Mari-Liis Jakobson: poliitbroileri kaitseks
Tänane poliitikakommentaar sai inspiratsiooni suhtlusvõrgustikust Facebook. Nimelt postitas üks mu hea tuttav kodanikuühiskonna-aktivist sinna oma teesid, millest lähtuvalt tema ja ta mõttekaaslased tulevastel valimistel oma valimisotsust langetada kavatsevad.
Punkte oli seal mitmel teemal, ent üks, mis mind ajendas, oli järgmine: „Erakonna kandidaatide seas ei peaks olema inimesi, kelle senine töö on leidnud aset suures osas vaid erakonna ridades. Tõelised riigimehed (ja -naised) on pikaajaliste kogemustega erasektoris, vabakonnas või mittepoliitilises avalikus teenistuses ning on otsustanud riigi tasandil panustada, sest on näinud reaalseid probleeme oma valdkonnas ja tahavad neid lahendada. Need inimesed ei pea iga hinnaga oma toolist kinni hoidma ja saavad pärast oma panuse andmist jätkata tööd seal kus on nende kutsumus.“
Poliitikud vs professionaalid
Iseenesest on see üsna populaarne idee ning antud teesid polnud selle esimene ega viimane esinemiskord, isegi kui taandada sellest väitest ehk veidi meelevaldsed varjatud eeldused – nagu ei saaks poliitika olla kellegi kutsumus; et erakonna heaks töötav inimene ei saa olla näinud reaalset elu; või nagu peaksid erakonna heaks töötavad inimesed teiste palgatöötajatega võrreldes rohkem oma toolist kinni hoidma.
Sarnaseid avaldusi on esinenud ka mitmel pool ajakirjanduses, eeskätt peale viimaseid erakondade rahastamise skandaale, aga ka kahtede eelmiste valimiste eel, eeskätt erakonna Eestimaa Rohelised retoorikas. Ning arvestades, et tulevastel valimistel võitlevad häälte pärast ka kaks parlamendierakondadele vastanduvat n-ö puhastajaparteid, siis ei jää too Facebooki-postitus kindlasti ka viimaseks sellesisuliseks avalduseks.
Selle teema üle pikemalt mõtlema jäin ma aga seetõttu, et säärane nõudmine läheb vastuollu trendidega pea kõigis teistes valdkondades. Ärisektoris korratakse juba aastaid mantrat, et Eesti ettevõtted peaksid spetsialiseeruma ja tootma keerukamaid ja suurema lisandväärtusega kaupu kui seni. Ka vabaühendused on jõudnud äratundmiseni, et vabatahtlik töö ja kodanikuinitsiatiiv on küll väärtuslikud asjad, ent muutuse saavutamiseks peavad ühendused professionaliseeruma ning keskenduma sellele, milles just nemad on parimad. Ka avalikus sektoris tegeletakse järjepidevalt inimeste erialase arenguga. Näiteks Riigikantselei juures toimib eraldi tippjuhtide kompetentsikeskus.
Tekib küsimus: kui spetsialiseerumine ja professionaliseerumine on niivõrd head, siis miks vältida neid siis poliitikas?
Poliitika eripära
Iseenesest on vastata lihtne – demokraatliku riigi kontekstis ootame me poliitikutelt ennekõike erinevate huvide esindamist ning üks heaks poliitikuks olemise eeldus on just kursisolek reaalsete probleemidega konkreetsetes valdkondades.
Professionaalne poliitik on vastuoluline kuju juba Max Weberi ajast peale, kes eristas inimesi, kes elavad poliitikast ja poliitikale. Ent juba tema nentis sada aastat tagasi, et üks teiseta pole võimalik.
Unustada ei saa, et head poliitikut iseloomustab lisaks huvide esindamisele ka oskus muutusi seadusandliku ja täidesaatva võimu kaudu ellu viia. Ja siin tuleb kasuks nii spetsialiseerumise teel omandatud teadmistepagas kui ka aastatepikkune kogemus. Selle väite tõestuse otsinguil võib ringi vaadata kasvõi meie endiste ja praeguste ministrite ja riigikogu saadikute seas.
Samuti tekib küsimus, et kui poliitikas on ainult oma sisuvaldkondade spetsialistid, siis kes hoolitseb selle eest, et erakond kui organisatsioon toimiks parimal võimalikul moel? Tegemist on nii palju spetsiifilise organisatsiooniga, et mõne MTÜ, ettevõtte või isegi riigiameti juhtimine pole sellega võrreldav. Ja tõtt-öelda tundub tänagi, et nii mõnegi erakonna kaader võiks olla professionaalsem erakondade sisedemokraatia, liikmepoliitika, sidusa maailmavaate või kampaaniakorralduse kujundamisel.
Poliitikute „rotatsioon“ eeldab usaldust
Ent kuidas toimiks rotatsioonisüsteem, kus erialaspetsialistid siirduvad mõneks ajaks tipp-poliitikasse ning hiljem uuesti tagasi oma erialale? Lisaks tööandjate paindlikkusele vajab see ka mõistmist ühiskonnas.
Oletame näiteks, et Juhan Parts kandideeriks uuesti riigikontrolöri kohale. Või et omaaegne üliõpilasaktivist Karel Rüütli sooviks asuda juhtima mõnd mainekat kodanikuühendust. Kuidas suhtuks avalikkus ekspoliitikute juhitavatesse organisatsioonidesse? Kuigi teatav usaldamatus poliitikute suhtes on demokraatlikus maailmas laialt levinud, kehtib Eestis spetsialistidele iseäranis selgelt vaikimisi apoliitilisuse eeldus. Tee tipp-poliitikasse on Eestis sageli ühesuunaline.
Usaldus eeldab kahepoolset pingutust
Kuidas olukorda parandada? Nagu usalduse puhul ikka, on vaja kahepoolset pingutust. Loo alguses toodud mõtteavalduse ajendiks oli ilmselt mure poliitikute võõrandumise pärast nii-öelda reaalsest elust. Ent kas sellega taastutvumine eeldab ilmtingimata karjäärivahetust? Ehk piisab sellestki, kui toimetada mõnede vabaühenduste juures vabatahtlikuna?
Ehk on vaja just poliitikuid, kes pühenduksid poliitikale 110-protsendiliselt – mis eeldaks ka mitme valdkonnaga kursis püsimist – ja oleksid oma ala professionaalid: tunneksid läbi ja lõhki poliitika kujundamise protsessi, oleksid head poliitilised kommunikaatorid, oskaksid kaasata ning oleksid hästi tuttavad demokraatiaga selle eri vormides.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar