne esimest hääletusvooru. Loomulikult ei jõua nelja päevaga erilist debatti pidada.
Poliittehnoloogiliselt on muidugi pluss see, et nelja päevaga ei jõua konkurendid ka kedagi põhja lasta. Nii hoitaksegi võimalikud soosikud viimase hetkeni tule alt eemal ja keegi ei taha naljalt esimesena pead tulle pista.
Siim Kallas on erand. Teised, kelle nimi on spekulatsioonidest läbi käinud, annavad seni kõik põiklevaid vastuseid. Sest mida muud nad teha saavadki, kui kedagi pole vähemalt 21 häälega kandidaadina üles seatud või seda selgesõnaliselt teha lubatud? Sellist vabadust nagu Siim Kallasel, et teatada ise enda kandideerimisvalmidusest, mõnel parasjagu ametisoleval poliitikul pole.
Järelikult tuleks praegust valimisseadust muuta. Kandidaatide ülesseadmine on vaja tuua varasemaks, jutt peaks olema mitte neljast päevast, vaid oluliselt pikemast ajast. Miks mitte poolest aastast või vähemalt neljast kuust.
Sellisel juhul saame tõepoolest rääkida laiast avalikust debatist, kus kandidaatidel on võimalus tutvustada oma seisukohti, inimestel kujundada oma arvamus ja sellest kas arvamusküsitlustes või otse oma rahvaesindaja poole pöördudes teada anda ning lõpuks riigikogulastel või valimiskogu liikmetel tõepoolest valida president.
Kuni sellist debatti pole, pole tegelikult ka presidendivalimisi. On lihtsalt tunne, et küllap viimasel hetkel president ära tehakse, just nii, nagu tegijatele sel hetkel kõige paslikum paistab.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar