Tarmo Maiberg: hüpiku tagasitulek
See oli vaid kaks ja pool aastat tagasi, kui Nicolas Sarkozy kaotas presidendivalimised ja teatas, et lahkub poliitikast. Juba toona tundus tema sõnum kaheldav, sest ei olnud ta selleks liiga vana ega maha rahunenud.
Kogu ametiaja tegeles Sarkozy mitme suure teemaga korraga, mille tõttu nimetati teda lausa hüperaktiivseks. Rahvas väsis sellest hüpiklikkusest ja toetas igatsusest rahulikuma järele sotsialistist Francois Hollande'i.
Valik pole end tõestanud, sest peale 75-protsendilise miljonäride tulumaksu kehtestamise, motorolleriga salaja armukese juurde sõitmise ja läbikukkunud katsete majandust elavdada olegi Hollande millegi muuga meelde jäänud. Tema praegune 13-protsendiline toetus pole seega midagi imekspandavat, küsimus tekib vaid, kas toetus saab veel madalamale vajuda.
Sotsialistist president järelejäänud kahe ja poole aastaga ilmselt enam oma toetust tõsta ei suuda, kuid tõsiseltvõetavate struktuursete reformidega saab ta mõnele oma aatekaaslasele pakkuda võimaluse presidendiks kandideerida.
Paremtsentristide UMP on Nicolas Sarkozy lahkumise järel olnud korraliku juhita ja uue juhi valimine on planeeritud novembri lõppu. Suure tõenäosusega saab "Sarko" taas kord erakonna juhiks, sest sellele kohale ei kavatse kandideerida tema arvestatavamad vastased – nagu ekspeaministrid Alain Juppé või Francois Fillon. Nemad tahavad heidelda erakonna sisevalimistel presidendikandidaadiks saamise nimel. Loodetavasti sekkuvad sellesse heitlusse ka noorema põlvkonna poliitikud.
Nicolas Sarkozy võib küll välja pakkuda uusi ideid riigi majanduse elavdamiseks, kuid tema kandidatuuri kaaludes hakkab kõigele vaatamata peas tiksuma küsimus "Miks sa seda kõike varem ära ei teinud?" Tõsi, finantskriisi ajal suutis Sarkozy tõsta pensioniiga, kuid sügavamateks reformideks jäi temalgi jõust puudu. Kuid isegi kui Sarkozyd ei valita presidendiks, elavdab ta kindlasti poliitilist areeni, mis on praegu justkui surnud seisus: sotsialistide igav ametnik ei julge midagi teha ja paremtsentristidel pole kedagi, kes ühiskonda raputaks. Seda kõike muidugi juhul, kui Sarkozyd ei mõisteta varasema presidendikampaania rahastamise uurimise raames korruptsioonis süüdi.
Kahe suure erakonna olematust vastasseisust võidab praegu aga enim paremäärmuslik Marine Le Peni juhitud Rahvusrinne, mis lõhub nägemust Euroopa ühtsusest.
Allikas: ERR-i raadiouudiste kommentaar