Kert Valdaru: 2016 – kas ränne tegeleb Euroopaga või Euroopa rändega?
Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, kuid kui soovime avatud Euroopat, tuleb 2016. aastal inimlikkust kõrvale heitmata tugevdada sisserände üle kontrolli nii Euroopa välispiiril kui ka sisemaal. Muu hulgas sellest kirjutab sisekaitseakadeemia rändeekspert Kert Valdaru.
2016. aasta näitab, kas Euroopa rändekriisi lahendamiseks suudetakse sõnad tegudeks muuta ning säilitada ühiskondlik sidusus praeguste eurooplaste vahel ja siiasaabunute suhtes. Siiani on ränne tegelenud pigem Euroopaga kui Euroopa rändega, mistõttu on hirmud ja pinged kasvanud ühiskonnas nii suureks, et neid ei ole enam ilusate loitsudega võimalik ravida. Tagumine aeg on tegudele üle minna
2015 aprill. Vahemerel läheb nädalase vahega ümber kaks alust koos laste, naiste ja meestega. ÜRO põgenikeagentuuri (UNHCR) hinnangul uppus ligi 1200 inimest; tuginedes Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni (IOM) raportile moodustas see koguni 1/3 eelmise aasta 3695-st Vahemerel hukkunust.
„Tundub, et me oleme tunnistajaks kõige hullematele tragöödiatele, mida on kunagi Vahemerel nähtud,“ ütles seepeale UNHCR esindaja Carlotta Sami. „Me palume, et meid ei jäetaks üksi,“ lisas Itaalia peaminister Matteo Renzi, kelle riigi merevägi oli veidi varem vähendanud oluliselt otsingu- ja päästeoperatsiooni Vahemerel, viidates rahapuudusele ja Euroopa partnerite vähesele abile.
Hingemattev inimtragöödia Vahemerel ja päev-päevalt aina suuremal hulgal Euroopa rannikule Itaaliasse ja Kreekasse saabunud paadipõgenikud – IOM-i hinnangul aasta lõpuks ligi miljon – tekitasid avalikkuses nõutust. Ei jäänud Euroopa Liidul ametnikel ja poliitikutel muud üle, kui lülitada sisse prožektorid, astuda lavale ning lubada lahendusi ja üksteise toetamist (hiljem küll selgus, et teatud reserveeringutega).
Sissepürgijate arv aina kasvab
Kümme kuud pärast traagilisi sündmusi Vahemerel on rände teemal toimunud hulgaliselt kõrgetasemelisi kohtumisi ja debatte, valminud on tegevuskavasid, kohtu alla on antud üks Vahemere tragöödiaga seotud inimkaubitseja. Sellest hoolimata tuleb 2016. aastale minna vastu teadmisega, et Euroopa Liidu liikmesriikidel puudub endiselt üksmeel kriisi lahendamiseks, põgenike saabumine üle Vahemere ei ole lakanud ning rändesurve alla jäänud Kreeka ja Itaalia aitamine rahvusvahelise kaitse saanute ümberpaigutamisel sujub vägagi vaevaliselt.
Ainuüksi 2016. aasta esimese kümne päevaga saabus UNCHR-i andmetel Türgist Egeuse mere kaudu Kreeka saartele 18 334 inimest, aasta varem oli saabunuid terve jaanuari jooksul kokku 1694. Arvestades Türgi lubadusi Euroopa Liidu ees (valvata oma piiri senisest paremini) on paadipõgenike arvukuse kasv Euroopa välispiiril vägagi tähelepanu vääriv.
Vähemalt sama tähelepanu väärivad on sõjapagulaste ümberpaigutamise arengud sisemaal. Suur osa liikmesriikidest on Euroopa Komisjonile teada andnud, et hetkel on neil võimekus kõigest 4200 rahvusvahelise kaitse saanu ümberpaigutamiseks (kokku vajaks ümberpaigutamist 160 000 inimest). Eesti veel kedagi ümber paigutanud ei ole.
Lisaks on Euroopa Liit lubanud ümber asustada 22 000 väljaspool Euroopat põgenikelaagrites viibivat abivajajat. Siin on suudetud ümberpaigutamisest paremat tulemust näidata – ümber asustatud on 500 süürlast.
David Miliband, endine Suurbritannia välisminister ja Rahvusvahelise Päästekomitee president, leiab, et teostus ei pea sammu võetud kohustustega. Temaga tuleb nõustuda.
Tegudega ei anna enam oodata
Varasemad aastad on näidanud, et kevade saabumisega hakkavad kasvavama ka rändevood Euroopa suunas, kuna paranev ilmastik ja rahunev Vahemeri võimaldavad inimestel kergemini merd ületada.
Rändevoo peamised tõukefaktorid – sõda, vägivald, katastroofid, vaesus, nälg – ei kipu täna kuhugi kaduma. Jätkuv vaesus ja nälg kriisikolletes, sõda Süürias, vägivald Iraagis, Afganistanis, Eritreas toidavad kõik rändevoogude kasvu.
UNCHR-i andmetel on kümne enim põgenikke vastu võtnud riigid peaaegu kõik ainult arengumaad, võõrustades 60 miljonist maailma põgenikest 60 protsenti. Lisades, et 4,4 miljonist Süüriast põgenenud inimestest 90% on leidnud peidupaiga naaberriigis Liibanonis, Jordaanias või Türgis, siis võib järeldada, et Euroopasse jõudnud põgenikud moodustavad jäämäe tipu globaalses rändes.
Euroopale on veel manööverdamiseks aega antud, kokkupõrkest jäämäega on vara rääkida. Ent põhjust kiiremalt tegutseda – ja Euroopa Komisjonil kindlamalt rooliratast käes hoida – on küll.
Tulemaks 2016. aastal jätkuva rändevooga toime, tuleb esiteks saavutada enne kevadet kontroll Euroopa lõunapiiril toimuva üle: tugevdada piirikontrolli ja tööle saada piiriäärsed vastuvõtukeskused, nn. hot spot'id, kus sisserändaja tuvastatakse, registreeritakse ja selgitatakse välja saabunu abiandmise ja kaitse vajadus. Kui isik vajab kaitset, saab ta selle ning paigutatakse järgnevalt mõnda liikmesriiki. Kui kaitset ei vajata, saadetakse isik kodumaale tagasi. Nii suudetaks vältida inimeste kontrollimatud liikumist Euroopa maismaale.
Kontrollimatud rändevood Euroopas viivad selleni, et liikmesriikide vahele püstitatakse uusi tarasid ning taastatakse piirikontrolli. Taani ja Rootsi piiril taastati aasta algul piirikontroll, mis kaotati seal 50 aastat tagasi. See seab ohtu Schengeni süsteemi kui ühe suurema Euroopa väärtuste – liikuda Euroopa kodanikuna vabalt mööda Euroopa Liitu. 2016. aasta saab olema seega ka Schengeni kestmajäämise tõehetk.
Euroametnike ja humanitaartöötajate sõnul töötab täna 11-st planeeritud hot spot’ist kolm. Lisaks ei eralda liikmesriigid piisavalt eksperte ja tehnilisi vahendeid – näiteks sõrmejäljevõtjaid –, mis raskendab tööd juba olemasolevates keskustes. Tõsi, signaale on, et liikmesriikide panustamine hot spot’idesse kasvab – näiteks Eesti saatis äsja neli PPA ametnikku kreeklastele appi. See annab lootust olukorra parandamisest.
Teiseks tuleb tõhustada kaitse saanute ümberpaigutamist Itaaliast ja Kreekast. Ümberpaigutamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Kui seda ei suudeta, liigub põgenik niikuinii omal käel edasi.
Tõenäoliselt jätkuvad Euroopa Komisjoni ja liikmeriikide vahel tulised põgenikevaidlused ka tänavu, kuna praeguse olukorraga ei ole kumbki pool rahul. Komisjon ei saa leppida liikmesriikide ümberpaigutamise liiga aeglase tempo ja vähese võimekusega. Liikmesriikide valitsused ei saa jällegi mööda vaadata avalikkuses levivast rahulolematusest ja muredest kasvava sisserände pärast, sest liigne tormakus otsustes kasvatab pingeid veelgi ja on vesi populismi veskile.
Saksamaa siseminister Ole Schröderi arvates on rändekriisi lahendamiseks vaja „Euroopa lahendust“, kuna liikmesriikides vastu võetud otsused ja tegevused ei lähtu tervik Euroopa huvidest. Mida täpselt tähendab „Euroopa lahendus“, on hetkel raske hinnata. Viidatud on, et üks osa sellest lahendusest oleks liikmesriikide vaheline rahvusvahelise kaitse saanute alaline ja automaatne ümberpaigutamise skeem.
Kuid võib minna ka hoopis teisiti. Aastavahetusel Kölnis ja mujal sisserändajate poolt korraldatud taharrush jamāʿī ehk naiste massiline seksuaalne ahistamine jääb mõjutama kogu 2016. aasta rändealaseid debatte ja poliitika kujundamist. Osa sisserändajate kuriteod ja sõnumid ebaõnnestunud lõimumisest võivad kasvatada liikmesriikide varjatud või avalikku vastuseisu ümberpaigutamisele nii suureks, et algatus tuleb üldse läbikukkunuks kuulutada.
Kolmandaks ei saa me ka 2016. aastal läbi Türgi ja Lähis-Idata. Juba mainitud David Milibandi arvates võivad Euroopa Liidu tuleviku otsustada just sündmused, mis toimuvad Euroopa piiri taga.
Türgi, Liibanon ja Jordaania on samuti väga suure rändesurve all. UNCHR-i andmetel moodustavad süürlased juba kolmandiku Liibanoni rahvastikust. Neil riikidel ei ole piisavalt vahendeid, et suuta pakkuda põgenikele inimväärset elu. Viimasel ajal on need riigid hakanud ka karmistama varjupaigapoliitikat. Põgenike olukorra halvenemine võib anda uue tõuke Euroopa suunas lahkumiseks, mida kinnitab ka jaanuarikuu Kreekasse jõudnud paadipõgenike statistika.
Seega peab jätkuma Euroopa humanitaar- ja arenguabi andmine riikidele, et tagada põgenikele laagrites inimlikumad elamistingimused. UNCHR-i andmetel on põgenike aitamiseks nendes riikides puudu 7,7 miljardit dollarit.
Miliband soovitab, et lisaks rahalise abi andmisele peaks Türgi kõrval kaaluma ka Liibanonis ja Jordaaniast rahvusvahelise kaitse saanute ümberasustamist Euroopasse, mis leevendaks riikide hakkamasaamist põgenikega ega tekitaks samasugust kaost Vahemerel kui eelmisel aastal. Peab tõdema, et selles soovituses on loogikat, kuid kuidas vaevaliselt sujuva ümberpaigutamise kõrval veel ka ümberasutamine kolmandatest riikidest teostada, on paras mustkunst.
Neljandaks: rändevoogusid võib küll senisest paremini kontrolli alla saada, kuid need ei lakka Euroopa suunal enne kui Süürias on sõda lõppenud. Vaadates, kuidas oma huve Süürias kaitsvate šiiitide ja sunniitide vahel kisub aina suhtlus verisemaks, või kuidas EL, USA ning teiselt poolt Venemaa omavahel suhtlevad, on raske aru saada, kus on see koht, kus kattuvad osaliste huvid rahu saavutamiseks. Seega räägime arvatavasti ka 2016. aastal Euroopa Liitu tuleva rände seosest Süüriaga.
Tegur number viis on sidusus. Võib olla isegi kõige olulisem 2016 aasta tegevus on säilitada ühiskondlik sidusus praeguste eurooplaste vahel ja kasvatada seda võimalike uute eurooplaste suhtes. Mina ei tea, kuidas seda saavutada. Kui hirmud on laes ja tõde pagulastest polariseerunud, siis on väga raske ühiselt edasi minna. Kui ei suudeta omakeskis asju selgeks rääkida, mismoodi on võimalik siis teistega rääkida?
2016. aasta kokkuvõtteid tehes võiksime siiski lõpuks saada tõdeda, et Euroopa Liit on rändekriisist üht-teist õppinud: ei ole selga pööranud inimlikkusele; on appi läinud rändesurve all vaevlevatele riikidele; saabunud põgenikud on suudetud tuvastada välispiiril; ümberpaigutamine liikmesriikide vahel toimib tõhusalt; rahvusvahelise kaitse saanuid aidatakse lõimuda Euroopa kultuuriruumiga; need, kes kaitset tegelikult ei vaja, on koju saadetud.
Alles siis saame teha positiivse kokkuvõtte, et Euroopa on tegelenud rändega, mitte ränne Euroopaga.
Rändekriisi teemal räägitakse ka täna Tallinnas toimuval Avatud Eesti Fondi arutelul, kus keskendutakse sellele, kuidas kodanikud rändekriisis saavad oma sõna sekka öelda. AEF teeb arutelust ka otseülekande.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli