Andres Jõesaar: riigikaitse meediapiiril
Esimesed riigikaitsega seotud mõtted viitavad territooriumile. Riikide vahele tõmmatud kindlale piirile. Võõrriigi poolt loata tehtav piiriületus on vaenulik akt. Olgu see piiriületus tehtud võsas või õhuruumis või vetesügavustes. Rikkumisele reageeritakse. NATO lennukid tõusevad minutitega õhku, rootslased käivitasid päevi kestnud suuroperatsiooni.
Armeede peastaapides hoitakse näppu punasel nupul. Tagalates vahetavad valitsused noote ja kutsuvad diplomaate vaibale. Iga selline füüsiliselt hoomatav uudis pälvib meedia suure tähelepanu.
Palju harvemini märgatakse meediaruumides toimuvat igapäevast vaenulikku tegevust. Mõned riigid ekstreemsemaid piiririkkumisi ikka märkavad ja ka tegutsevad. Näiteks Läti ja Leedu. Venemaa räigele katsele ajalugu moonutada reageeriti. Mitte küll nii kiiresti kui NATO lennukid, aga ikkagi reageeriti. Vaenulik telekanal keelati. Vaenlast hoiatati.
Palju aeglasemalt on tegutsenud Suurbritannia kaalukojad. Kaheksa kuud – mitte kaheksa päeva või minutit! – kulus Suurbritannia ringhäälingulubade haldajal Ofcomil, et nüüd, novembri alguses jõuda järeldusele, et Ofcom'i ringhäälinguloa alusel tegutsev Venemaa riiklik telekanal Russia Today rikkus märtsi alguses Ukraina sündmusi kajastades neljal korral ajakirjanduse tasakaalustatuse nõuet.
Ühest küljest võib muidugi öelda, et hea, et üldse märkasid ja rikkumise tuvastasid (kuigi sanktsioonid on tühised, on märkamine siiski märgilise tähendusega). Aga kaheksa kuud!? Paraku nii ongi – seal kaugel turvalises Lääne-Euroopas ei mõisteta infosõja ulatust. Tankid on ju kaugel Ukrainas, Londoni tänavatel rohelisi mehikesi justkui ei ole.
Aga nad on olemas. Nad kehtestavad uusi riigipiire infosõja vahenditega. Venemaa eesmärk on nihutada riigipiiri järjest enam läände – (vähemalt esialgu) inimeste ajudes. Kui ajudes on võit saavutatud, siis pole valgete veoautode kolonni liikumisel enam takistusi.
Russia Today tegevuse eesmärgiks sõnastas Venemaa president Vladimir Putin vajaduse murda „anglosaksi ülemaailmne infomonopol“. Selle „infomonopoli“ all peab ta silmas ka ajalookäsitlust, mis mõistab teravalt hukka Molotovi-Ribbentropi pakti. Paar päeva tagasi ütles Putin, et see pakt olla üks õige asi.
Olen enam kui kindel, et enamus eestimaalastest temaga ei nõustu. Vähemalt vabatahtlikult mitte. Moskva teab seda. Neile on see probleem. Selle probleemi lahenduseks lasi Putin luua meediagigandi Sputnik, mis hakkab lähiajal ka eesti keeles Eestimaa paganatele putinlikku maailmakäsitlust jutlustama.
Me oleme juba ammu meediasõjas. Sõja tulemused on selgelt tunda ka meie koduõuel. Avatud Eesti Fondi tellitud ja uuringutefirma Saar Poll poolt hilissuvel läbi viidud meediauuring näitas, et Eesti venekeelse elanikkonna jaoks on kõige olulisemad infokanalid Venemaa riiklikud telekanalid (lisaks ka Delfi ja Postimehe venekeelsed portaalid) ning et eestikeelse elanikkonna jaoks on kõige olulisem infoallikas Eesti Televisioon. Uuringus küsiti ka vastajate arvamust selle kohta, kes on süüdi Malaisia lennuki allatulistamises. Kaks kolmandikku eestlastest arvas, et süüdi on Venemaa valitsus ja separatistid, 43 protsenti venekeelsetest vastajates leidis, et süüdi on Ukraina valitsus ja USA. Kas jälgitavate meediakanalite ja kujunenud arvamuste vahel on põhjuslik seos või mitte, jäägu igaühe enda otsustada.
Eesti on infosõjas ilmselgelt nõrgemal positsioonil, meil pole meedia-NATO kaitsvat vihmavarju. Aga see ei tähenda, et me peaksime kohe alla andma. Meil on olemas potentsiaal ja tegijate tahe. Loodan, et valitsus teeb lähipäevil kaalutletud otsuse muuta venekeelne infoväli Eestimaal senisest tugevamaks. Otsusega on küll kahetsusväärselt liigseid aastaid venitatud, aga parem avada Eesti Televisiooni uus venekeelne telekanal kui Moskva meediarindejoone nihkumist, käed rüpes, jälgida.
Toimetaja: Rain Kooli