Eerik-Niiles Kross: kakskümmend aastat Eesti ajaloos
Kakskümmend aastat. Kakskümmend aastat on Eesti ajaloos selline ajamõõt, mis sageli määrab sündmuste suuna pikaks ajaks. Ajaühik, millega ajalugu on korduvalt määranud meie saatust. Nii heas kui ka halvas suunas.
Mõelge korraks. Ümera lahingust Saaremaa langemiseni. Tegelikust Liivi sõja põhjusest ehk Liivimaa ja Poola-Leedu 1557. aasta liidulepingust kuni venelaste lahkumiseni Tallinna alt 1577. aastal ehk suurima Liivi sõja võiduni Eesti jaoks. Narva lahingust 1700. aasta lõpul kuni Eesti- ja Liivimaa liitmiseni Venemaaga 1721. aastal.
Eesti Vabariik 1920-1940. See meile ehk seni kõige tuntum kakskümmend aastat.
Kui mulle öeldakse “20 aastat”, siis mõtlen ma automaatselt sellele, et nii kaua olime me vabad. Tänasest saame me mõelda, et nii kaua oleme me jälle vaba olnud. Ikka tõusust languseni või langusest tõusuni.
Ega ajaloolise numbrimaagia uurimine ole kindlasti ülemäära teaduslik tegevus. Aga kui vähegi uskuda ajaloo kordumisse, või vähemasti lihtsalt tahta oma saavutusi esivanemate omadega võrrelda, siis lubatagu mulle üks väike tähelepanek nende 20-aastaste perioodidega seoses.
Nende 20-aastaste julgeolekupoliitiliste perioodide keskpaigas on tavaliselt aset leidnud mingi märgiline sündmus, mis on suuresti määranud nende perioodide suuna.
Madisepäeva lahing aastal 1217 – kümme aastat enne Saaremaa langemist.
1567. aastal – Rootsi hullu kuninga Erik XIV kukutamine. Võimule saab Johan III, kes võidab Liivi sõja.
1710. aastal kapituleerub Eestimaa Rüütelkond Peeter I-le (sõltuvalt vaatenurgast kas reedab või talitab targasti, kuid määraval moel otsustab,mis Eestist saab).
1930. aastal ehk kümme aastat enne Eesti okupeerimist kukub lõplikult läbi Jaan Tõnissoni plaan liidust Skandinaaviaga. Eesti jääb sisuliselt liitlasteta.
Ja muidugi – 2004. aastal, kümme aastat pärast Vene vägede lahkumist saab Eesti NATO liikmeks. See on Vene vägede lahkumise järel ja kõrval ehk kõige olulisem sündmus Eesti riigi kestmise seisukohalt.
Tänane päev on minu arvates esimene kord Eesti ajaloos, kus positiivse pöördega alanud 20 aastat võib ka hästi lõppeda. Eestil on võimalus tuleval nädalal NATO Walesi tippkohtumisel astuda järgmine samm ja kindlustada oma julgeolek ehk isegi pikemaks ajaks kui 20 aastat. Eesti võib saada oma liitlaste reaalse kohalolu ja kaitse.
Aga pöördume ajas tagasi. Sellest, kui habras oli meie olukord suvel 1994, saame me tõepoolest aru alles 20 aastat hiljem. Tasub ainult vaadata Ukrainat, Gruusiat, Armeeniat, Moldovat või Valgevenet, et mõista, kui oluline töö siis ära tehti, kui õige suund võeti.
1994. aastat tagantjärele meenutades saame me aru, et nimelt õige mees või naine õigel kohal muudab maailma, mees või naine, kes on piisavalt tark, et riskida, piisavalt julge, et olla ettevaatlik, ja piisavalt hullumeelne, et teha võimatut. Ja et lisaks peab olema õnne.
1217. aastal oleks Eesti võinud päästa Lembitu, 1343. aastal oleks Eesti võinud päästa neli kuningat, 1710. aastal oleks Eesti võinud päästa Reinhold Patkul, 1930. aastal oleks Eesti võinud päästa Jaan Tõnisson. Neil olid kõik vajalikud omadused, aga õnne ei olnud.
1994. aastal päästsid Eesti minu arvates neli meest: Lennart Meri, Mart Laar, Jüri Luik ja Toomas Hendrik Ilves. Ka neil olid kõik vajalikud omadused. Ja meil kõigil oli ka õnne.
Muidugi on neid, kes hüüavad eelnenu peale mõttes: "Aga tema!?” Või koguni: “Aga mina?!" Muidugi on kõik sellised pöörded kollektiivne pingutus ja kümnete tublide inimeste töö. Aga nimelt need üksikud liidrid, kes rasketel aegadel üldise arvamuse ja isikliku populaarsuse vastu julgevad teha õiged sammud, võivad pöörata ajaloo kulgu. Kui, nagu öeldud, neil on õnne.
Ma olin 1994. aastal lühikest aega Eesti ja Venemaa läbirääkimiste delegatsioonis ja nägin, kuidas Jüri Luik tollal verinoore mehena tohutu visaduse, külma rahu ja uskumatu tarkusega istus vene jurakatega läbirääkimislaua taga ja hoidis elus läbirääkimisi, mida tollal polnud venelastel veel mingit kavatsust positiivselt lõpetada. Ja kuidas ta välisministrina tõi iga Euroopa riigijuhi lauale, söögi alla ja söögi peale, Vene vägede Eestist väljaviimise nõude.
Sedasama tegi muidugi Lennart Meri, kes protsessi käigus sodis ära ka George Bushi gloobuse:
Sedasama tegi Mart Laar, kes suutis hoida riigi kõige kriitilisemal ajal kursil, mis tegi kõik võimalikuks. Kes pidi 20 aastat tagasi kaitsma juulilepinguid, sest need olevat reetmine. Kes pidi avalikult valetama rublade müügi kohta, sest kohalike poliitmängude mängijad nõudsid talt vastuseid ajal, mil venelased otsisid ettekäändeid vägede väljaviimise peatamiseks. Kes pidi sisepoliitikas kaasa mängima ja kaotama kõige odavama väikese mängu, et rahvusvaheliselt võita meie ajaloo kõige suurem vastasseis.
Ja sedasama tegi Toomas Hendrik Ilves suursaadikuna Washingtonis. Mul oli õnn olla aastatel 1993-1994 tal abiks. Kui me 1992. aastal hakkasime USA pealinnas küsima abi Vene vägede lahkumisele sundimises, tundus see kõigile lootusetu lugu. 1994. aasta alguseks oli USA julgeolekunõukogu Ida-Euroopa direktori kabinetis pilt Vene sõjaväelase kuklast tekstiga poka, mida vaatama ta Vene saadikut iga kord sundis, kui see käis Balti riikide peale kaebamas. Ta lubas seda pilti hoida oma seinal kuni väed on väljas. Hoidiski. Ma ei tea, kas ta venelastele kunagi ütles, et Ilves selle pildi talle kinkis.
1994. aasta suveks teatas president Bill Clinton, et G7 uks on Moskvale kinni niikaua, kui väed pole Balti riikidest kadunud..
Need nimetatud nelja mehe juhtimisel loodi 1994. aasta kevadeks olukord, kus Balti riikidest Vene vägede väljaviimise küsimus oli iga kord iga Venemaa ja Lääne kohtumise päevakavas. Kus mõneks ajaks oli Balti riikidest Vene vägede väljaviimine mitte ainult Eesti jaoks eksistentsiaalne, vaid kogu läänemaailma diplomaatia põhiküsimus. Venelaste meelehärmiks ja lääneriikide tunnustuseks.
Ma ei tea, kas keegi mäletab täna, et veel aprillis 1994 teatas Venemaa, et ei vii vägesid välja. Veel juunis teatas Vene kaitseminister, et kuna Eesti on rikkunud mingisugust lepingut, siis hakatakse vägede arvu suurendama. Veel 21. juulil 1994 teatasid venelased, et on täielikult peatanud vägede väljaviimise. Jne.
Tagantjärele tundub vägede lahkumise protsess kuidagi ilmne ja ainuvõimalik ja ettemääratud. Tegelikult ei olnud 26. juulil 1994, kui Meri ja Luik Moskvasse [vägede väljaviimist puudutavat lepingut sõlmima] sõitsid, mitte midagi selge.
Olin Luige ja Meri poolt eksprompt kokku pandud diplomaatilises eelsalgas Moskvas juba 24. juulil. 25. juuli õhtul käisime Raul Mälgu juhtimisel Vene välisministeeriumis kohtumas asedirektor Tšižoviga. Sellesamaga, kes on praegu Vene suursaadik Euroopa Liidus ja äsja teatas, et Ukrainas on ainult 10 eksinud vene dessantväelast ja mitte ühtegi rohkem.
Kohtumine oli Vene välisministeeriumi jubedas majas, mis Luigele on ka täna hästi tuttav. Jube Stalini-aegne ehitus, aga ka Stalini-aegne atmosfäär. Piip, Uluots ja Rei tulid meelde.
Esitasime Eesti läbirääkimispositsiooni. Vene väed välja 31. augustiks, Vene sõjaväepensionärid koos nendega, Paldiski tuumareaktori sulgemine, Vene sõjaväe varade üleandmine Eesti Vabariigile. Tšižov viskas meie paberi üle laua tagasi ja ütles, et “ma pole oma diplomaatilise karjääri jooksul nii rumalat ettepanekut varem näinud”. Kohtumine jäi lühikeseks.
Nii et 27. juuli hommikul oli meil Moskvas meeleolu vilets. Keskhommikul kogunesime Meri juurde nõu pidama. Samal pärastlõunal pidi toimuma presidentide kohtumine ja kokkuleppe saavutamine tundus võimatu.
Meri kuulas meie muljeid ja küsis: “Kas saatkonnas Jeltsini mälestused on? “ Ma isegi ei teadnud, et sellised olemas on. Mart Helme korraldas raamatu hankimise. Kirjutasime valmis pressiteated juhuks, kui vägede väljaviimises kokku ei lepita ja juhuks, kui lepitakse. Tallinnasse helistada polnud mõtet, sest telefoni teel ei riskinud läbirääkimispositsioone arutada. Kui mingeid järeleandmisi teha, siis pidime need tegema omal vastutusel. Otsustasime, et täielikust vägede väljaviimise nõudest me ei tagane. Samal ajal luges Meri häirimatult Jeltsini mälestusi.
Tegime ennetavat piiaar'i, sest Tallinnas käis „isamaasõda“ ja kõik lootsid, et Laari valitsus kukub lepingutega läbi. Kirjutasime Luige juhtimisel järjekordse ülevaate Eesti positsioonidest, meie nõudmiste seaduslikkusest ja saatsime selle Tallinnasse lääneriikidele edastamiseks.
Meri koos ametliku delegatsiooniga sõitis Kremlisse. Ootasime. Ootamine on nii diplomaatias kui sõjas kõige raskem töö. Kaks tundi, kolm, neli, viis ja pool. Lääne ajakirjanikud helistasid ja küsisid olukorra kohta. Katsusime olla korraga positiivsed ja põhimõttekindlad. Muide, see on hoiak, mis meie välispoliitikas harva välja tuleb, kuid alati vilja kannab.
Õhtuks jõudsid Meri, Luik ja teised Kremlis käinud tagasi. Leping oli käes. Jeltsin oli pannud Meri viinalauda ja kamandanud kõik kaaskondlased ukse taha. Ja Meri oli talle rääkinud tema mälestustest ja vene kirjandusest. Lisaks vägede väljaviimise lepingule näitas ta kõigile värsket eksemplar Jeltsini mälestusest. Pühendusega От автора.
Meri ütles: "Okupatsiooni lõppemise kuupäev on teada". Öösel jõudsime Tallinna. Estonian Airi TU 134-s kirjutasime lõpuni pressiteate, mis põhiliselt püüdis selgitada, miks ikkagi vene erusõjaväelased osaliselt Eestisse jäävad.
Sest nimelt see küsimus oli järgmisel päeval vaat et ainuke. Sain oma esimese sisepoliitika õppetunni: see, mis tundub ajalooline võit, osutub isamaasõjas hoopis allaandmiseks ja Eesti huvide mahamüümiseks.
Ses mõttes on ajalugu parim tähtsa ja tähtsusetu eristaja, et kõike seda sisepoliitilist kemplemist ei mäleta enam keegi, aga 31. augustit 1994 jäädaksegi mäletama. Sellest saadik olen aeg-ajalt mõelnud, et kui neli kuningat oleks 1343. aastal Paidest elu ja lepinguga tagasi tulnud, kas nad oleks siis hoopis omade poolt allaandlikkuse eest võlla tõmmatud. Põhjendusega, et kuigi ordu viib oma väed välja ja annab eestlased vabaks, lubatakse vahepeal mõne maatüki saanud sakslastel siia jätta.
Mul on 1994 aasta suvest väga eredalt meeles veel kaks momenti. Esimene on isiklik, telefonikõne saabudes Moskvast Tallinna lennuväljalt isale. See oli väga lühike. Isa ütleb: "Noh?" Mina ütlen: “Tegime ära.“ Ta on tükk aega vait ja ütleb: “No näed. Jõudsingi ära oodata." Siis mõtleb veel ja lisab: "Ära seda esialgu oma poistele ütle, lähevad uhkeks, aga Vanas Roomas oleks neid kutsutud salvator patriae.
Isamaa päästjad. Ma polegi seda neile seni edasi öelnud, nii et täna on ehk sobiv hetk seda siis teha.
Teiseks on mul meeles Mart Laari kõne Vabaduse väljakul 31. augusti õhtul. Kuigi seda kõnet ma kohapeal ei kuulnud, sest samal ajal sõime Ilvese juures Washingtonis tankikujulist torti, mis suureks Vene vägede lahkumispeoks oli tehtud.
Laar alustas Balthasar Russowi kroonikaga, lugedes ette klassikalise lause, mis on paljudele meist ammustest aegadest kinnitanud, et kõik on võimalik. See lause on eelpool nimetatud 1577. aastast ja kõlab nii:
"13. märtsil, ühel kesknädalal süütasid ja põletasid venelased oma leerid igast küljest maha ja läksid sootuks minema. Nii nagu nähti ühel kesknädalal enne lõunat esimest venelast tulevat nõndasamuti nähti ka ühel kesknädalal enne lõunat viimast jälle ära minevat".
Muidugi oli ka 31. august 1994 kesknädal. Viimast venelast nähti ära minevat kell 17.03.
Aga neile, kes lähevad tuleval nädalal Walesi arutama, kuidas Eesti järgmist 20 aastat kindlustada, loen ühe teise lõigu Russowi kroonikast. Sest kuigi palju aega on mööda läinud, ei ole olulised asjad palju muutunud.
Pealkiri: Miks venelased kindlustes nii tugevad on?
„Et aga venelased kindlustes nii vägevad mehed sõdima on, selle põhjused on järgmised. Esiteks, et nad töökas rahvas on ja häda korral igasugu hädaohtlikuks ja raskeks tööks valmis on ja Jumalat paluvad, et oma isanda, suurvürsti, eest õndsasti surra võiksid.
Teiseks on nad lapsest saadik harjunud paastuma ja vähese toiduga viletsasti läbi ajama. Kui neil aga vett, jahu, soola ja viina on, siis saavad nad sellega küllalt kaua läbi, mida sakslane ei suuda.
Kolmandaks, kui nad ühe kindluse, olgu see ni väike kui tahes, vabatahtlikult ära annavad, siis ei tohi nad enam oma pärismaale tagasi tulla, sest neid kõiki tapetakse seal suure häbiga ära, ja võõrsile ei või ega taha nad jääda. Sakslasele on see aga ükspuha kus ta elab, peaasi, et tal aga küllalt õgida ja lakkuda on.
Aga lahinguväljalt põgeneda ei ole venelaste juures mitte paha ega häbi. Siis kui aga venelased tõelist võimu ja väge enese ees näevad, siis tunnevad nad inimlikku nõrkust ja argust nagu teisedki rahvad ja nemadki annavad kindlusi üle.“
Tegemist on Eerik-Niiles Krossi sõnavõtuga 31. augustil riigikogus toimunud Vene vägede Eestist lahkumise 20. aastapäeva kõnekoosolekul.