Rain Kooli: okupatsioonist vabad või vabadusega okupeeritud?
Okupatsioon. Kõle, külm ja kalk sõna. Nagu Patarei vangla tuulest tõmmatud kongi seinad või sügisest merd pühkiva piirivalve prožektori valgusvihk. Nagu ametniku silmad, mis vaatasid sulle justkui otsa ja samas sinust läbi. Nagu presendist jope, mis ei andnud sooja ega hoidnud sind vihma ajal kuivana, aga oli ometi parim, mida su pere sai sulle lubada.
Kui inimeste isikliku elu tasandil võib midagi sooja, helget ja ilusat leida isegi seoses mõistega nõukogude aeg, siis mõistega okupatsioon seda seost võimalik luua ei ole. Okupatsioon võib olla parimal juhul paratamatus – nagu sõjajärgne lääneliitlaste okupatsioon Saksamaal või USA okupatsioon Jaapanis –, aga ka sel juhul tõukub see millestki koledast. Ning sel juhul mõistab okupeerija, et okupatsioon on ainult ajutine abinõu. Lahas, mitte ahelad.
Püsiv, anneksioonikavast kantud okupatsioon – nagu kaks nõukogude ja üks natsionaalsotsialistlik okupatsioon, mille Eesti on pidanud läbi ja üle elama – ei ole paratamatus ega abinõu. See on alistamine. Ja alistamine ilma igasuguse võimaluseta oma saatuses kaasa rääkida ei sobi isegi masohhistile. Sest masohhismgi on siiski kokkuleppeline.
Okupatsioonide muuseumi plaan loobuda 2018. aastaks oma praegusest nimest ja asendada see nimega "Vabamu" on tekitanud Eestis turbulentsi, mida võib pealiskaudsel vaatlusel pidada üllatavaks. Kuidas korraga läheb ühe muuseumi nimevahetus meie inimestele nii palju korda, kui kas või teatri- ja muusikamuuseumi nime muutmine... no, ütleme, et näiteks Lavamuks erutaks palju kitsamat osa meie rahvast.
Samas on tekkinud arutelu – et mitte öelda väitlus – üllatav tõesti ainult pealiskaudsel vaatlusel. Süüvides saab kiiresti selgeks, et tegelikult on ühe muuseumi nimi sümbioosses seoses ei vähemaga kui kogu meie olemasolu.
Kas me püüame tõesti defineeridagi ennast peamiselt läbi minevikus kogetud kannatuste, luua endast teist märterrahvast maailma esimärtrite, juutide, kõrvale – nagu võiksid väita nimevahetuse pooldajad. Või vastupidi – kas me oleme relativismist, liberalismist ja sinisilmsest tulevikuoptimismist nii pimestatud, et ühendame end märkamatult lahti sellest vundamendist, mis peaks olema meie riigi ja rahvuse kivijalg (nagu võiks omakorda väita nime säilitamise pooldajad)?
Kui keegi kuulajatest juhtumisi jäi nüüd minult ootama kuulutuslikku teadaannet selle kohta, kumba nime ise õigeks pean, peab see kuulaja pettuma. Mul ei ole selles küsimuses veendumust.
Küll aga mõistan ma hästi, miks see teema meie meeli niimoodi köidab.
Selsamal juba mainitud põhjusel. See pole ainult üks muuseum, ainult üks väljapanek. See on paik, mis käsitleb meie eksistentsi aluseid. Ja selle tõttu tundub selle nimi ka nagu meie kõigi asi, kuigi muuseum ei kuulu isegi riigile, vaid konkreetse perekonna rahaga tegutsevale sihtasutusele.
Selles nimes vihiseb iga piitsahoop, mida meie esivanemad on kogenud, iga veriselt maha surutud ülestõus, iga alandus ja mõnitus. See nimi puurib sügavale meie kollektiivsesse alateadvusesse, ja äratab seal üles ka kohati juba uinunud koletisi. See nimi toksab jõuliselt ka hirme, et kui me nüüd ei räägi, siis ehk me enam ei mõtle. Ja kui me enam ei mõtle, siis ehk me unustame.
Ja kui me unustame... siis mis tagab, et see kõik ei tule uuesti?
Aga suur küsimus on, kuidas on võimalik olla vaba, samas unustamata.
***
Okupatsioonide muuseumi on rajanud ja seda rahastab Kistler-Ritso Foundation, mis on rajatud USAs Washingtoni osariigis 1998. aastal. Eestis viib üritust ellu Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus.
Kistler-Ritso Sihtasutuse asutaja on dr Olga Kistler-Ritso, sihtasutuse president on Sylvia Thompson. Nõukokku kuuluvad lisaks temale veel Michael A. Keller, Susan Kornfield, Ott Sarapuu, Sten Tamkivi ja Anne-Ly Reimaa. Sihtasutuse juhatusse kuuluvad Merilin Piipuu ja Marko Poolamets.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar