Türgi suursaadik: türklased tunnevad end reedetult, pettunult – ja ühtselt

(Foto: Rene Suurkaev / ERR)
Rain Kooli
11.08.2016 18:08
Rubriik: Arvamus

Erakorralise olukorra tingimustes elavate türklaste meeleolud väljendavad ühtsust ja otsustavust, riigipöördekatse korraldajate poolt reedetu tunnet ning pettumist lääneriikide toetuse leiguses. Siiski ei pea Eesti elanikud muretsema ei Türgi ja Venemaa lähenemise ega NATO-liitlassuhte tuleviku pärast, kinnitab Türgi suursaadik Hayriye Kumaşcıoğlu ERR-ile antud intervjuus.

Eestis on sellistel aegadel ilmselt hea ja rahulik suursaadik olla?

Jah, tõepoolest, Eesti on rahumeelne ja sõbralik riik. Riigipöördekatse ajal olin ma ise Türgis ning kogesin seda ööd otseselt. Ma kinnitan teile, et see oli traumaatiline kogemus. See ei ole minu elu esimene riigipööre, aga see erines varasematest mitmel moel.

Mis Eestisse puutub, siis me tunneme, et Eesti on meiega. President Ilves oli üks esimestest [maailma riigipeadest], kes astus välja Türgi ja selle demokraatlike institutsioonide eest. Oma tuge ja solidaarsust on väljendanud ka teie pea- ja välisminister.

Milline olukord Türgis praegu teie hinnangul valitseb?

Türgi ühiskond on ühtsem kui kunagi varem – see on selle kurjuse [riigipöördekatse] positiivne tagajärg. Pühapäevasel massimeeleavaldusel osales rohkem kui 3 miljonit inimest, kusjuures mitte ainult presidendi või võimuerakonna pooldajaid, vaid kõikide ühiskonnakihtide esindajaid, teiste hulgas ka opositsioonijuhid. See on enneolematu.

Läänes teeb siiski muret Türgis käivitunud puhastus, mis ei puuduta ainult sõjaväge – millest osa oli riigipöördekatsega otseselt seotud –, vaid ka õigus- ja haridussüsteemi ning meediat. Kuidas te seletaksite seda kümneid tuhandeid inimesi hõlmavat puhastuslainet?

Ma olen teadlik murest ja segadusest Läänes ning ma usun, et seda põhjustab infopuudus. Mõistmaks meetmeid, mida Türgi riik on olnud sunnitud kasutusele võtta, tuleb mõista ohtu, mida riigipöördekatse endast kujutas.

Kui see oleks õnnestunud, oleks Türgis puhkenud kodusõda. Lisagem siia veel gülenistliku liikumise mõõtkava ning selle esindajate erinevatesse riigistruktuuridesse imbumise ulatus – kui nendest aru ei saada, on väga raske Türgis toimuvat konteksti asetada.

Türgi jaoks oli see riigipöördekatse sama mis 11. septembri [2011] rünnakud USA jaoks.

Ma isiklikult kuulsin lennukeid linnahoonete kohal lendamas ning televisiooni vahendusel sain kuulda, et Bosporuse väina sillad on suletud. Esimene asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et tegemist on terrorirünnakuga ning meie sõjavägi kaitseb meid selle eest. Kuid siis selgus, et see pole nii – et need on meie sõjaväelased, kes meid ründavad. Ründavad parlamenti, muid institutsioone ning tavakodanikke: me kaotasime rohkem kui 200 elu ning üle 2000 inimese sai vigastada.

Me nägime oma silmadega ja kuulsime oma kõrvadega, kuidas meie endi õhuvägi meid pommitab… Alguses tekitas see hirmu, kuid seejärel juba viha ning lõpuks tunde, et meid on reedetud. Me ei mõelnud korrakski, et see on valitsusvastane riigipööre – see oli Türgi riigi ja rahva vastane. Ja enneolematul moel oligi see rahvas, kes riigipöördekatse nurjas, minnes tänavale ja ohverdades oma elu.

Türgis valitseb selge üksmeel selle suhtes, et riigipöördekatse taga on gülenistliku liikumise liikmed nii relvajõududes kui ka väljaspool neid. Ja kui mingis süsteemis kord juba tegutseb inimesi, kes pole lojaalsed süsteemile, vaid kellelegi väljaspool seda – antud juhul Fethullah Güllenile, liikumise juhile –, siis tuleb need inimesed süsteemi kaitsmiseks süsteemist kõrvaldada.

Mis puutub inimestesse, kes on [puhastuse käigus] oma positsioonidelt eemaldatud, siis nende tegevust uuritakse ja leitakse, et nad ei ole gülenistliku liikumisega seotud, nad vabastatakse ja ennistatakse tööle.

Te ju mõistate, et väited sellise võrgustiku olemasolu kohta kostavad nagu järjekordne vandenõuteooria…

Mulle püütud selgeks teha, et just Idas tuntakse tõmmet vandenõuteooriate suhtes, aga nüüd tekivad need siis Läänes. [muigab]

Ma saan aru, et see võib uskumatu kosta, aga sel juhul peaks lääneriikide elanikud tulema Türki ja sealset tegelikkust oma silmaga vaatama. Sellist [riigipööret] ei ole võimalik lavastada. Oht oli tõeline.

Kuidas on siiski reaalselt võimalik, et üks valitsusväline liikumine teie kirjeldatud moel ühiskonna kõikidesse struktuuridesse imbub?

See on üks väga kummaline organisatsioon. See on filantroopiline liikumine, mille keskmes on haridus ja MTÜ-d. See on aga ainult kuliss, mille taga on kuritegelik võrgustik. Selle võrgustiku eesmärk on imbuda ”süsteemi tuiksoontesse”, nagu Gülen ise selle kohta ütleb, ja võtta enda valdusesse võtmekohad.

Nad panustavad palju haridusse, suunavad lapsed juba väga noorelt oma teele, õpetades neid, valmistades ette kõrgkoolide eksamiteks ja sõjaväe katseteks, kuid hoides neid samal ajal niinimetatud vanemate vendade valve all.

Samas pole nad poliitiline opositsioon. Poliitikas olles on vaja igal liikumisel end määratleda, oma ideoloogia ja eesmärgid avalikustada ning neid seletada. Gülenistide eesmärk on vastupidine – ennast varjata.

See on lahk, kuhu kuuluvad ajupestud inimesed ja just seetõttu ei ole neid inimesi võimalik riigistruktuuridesse lubada – kuna kellelegi pole garantiid selle kohta, mida need inimesed teevad.

Ja mis on teie hinnangul kogu gülenistliku liikumise lõplik eesmärk?

Eesmärk? Riik üle võtta!



Ja milline see riik siis oleks, praegusega võrreldes?

Kindlasti ei oleks see selline Türgi nagu meil on täna. Näiteks sekulaarne [ilmalik, kirikust lahutatud -toim] riik on miski, mille poole gülenistid tõesti ei püüdle.

Kas pole siiski nii, et president Erdogani jaoks pakub riigipöördekatse järgne olukord siiski mugava võimaluse õiendada arveid kõigi oma vastastega?

See ei ole tõsi. Opositsioonierakonnad seisid rasketele hetkedel presidendi kõrval. Meetmed, mida praegu rakendatakse, on seotud vaid gülenistliku liikumisega ning sama lugu on riigis välja kuulutatud erakorralise olukorraga.

Türgis on ka väidetud – kaudsemalt ja otsesemalt – et USA oleks kuidagi riigipöördekatsega seotud. Millest sellised süüdistused?

See on levinud tunne, mis Türgis valitseb. Gülen elab USAs alates 1999. aastast ning tema väljaandmisprotsess Türgile kestab ja kestab. Ma arvan, et laias laastus ootavad türklased USA-lt rohkem tuge, võttes arvesse, et me oleme strateegilised partnerid ning et see terroristlik akt [riigipöördekatse -toim] oli Türgi jaoks eksistentsiaalne oht.

Aga see on ainult tundmus, mitte ametlik seisukoht?

Jah. [USA] ametlikuks süüdistamiseks pole usutavaid tõendeid.

Kas kõike toimuvat arvestades on Türgi teie hinnangul demokraatlik riik?

Rohkem kui kunagi varem.

Meil on riigipöördekatseid varemgi olnud ja seni on alati edu saatnud riigipöörajaid, mitte rahvast. Seekord aga otsustas rahvas, et aitab, tuli välja tänavatele ja hakkas vandenõulastele vastu.

Lisaks valitseb Türgi poliitilisel kaardil enneolematu ühtsus. Meie poliitiline maastik on olnud vägagi lõhestunud, kuid praegune ühtsus annab lootust, et me saame liikuda valitsuse ja opositsiooni vahelise parema läbisaamise suunas.

Üks demokraatia väärtustest on siiski õigus kritiseerida valitsejaid, teiste hulgas ka presidente ja valitsusi. Kas Türgi opositsioonil on endiselt see õigus?

Ma ei tea, kas te olete kuulnud, aga president Erdogan võttis tagasi kõik hagid, mille ta oli oma kriitikute vastu esitanud. Võib-olla see räägib millestki…

Eestis ollakse ajaloolistel põhjustel väga tundlikud sellistes küsimustes nagu õppejõudude, ajakirjanike ja teiste haritlaste vahistamine, väljasõidukeelud jne. Kuidas teile tundub, kas Türgi riigipöördekatse järgne areng võib kahjustada Türgi ja Eesti suhteid?



Võib-olla võiksime selle küsimuse asetada laiemasse, Türgi ja Euroopa Liidu suhete konteksti. Ma usun, et need suhted teeb keeruliseks ühest küljest see, et Türgit ei tunta piisavalt ning teisalt ei ole türklased tunnetanud piisavalt oma EL liikmetest partnerite toetust. See-eest oleme me kuulnud palju kriitikat.

Meil pole kriitikaga probleeme, küll aga oleme me eelarvamuste ja oletuste vastu. Kriitika Türgi aadressil algas kohe, kui meil oli kehtestatud erakorraline olukord. Kusjuures meid kritiseeriti juba siis, kui polnud veel selge, mil moel erakorralised meetmed tegelikkuses ühiskonda mõjutavad – nii et tegelikult polnud kriitikaks muud alust kui lihtsalt oletused, selline mida-muud-Türgist-ikka-oodata -mõtlemine.

Loomulikult see ei meeldi meile. Me ootasime oma partneritelt rohkem austust Türgi elanike ohverduse vastu, rohkem austust nende suhtes, kes demokraatiat kaitstes oma elu kaotasid. Ootasime ka, et Euroopa riikide esindajad oleksid sõitnud Türki ja näidanud selgemalt oma solidaarsust. Nii aga ei juhtunud.

Türgi on nii Euroopa Nõukogu [mille asutajaliige me oleme] kui ka ÜRO liikmena paljude rahvusvaheliste lepete ja deklaratsioonidega seotud. Me teame seda ja me järgime neid.

Jah, me läbime praegu valusat protsessi ja me püüame nii palju kui võimalik hoolitseda selle eest, et selle protsessi käigus ei tehta vigu. Vigu kindlasti tehakse – see on paratamatu –, aga meie õigussüsteem tagab, et nende vigade eest on võimalik ka vastutusele võtta.

Mis puudutab ajakirjanikke, siis kõik vahistatud ajakirjanikud on vahistatud nende seoste tõttu riigipöördekatse ja gülenistidega, mitte nende ajakirjandusliku tegevuse pärast.

Rääkisin läinud nädalal Eesti välisministri Marina Kaljurannaga, kelle sõnul oli parim võimalus Euroopa Liidu ja Türgi lähenemiseks 5-6 aastat tagasi ning EL magas selle võimaluse maha. Nüüd aga ta ei näe, et Türgis sellekohast siirast tahet ja soovi oleks. Mida te sellest seisukohast arvate?

Proua Kaljurannal on õigus kaotatud võimaluste osas, aga ma ei jaga tema hinnangut Türgi huvipuuduse kohta.

Läinud aasta osutas meile [Türgile ja Euroopa Liidule -toim], kui palju meil on ühiseid väljakutseid ja kui palju me saame koos ära teha. Keset rändekriisi saavutasime me Euroopa Liiduga dialoogi, mille tulemusena sündis mõlemale poolele kasulikke otsuseid.

Türgi soovib endiselt Euroopa Liidu liikmeks saada ning ma võin öelda, et me käime Euroopa Liiduga sama rada. Mis iganes juhtub Türgis, mõjutab Euroopa Liitu ja vastupidi. Euroopa Liit ja Türgi on lahutamatud. Ja see pole isegi mingi 21. sajandi mõte – juba Osmanite impeerium oli osa oma aja Euroopast.

Meie seotus Läänega – kaasa arvatud NATO-ga – on endiselt oluline osa Türgi välispoliitikast.

Eestis, nagu ka mujal Läänes, jälgitakse hoolikalt Türgi ja Venemaa viimase aja lähenemist. Kas see on miski, mille üle me peaksime muret tundma, võttes arvesse, et Venemaa on viimastel aastatel üha agressiivsemalt käituma hakanud?

Te esitate selle küsimuse, nagu oleks Türgi ainuke riik, kellel Venemaaga suhe on. Kõikidel NATO riikidel ning Euroopa Liidu liikmesriikidel on Venemaaga lähedased suhted.

Türgi ja Venemaa läbisaamine oli läinud aasta novembrini hea ja tihe sellest hoolimata, et me olime ka siis NATO liikmed ning Läänele orienteerunud. Me oleme suhetes Venemaaga lihtsalt tagasi pöördunud novembrieelsesse olukorda, mis ometi ei kahjustanud ju kedagi.

Aga ma toonitan, et meie suhe Venemaaga ei ole välista või vähenda suhet Läänega.

Eesti on väike riik, mille kaitsmine sõltub siiski olulisel määral NATO liitlastest. USA president Barack Obama teatas Tallinnas peetud kõnes, et juhul kui Eestit rünnatakse, tuleb USA appi. Kas Türgi tuleb ka?

Aga loomulikult! Türgi on NATO liige ja NATO alus on kollektiivkaitse. Kui Eesti turvalisus on ohus, mõjutab see Türgit ja vastupidi. Seda liitlassuhted tähendavad.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna etv-s

täna vikerraadios