Erik Gamzejev: kaubandussõja kahuriliha
Ukraina sündmustest ajendatud Venemaa ja Lääne vastastikuste sanktsioonide kõige otsesemad kannatajad on inimesed, kelle töökohad on ohtu sattunud.
Puhkenud kaubandussõda neelab kahurilihaks paratamatult töökohti ka eesliinil olevatest Venemaaga piirnevatest riikidest, kelle jaoks kauplemine suure idanaabri turul on olnud aegade jooksul kasulik ja loomulik. Ei pääse ka Eesti põllumajandus ja toiduainetööstus, aga ka transpordi- ja logistikaettevõtted. Olgugi et Venemaa turu osakaal ja tähtsus ei ole Eesti jaoks kaugeltki enam selline nagu taasiseseisvumise ajal ega ka enne 1998. aasta kriisi, on tõenäoline, et pikaajalise boikoti korral ähvardab töökoha kaotus tuhandeid inimesi.
Pealegi on võimatu ennustada, mitu vinti sanktsioonide spiraalil veel ees ootab. Kui näiteks Ida-Virumaa kaubanduskeskused loodavad, et Peterburi elanikud hakkavad nüüdsest veelgi rohkem käima siit omal maal keelatud toidukaupu ostmas, siis võib minna ka sootuks vastupidi. Viimaste aastate Venemaa ostuturistide kasvu silmas pidades hoogsalt laienenud Narva kauplusi võib tabada ka ostjate põud. Kui Kreml keelas ära toidukaupade impordi lääneriikidest, siis pole mingi kunst tahtmise korral ühe ukaasiga teha väga lühikeseks see nimekiri, mida eraisikutest piiriületajad riiki sisse tohivad tuua.
Arvestagem lisaks ka idanaabri propagandavõimekust sisendada oma kodanikele, kuivõrd kahjulikud ja vastikud on kõik Läänes tehtud toiduained. Seega, tagajärjeks võib olla töökohtade kadu ka kaubanduses. Aga ka turismis, kui oma valijate seas populaarsuse tipul olev Putin oma riigi jätkuvas isoleerimises ka selle valdkonna peaks ette võtma.
Kui Lääne sanktsioonide teravik viisakeeldude ja pangaarvete külmutamise kaudu oli suunatud esmajoones Venemaa võimule lähedalseisvate mõjukate tegelaste pihta, siis vastulöök on küünilisem ja laiahaardelisem. Ilmselge eesmärk on saavutada, et toiduainete boikoti tõttu kannatavad ettevõtjad ja töötajad asuksid survestama oma valitsusi muutma viimase aja hoiakuid Venemaa suhtes. Püütakse äratada mõtteviisi, et võib-olla ikka ei tasu ühe Ukraina pärast kahjustada oma majanduslikke huve. See on omamoodi valuläve test - kui palju on Lääne ühiskond nõus loovutama oma heaolu demokraatlike väärtuste nimel. Küsimus on, kui kaugele sellise testiga minnakse.
Arusaadav, et selline olukord tekitab muret ja ärevust. Ärimehed kaotavad raha, tavainimesed tööd. Poliitikute palgad küll ohus ei ole, ent nendel tuleb hakata võtma põhimõttelisi seisukohti, oma valikuid põhjendama ja otsima lahendusi. Esimesed reaktsioonid ulatuvad Venemaa-poolse toiduainete boikoti mõju ulatuse hindamisel seinast seina. Eestiski näevad näiteks opositsioonis olevad keskerakondlased probleemi suuremana kui võimulolijad. Euroopa Parlamendi liikmetelt on kõlanud juba ka üleskutse Venemaa-vastastest sanktsioonidest loobumiseks. Tõsi, tuleb arvestada, et nende autorid olid kaks Kreeka kommunisti.
Oluline on selgusele jõuda, kas ja kui suures ulatuses peaksid maksumaksjad solidaarselt toetama praeguses kaubandussõjas kahurilihaks jääjaid. Ühelt poolt on levinud hoiak, et Venemaaga äri tegemine ongi tulega mängimine ja see ettevõtja, kes seda teeb, võtab ise teadlikult väga kõrge riski. Kommentaariumitest õhkub praegu päris palju kahjurõõmu nende ärimeeste üle, kes on kimpu sattumas - "ahnus ajab suu lõhki - paras neile!".
Teisest küljest ei tasu aga unustada, et tänu nendesamade ettevõtjate riskijulgusele ning oskusele sel paljutõotaval, ent keerulisel turul toimetada on paljude aastate jooksul hulganisti Eesti inimesi saanud tööd ja riik maksutulu. Oma osa sellest on kogunenud ka reservidesse kehvemateks aegadeks. Viimased paarkümmend aastat on õpetanud, et Venemaaga äri tegemiseks uksed kord avanevad ja siis jälle sulguvad pauguga. Ei ole põhjust teha etteheiteid ettevõtlikele inimestele, kel on õnnestunud neid võimalusi ära kasutada ning isikliku rikkuse kasvatamise kõrval anda panus ka Eesti jõukuse ja heaolu suurendamisse.
Sellisel turul tegutsedes tuleb võitude kõrval paratamatult olla iga hetk valmis vastu võtma ka normaalsele äriloogikale mittealluvaid kaotusi. Küllap enamik kogenud ettevõtjaid seda ka on. Kes liiga uljaks ja enesekindlaks on läinud ja vaid ühele Vene kaardile on panustanud, saab süüdistada vaid iseend.
Seetõttu ei ole ka põhjendatud maksumaksjate arvelt lihtsalt ühekordse valuraha maksmine selle eest, et Venemaaga äri jätkamine on hetkel võimatuks muutunud. Küll aga peaks riik neid ettevõtteid toetama ja omal poolt ka kõvasti pingutama selles osas, kuidas leida uusi turge neile Eesti kaupadele, mis siiani Venemaale läksid. See on sisuliselt ainus viis, kuidas valitsus saaks reaalselt aidata ära hoida koondamisi neis ettevõtetes ja toetada neid inimesi, kelle töökohad on ohtu sattunud.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar