Riho Laurisaar: kooseluseaduse protsessist on võimalik leida ühendavaid väärtusi
Pärast uue kooseluseaduse vastuvõtmist sai selgeks vähemalt üks pikemat aega lahendamist vajanud küsimustest. Meie pikalt ehitatud enesepilt, mis tegi meist väikse vapra põhjamaa, oli unustatud, kui oli võimalik olla milleski esimene endises idablokis. Ilmselt polegi väga viga mõttel olla suur kala väikses tiigis.
Tegelikult oli natuke nukker kuulata kooseluseaduse pooldajate „lahingujärgset“ veendumust, et meie ühiskond sai justkui sallivamaks. Lõpuks tõestati ju kõike muud. Tõestati seda, et eestlasele on ikka parim toit teine eestlane. Et näiliselt täiesti tühisest juhtumist on võimalik välja tõmmata lõputult seisukohti, kes meist on tegelikult parem eestlane (loe: inimene) ja mille abil teda ära tunda.
Ma olen pettunud, et nii paljud inimesed pidasid vajalikuks kulutada oma aega, jaksu ja rahagi selleks, et olla vastu millelegi, mis nende käest mitte midagi tegelikult ära ei võta. Ja ma olen pettunud, et nii paljud inimesed ei suutnud oma võidurõõmus üles näidata mingitki suuremeelsust ja näitasid oma suhtumist nn kaotajatesse välja ka paraja parastamisega.
Seda enam, et kaalul polnud võit kurjuse jõudude, globaalse soojenemise ega isegi mitte rahvusvahelise terrorismi üle. Tegelikult sai Eesti ühiskond rikkamaks ühe üsna kesise seaduse võrra, mis pole kaugeltki võrreldav sallivuse suurenemisega ühiskonnas ega isegi mitte debati edasiviimisega antud küsimuses. Tõestati vaid seda, et me üritame suhtumisi vähemustesse vähemalt seadustes lähendada ebamäärasele mõistele nimega läänelikud väärtused.
Ühesõnaga saime teada, et vähemalt üritame riigina sarnaneda teistele lääneriikidele ja saime ka teada, et olemegi samasugused. Et meil on antud küsimuses pooldajaid ja vastaseid, lihtsalt avaliku debati tase ei ole ehk veel päris samal tasemel. Aga see on ilmselt osa olemisest esimene Ida-Euroopas.
Huvitav on seegi, et mingil hetkel tekkis igaühel antud küsimises seisukoht, kuigi kogu teema peaks olema selline, erilist avalikku keskustelu ei peakski sellest sündima. Ma ei saa siiani aru, kuidas antud temaatikast tekkis järsku küsimus rahva püsimajäämise ohustatusest – kuid ehk on ikkagi taas küsimus milleski sootuks muus?
Vastuseis iseenesest on eestlastele niikuinii suur motivaator. Vaja on vaid kedagi, kes suudaks selgeks teha, et vastuseis on kõigi huvides. Ja siis ilmneb meie elujõud ja enamuse tahe.
Tegelikult pole kooseluseadus ilmselt kõigi selle vastu olevate inimeste jaoks kuigivõrd olulisemal kohal, kui vastuseis kasvõi näiteks eurole üleminekule või Euroopa Liidu liikmeks astumisele. Eestis tehakse seadusi ja otsuseid hirmsa kiirusega, et need saaks tänapäevastele probleemidele ja elutingimustele vastavaks. Paljud neist probleemidest on aga siiani meie inimestele võõrad või lausa tundmatud ning seetõttu muutub kogu temaatika ka vastumeelseks, kunstlikuks või pealsunnituks.
Mitte et meie, esimesed idaeurooplased, kõigi teistega võrreldes nii hirmsasti tagurlikud või oluliselt sallimatud oleksime. Lihtsalt inimestele tundus, et taas tehakse mingi otsus nendega arvestamata ja kogu teema surutakse kuskilt väljastpoolt peale.
Viimane on taas eriti huvitav argument, kuna seaduse vastased viitavad sageli mingile salapärasele välisele survele, aga miskipärast ei ütle keegi selge sõnaga välja, kes ja mis motiividel seaduse vastuvõtmist meile väljastpoolt peale surub – ega sedagi, mis sellest sõltub. Igatahes teevad selle arusaama järgi meie poliitikud seda narrust mingil põhjusel kaasa, kuna nad niikuinii ei hooli rahvast.
Muidugi võiks küsida, et kui nad niikuinii ei hooli, siis jääb seaduse vastuvõtmine üleüldse arusaamatuks, aga loogikaga ei ole kogu temaatikal niikuinii midagi tegemist.
Narr on muidugi see, et täpselt nagu ACTA vastaste protestide puhul, ei tea aasta pärast enam pooldajad ega vastased, milles täpselt õieti küsimus oli ja kelle elu õieti mõjutatud sai või mõjutamata jäi.
Tegelikkuses ei muutunud midagi, sallivust seksuaalvähemuste suhtes ei tulnud. Meie ligimese ja rahvuskaaslaste armastus vähenes veelgi.
Vähemalt sai paras hulk inimesi teada, et meie hulgas on neid, kelle õiguslik seisund vääriks parandamist ja seda prooviti teha. See omakorda ärritas paljusid, kes arvasid, et nende arvamusega ei arvestatud. Isegi, kui seadus neid otseselt ei puudutanudki. Nad olid vastu, kuna nad ei saanud aru ja arvasid, et neile surutakse midagi peale. Jälle.
Ja ma saan neist aru. Muutustega kohanemine ongi raske, eriti kui nendega tuleb kohaneda hirmus kiiresti ja leidub inimesi, kes nõuavad, et sul peab olema kohe seisukoht küsimustes, millest sa midagi ei tea või millega sa kokku puutunud ei ole.
Loomulik reaktsioon on eitav. Mitte eitav muutuse suhtes, vaid eitav tundmatuse suhtes. Kui seadused hüppavad kiiremini ja kaugemale, kui avalik arutelu, siis ei saagi enamuse reaktsioon eriti teistsugune olla. Ja ma leian, et sellepärast ei saa segaduses inimesi hukka mõista ega neid tagurlikeks nimetada.
Kuid jättes kõrvale asjad, mis inimesi üksteist vaenama ajavad, näen ma kogu protsessis võimalust leida ühendavaid väärtusi. Nagu ma eelnevalt väitsin, on eitamisele suunatud tegevus eestlaste puhul suur ühendav jõud ja see sai taas kord kinnitust. Siit on vaid väike samm edasi, et suunata energia asjadesse, mis ehk päriselt ühiskonda paremaks muuta suudaks.
On viimane aeg, et eitamisele suunatud kampaaniad leiaks rakenduse probleemide ees, kus seda energiat, aega ja raha tõesti vaja võiks minna. Ootaks järgnevalt sama jõulisi kampaaniaid kasvõi noorte perede, üksi last kasvatavate vanemate ja puuetega inimeste toetuseks. Paremate elutingimuste väljavõitlemiseks.
Jaksu ja tahtmist meil on, nagu juhtunu kinnitab. Oleks tore näha neid ükskord toimimas millegi poolt, mitte millegi vastu. Ja poolt olemine ei tähenda vastuolemise vastu olemist.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar