Alari Rammo: meid valitsevadki "jürgenligid"
Kolmandat aastat järjest pole esimene märk talvest kraadiklaasi näit, vaid võimalik muutus vabariigi valitsuses. Nädalavahetusele vastu läheme üsna uudse aruteluga ministri tagasiastumisest mitte tegude, vaid sõnade pärast. Ehk küsime, kui palju värvi on poliitikasse sobiv ja kas liialdamisel piisab vabandusest.
Mõtlesin eile, millal ma kodaniku ja valijana mõne skandaali käigus leidsin, et no see minister või riigikogu liige peab nüüd küll tagasi astuma – et minu mõõt on täis, see inimene on ebapädev, labane või kriminaalne.
Viimastega on vähe lihtsam, kuna ma olen enamasti mõlema poole ja kohtu argumente lugenud ning kujundanud siseveendumuse, kas inimene on pätt või ei.
Kui tegu pole seaduserikkujaga – kes peaks vähemalt mõneks ajaks poliitikast igal juhul taanduma – mõtlen tavaliselt sedaviisi, et uus võib alati hullem olla. Või siis ei jõuagi ma skandaalikese alguses mõtlemagi hakata, sest poliitilised konkurendid tõmbavad sae juba hirmsa hooga käima ja hakkavad korjama allkirju umbusaldamiseks. Mitte, et opositsioon nüüd moraalne majakas oleks, aga neil ei jää muud üle kui tegeleda mõttetu tsirkusega.
Mõnikord on umbamine ka õnnestunud, aga siis koalitsiooni häältega, mis tähendab valitsuse vahetust. Teinekord nõuavad tagasiastumist ka huvigrupid – kui näiteks minister ei saa selgelt valdkonna juhtimisega hakkama. Partnerite nõudmised võivad olla palju läbimõeldumad kui parteikontorist alanud maania, ent nemadki võivad rääkida asja suuremaks, tahtes tõestada oma seljataguse huvide eest seismist. Meedialegi pole see kaugeltki võõras võte.
Igal juhul on niisuguses olukorras kära rohkem kui argumente ja fakte ning asja kulg kontrollimatu ja ennustamatu. Nii peabki minister tagasi astuma lõpuks vaid seepärast, et ta ei saa enam pideva rünnaku all normaalselt tööd teha.
Kusjuures paljud ei mäletagi enam, millest asi algas, aga tore on ju peksta ja karistusi nõuda. Just nagu sadu aastat tagasi, kus hullunud mass otsustas inimsaatusi. Siiani hüüame vabaduste asemel ikka kõvema korra järele. Enamasti mõtlemata, mida me tunneks ise sellises olukorras.
Tagasiastumise nõue või umbusaldamine on ju sisuliselt töölt vallandamine. Kui mõtleme endale töötajana, peaks me ilmselt äärmiseks ebaõigluseks ühe vea pärast kinga saada. Igaüks väärib ju vähemalt teist võimalust. Jürgen Ligi puhul on arvutamine küll ammu sassis, aga tema sõnavara ei saa kellelegi ka üllatusena tulla.
Hambad tangis eneseõigustamise kõrval on üks pääsetee vabandamine, mis toimib meil kahel moel. Sa kas vabandad kiiresti, et tolm vajuks, või lisad sinna klausli, et nojah, aga tegelikult on teised lollid. Jürgen Ligi ei tea ise ka, kuidas ta iga kord reageerib. Eile ta siiski vähemalt püüdis.
Igale tule all olijale tundub eriti jabur kinga saada paari lausutud sõna pärast. Ma tegin ju ain’t nalja, või no hüva, mõtlengi nii, või kogemata ütlesin, aga oma tööd teen ma ju hästi. Just nagu Jürgen Ligist arvatakse. Ministri puhul öeldakse, et staatus ühiskonnas seab kõrgemad nõudmised, aga on’s see nii? Kui me leiame, et teisi ja endast erinevaid tuleb austada, peaks vallandama ka naiskolleege näpistava või niisama ropendava keevitaja. Seda ei peaks me kummatigi alandavaks või vihakõneks, aga liiaseks poliitkorrektsuseks, sest asjadest tuleb rääkida, nagu nad on.
Jürgen Ligi pole Eestis erandlik karakter, vaid oma ameti tõttu silmatorkav näide meie valitsejaist – nendeks on keskealised mehed, kellest hea hulga meelest noored, eakad, naised, venekeelsed või üldse keegi peale nende ei väärigi enamat. See väljendub tööturul ja palkades ning selliseid mehi tunneme me kõik – oma ülemusi, onu Heinosid, eluaegseid vallavanemaid, kurje naabrimehi. Kes väheke võtnuna, kes netikommentaarides, kes julgelt näkku.
Veidi silmakirjalikult pean ise tunnistama, et kuigi üleolevus on ebameeldiv, oleks Jürgen Ligita meie poliitika palju vaesem ja kindlasti igavam. Me ei vaata "Foorumi" saadet ju tegelikult nende poliitikute pärast, kel läheb sõna saades kohe screensaver peale. Me ootame ju ikka Jürgen Ligi ja Kadri Simsoni järgmist madinat, mitte IRLi opositsioonilist hala või mõnd tüüpi Rahvaliidust, kelle nimi või tänane erakond meile isegi meelde ei tule.
Äkitse kõik, mis toimub internetis, "Foorumi" saates ja parlamendi kõnepuldiski ei ole päris. Äkki see ongi publikule tehtav meelelahutus, formaat, mida võtab vaid loll tõsiselt. Tegelik töö normaalsete inimestena ja mõistlikud arutelud käivad kusagil kaadri taga, Riigikogu komisjonis, heal juhul veel ka Arvamusfestivalil. Kinnitab ju Jürgen Ligigi, et Kadri Simsoniga on nad muidu peagu sõbrad.
Aga tagasi selle nädala ja tema mõjude juurde. Muidugi ilmunuks eile kümme korda vähem uudiseid, kui valimised oleks kaugemal. Praegu on erakondadel aga närvid pingul nagu narkokoeral ööklubis. Vaevalt see kõik nüüd Eesti riigile kasuks tuleb, aga vähemalt ei ole poliitika ka sel nädalal igav. Kaosest sünnib ju alati uus kord. Ligiga või Ligita, kes pole tegelikult üldse tähtis.
Oluline on see, mida me tegelikult tahame ja õigeks peame. Vahetust poliitikas? Ilmselt küll. Uut hingamist teatava korralagedusena on toonud juba tänavune aasta uue koalitsioonipartneriga. Nalja on saanud palju, sest isegi varjupaigast võetud koer käituks reformi valitsuses ootuspärasemalt kui see “roosa erakond”.
Mida kõik siis nüüd tahavad? Raske öelda, täna selgub. Ühendkoorina toetasid teised parlamendierakonnad Ligi lahkumist, osad unistasid valitsuskriisist. Uuest koalitsioonist poleks aga kellelegi kasu, IRL ei tahaks neljaks kuuks valitsusse, Keskerakonda ei taha seal keegi, Reformierakonnast pole kellelgi pääsu. Ning sotsid – need ei tea ise ka, mida nad tahavad.
Uus koalitsioon halvaks tükiks ajaks riigi töö, sest muude lepete kõrval tuleks riigieelarvet otsast peale koostama hakata. Kui ka kõik praegu maha rahuneb, Ligiga või Ligita, on poliitika keemistemperatuur ka valitsuse sees järgmised neli kuud erakordselt madal. Selleski mängus on talv tulemas, ja me kõik oleme öövahid seal kõledal müüril.
Ehk siis valijale muutub märtsikuine otsustamine tavapärasest veelgi keerulisemaks ja küllap kõik erakonnad veelgi vastumeelsemaks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli