Maris Jõks: kass kõrtsis ei käi
Küsimus, kas koolis ei püüta mitte liiga palju anda teadmisi, mis ununevad ega vii lõppkokkuvõttes tarkuseni, on keeruline. Mul ei olegi plaanis üritada seda siin ära vastata. Räägin vaid kahest emakeeleõpetusse puutuvast seigast.
Paljud, kelle kooliajast on möödunud paarteist või ka paarkümmend aastat, mäletavad eesti keele tundidest lauset Kass kõrtsis ei käi. Mõnele meenub ka Eks ämm kodus söö sütt. Eriti hea mäluga inimesed teavad öelda veel, et Tuleb tige peni ja uriseb. Suurepärane. Ainult et mida nende lausetega peale tuli hakata?
Need peaksid olema abiks lühikese mitmuse osastava käände moodustamisel: näiteks kui tekib küsimus, kas õige on pärne või pärni või pärnu. Õige on pärni, aga et nende mnemotehniliste lausete abil tulemuseni jõuda, peavad olema veel mõned teadmised. Ja siin on mitu etappi. Selle aja jooksul jõuab õige vormi juba kolm korda õigekeelsussõnastikust järele vaadata.
Ja teiseks, rahvasuus ringleb mitu väärarusaama, mis arvatakse olevat eesti kirjakeele reeglid. Näiteks et perekonnanimesid ei tohi käänata. Ei ole sellist reeglit! Ei olnud ka kümme ega kakskümmend aastat tagasi.
Kuidas ei ole, öeldakse mulle, minu eesti keele õpetaja just niimoodi õpetas!
On tõsi, et teadmised võivad ununeda ja mõni asi võib koolitunnist hoopis valesti meelde jääda. Üks põhiline teadmine, mille õppija peaks lõpuks omandama, on see, et tema teadmised ei ole kunagi ammendavad, et tema mälu võib alt vedada. Ja muidugi ka see, kuidas oma teadmisi värskendada, kust järele vaadata või küsida.
Tundub lihtne küll, selle võiks ju kohe esimeses klassis selgeks teha. Konks on aga selles, et selle tarkuseni – sest mis muu see on – jõutakse ikka alles siis, kui on omandatud piisav hulk teadmisi.
Kõiki Vikerraadio "Keelesäutse" on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Keelesäuts"