Riho Laurisaar: paar senti kahepalgelisusele
Ilmselt tunneme me kõik ennast vahetevahel halva inimesena. Kõige muu kõrval tunnen ma ennast nii olukorras, kus mind kuskil tänaval peatab mõni lahkelt naeratav inimene, kes korjab raha heategevuseks. Näiteks kaugel maal nälgivate laste või sõjapõgenike heaks. Mõistagi ütleb kaastundlik inimene minus, et sellise missiooni toetamine on auasi ja mõne mündi annetamine ei tee mind kuidagi vaesemaks. Aga ometigi olen ma hakanud „ei“ ütlema.
Kui keskkonda või maailma päästa sooviv inimene minult seepeale küsib, kas need asjad ei huvita mind, siis pean ütlema, et huvitavad küll. Huvitavad vägagi ja ma tõesti soovin, et need küsimused mingilgi moel lahendatud saaksid. Ja seepärast ma raha ei annagi.
Ma ei kahtle sugugi, et üllaks otstarbeks kogutud raha lõpuks mingil kujul ka abivajajateni jõuab. Ja ei ole tõepoolest välistatud, et mõne korjandusega ka nii mõnegi inimese elu päästetakse. Kuid probleemi laiemas plaanis see siiski kuidagi ei lahenda.
Heaoluühiskonnas (kuhu ka meie suure osa maailmaga võrreldes ikkagi kuulume) on lihtne mõelda heategevusest kui andmisest. Meie ette asetatakse konkreetne juhtum ja koputatakse sellega meie südametunnistusele. Oma heaolu tuleb jagada, sest meil on vähemalt võimalus minna õhtul magama täis kõhu ja turvatundega, mida paljudel teistel maailma eri paigus ei ole.
See on tõsi. Kuid on ülimalt küüniline visata suuremeelselt kopikaid inimestele, kes on kaotanud kodu ja näevad nälga seepärast, et häguseid justkui läänelikke väärtusi esindavad riigid ja ettevõtted on nende kodumaal ebaõiglase majandustegevuse ja kohaliku poliitika mõjutamisega kaose põhjustanud.
Andes ära need mõned mündid oma taskust peseme me ka oma käed puhtaks neist probleemidest, mis meile väidetavalt korda lähevad. Keegi meist pole vähemalt otseselt neid probleeme põhjustanud, küll on aga seda otseselt või kaudselt teinud seesama heaoluühiskond oma poliitiliste valikutega. Ja niimoodi siis ikkagi lõppkokkuvõttes ka meie.
Kui keegi arvab, et ma eksin ja enamike kriisikollete eri probleemide algpõhjus on vaesus, mille vastu saab annetamisega võidelda, siis võiks vastu küsida, et kuidas on võimalik, et maavarade poolest kõige rikkamates piirkondades on alailma vaesus, kriisid ja konfliktid. Kusjuures vastus ei ole, et kuskil mujal maailmas elavad inimesed on palju laisemad ja lollimad kui meie siin.
Seega – kui ma väidan end tõepoolest hoolivat kuskil sõjakoldes viibivate laste saatusest, tuleks mul esitada küsimusi poliitikutele, kes väidavad end esindavat poolmütoloogilisi euroopalikke väärtusi ja euroopalikku demokraatiamudelit. Ma peaksin küsima, et kuidas on võimalik, et poliitikud kirjutavad alla otsustele, mis põhjustavad sellist kaost mujal maailmas ja miks peaksin mina end seetõttu halvasti tundma ja parandama nende läbimõtlematute otsuste tagajärgi?
Ma ei väida seda, et alati tuleks küüniliselt rahaküsimise peale „ei“ öelda ja minema jalutada. Kuid ma väidan seda, et on absurdne mängida heategijat tänaval ja valada kodus murepisar maailma nälgivate laste või sõjale jalgu jäänud inimeste pärast, kui selle olukorra on sageli põhjustanud needsamad inimesed, kelle poolt me oleme valimistel hääle andnud.
Miks peaks olema nii, et me tahame läänelikus ühiskonnas nautida mõnusat olemist ja tarbida tooteid, mille eest me normaalse kaubavahetuse tingimustes peaksime maksma kordades rohkem, kuid selle heaolu on võimaldanud lääneriikide ebaõiglane poliitika teistes maailmajagudes, mille tagajärg on needsamad hädalised, kelle tarvis suure südamega inimesed üritavad nüüd nn rohujuure tasandil midagi ära teha.
Ma hindan teie panust, kuid ma pean suures plaanis kahepalgeliseks olukorda, kus me soostume valijana otsuseid tehes sageli ebaõiglase välispoliitikaga ja lohutame siis oma südametunnistust mõne mündiga korjanduskarbis.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar