ESSEE: See lõhnas nagu vangla ehk 25 aastat taastatud iseseisvust – päevad, mis ajavad segadusse

Rain Kooli on Eesti rahvusringhäälingu arvamustoimetaja. (Foto: ERR)
Rain Kooli
20.08.2016 14:16
Rubriik: Arvamus

"Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist. Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu jne jne. Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti taastunud, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal," kirjutab Rain Kooli oma essees.

***

See lõhnas nagu vangla.

Vanglalik oli ka selle asukoht uhke ajalooga koolihoone keldrikorrusel. Oma trellitatud pisikeste akende, pikkade laudade, kollakashämara tehisvalguse ja mööda põrandat kolisevate raudjalgadega taburettidega meenutas see paika, kuhu sajad lapsed ja noored on kinni pandud. Elu eest suletud.

Olidki.

Aga kõige hullem oli lõhn. Läppunud imalrasvase tihkusega, mis kujutas endast hapukapsa ja kartulikeetmisvee, põhja kõrbevate toitude ja halvasti pestud nõude lõputut lehka, oli mul talumatult raske hakkama saada. Lõhnale lisandusid alumiiniumnõud, mis neid alati katva rasvakihi tõttu kippusid sõrmede vahel libisema. Need ajasid öökima isegi siis, kui nendesse polnud veel kallatud seda, mida toona toiduks nimetati.

Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

See minu lapsepõlve koolisöökla on minu jaoks moodustunud omamoodi sümboliks. Kõige selle inetuse, maitsetuse, mustuse, laiskuse, ebatõhususe ja ebaesteetilisuse kehastuseks, mis Nõukogude Liidus kõige muu üle valitsesid. See pole loomulikult sümbolitest ainus, aga see on üks varasematest ja seetõttu minus väga sügaval. Taju, et kõik, absoluutselt kõik suudeti mingi vastikusvaabaga üle valada.

Koolisöökla kõrval paiknenud riietehoidudes toimunu on aga minu jaoks endiselt selle kurjuse ja ebainimlikkuse sümbol, millest kogu nõukogude impeerium läbi imbunud oli. Metsistunud, inimväärikuse kaotanud (või tihti seda üldse mitte leidnudki) lapsed pressisid välja, valetasid ja varastasid ning mõnitasid, peksid ja alandasid juba esimestes klassides keda iganes, kes natukenegi õrnem või haavatavam oli.

Tagantjärele olen ma aru saanud, et minusse on juba kusagil sünnihetke paiku mingil müstilisel kombel külvatud sügav, rakutasandi vajadus hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele. Kogu omaaegne nõukogude tegelikkus oli aga kõige selle vastand. Seetõttu oli ka nõukogude aeg minu jaoks eriti raske taluda. Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

Ei, see minu lapsepõlve koolisöökla ei lõhnanud nagu vangla. See oligi. Igal pool oli.

Patarei sees ja väljas toimuva vahe oli vaid selles, et väljaspool oli rohkem kohti, kuhu peitu minna.

***

Olen nüüd, 25 aasta täitumise lävepakul iseseisvuse taastamisest, mineviku peale tavalisest enam mõelnud. Osaliselt ka seoses sellega, et pean ikka aeg-ajalt vastama küsimusele ”Kui kaua sa oled Eestis elanud?”. Üha enam vastan sellele küsimusele, et 9 aastat. Eestis elatud aeg hakkab minu jaoks vaimselt tiksuma 2007. aastast, mil Soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale asusin.

Võib-olla on asi vanuses, võib-olla selles, et saan nüüd lõpuks takistamatult järele anda oma vajadusele hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele, kuid minu jaoks tundub üha võimatum arvestada Nõukogude Liidus sundveedetud aega Eestis elatud aja hulka. See võis tehniliselt olla pinnas, mida eesti keele kõnelejad olid vähemalt tuhande aasta jagu asustanud, aga see polnud Eesti.

Selles oli liiga palju olemuslikult väära. Sellel pildil oli kõik valesti.

Lapsepõlve helged hetked ei olnud nõukogude aja inimlikkuse märk. Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

Jah, tihti kuuleb öeldavat, et nõukogude aeg polnud siiski läbinisti paha, et siis ka elati ja oldi õnnelikud. Tõsi. Inimene bioloogilise olendina allub oma neurokeemilistele protsessidele sisuliselt igas süsteemis. Aga see ei rehabiliteeri aega ega süsteemi, vaid räägib elusolendite määratud käitumisest.

Nõukogude süsteem oli läbinisti mäda ning selle mõju ulatus kõikjale, isegi kõige isoleeritumasse metsatallu või kõige põlisemasse suguvõsa kodupaika. Kas või seeläbi, et mingil tasandil sai nendesse paikadesse ainult põgeneda. Seal sai eralduda, mitte elada.

Tõsi, mäletan oma lapsepõlvest ka teistsuguseid hetki. Vanaema sünnipäevi tädi tehtud moonikoogi ja suguvõsa meeste laulu ning naljaga. ”Püha öö” laulmist jõuluküünalde valgel. Peidetud raamatut, kust leidunud lakoonilised read seletasid toonasele teismelisele poisile, miks ta on täna, 45-aastaselt on juba vanem kui kumbki tema vanaisa iial olla sai.

Aga ma ei näe neid hetki kui nõukogude aja helguse või inimlikkuse märke. Tegelikult olid need just nimelt vastupidi välgatused minevikust, üksikud kaarjooned väljapoole nõukogude tegelikkust.

Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat, kvaliteetset ja maitsekat, tõhusat ja esteetilist. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

***

Tänavu esilinastus filmilavastaja Triin Ruumeti ning tema näitlejate väga hea töö, ”Päevad, mis ajasid segadusse”. See on suurepärane pilk kõigele sellele ühest küljest joovastumisele ning valikute paljususele, teisalt võimaluste piiratusele, ebamäärasusele ja sumedusele, mis 1990. aastate esimest poolt iseloomustasid.

Iseendast vabaks murdmisele ja iseendasse eksimisele.

Paradoksaalsel moel aitab Ruumeti film vastata küsimusele, mille paljud paratamatult endalt täna või lähipäevil küsivad. Kuhu Eesti on selle taastatud iseseisvuse veerandsaja aastaga jõudnud?

Kes me täna oleme? Kas me oleme vabad?

Mitmel tasandil kindlasti. Aga mitte päris.

Ja ma ei pea siinkohal silmas Euroopa Liidu või NATO liikmesust ega liitlasvägede pataljoni püsipaigutust. Ma ei pea isegi silmas tõsiasja, et meie elatustase moodustab endiselt 2/3 Euroopa Liidu keskmisest.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum.

2013. tähistati Eestis priiuse põlistumise päeva. See oli verstapost, mille möödumisest saadik on meie taastatud iseseisvus kestnud iga päevaga üha enam kui sõjaeelne iseseisvus. Eesti on sellest päevast alates olnud iseseisev kauem kui kunagi varem.

Kuid aastaid ja aegu võib vaadata ka teisiti.

Tänaseks on Eesti olnud iseseisev kokku 47 aastat. Okupeeritud ja lämmatatud oleme me aga pärast iseseisvuse esmast väljakuulutamist olnud kokku 51 aastat. Suurema osa meie vabariigi kokku 98-aastasest ajaloost moodustab okupatsioon.

Totalitaarse riigi, nende mõlema, okupatsioon teeb ühiskonna ja inimesega lisaks eelpool mainitutele veel üht, ja vast isegi kõige õelamat asja. Totalitarism tapab usalduse.

Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu, ettevõtte usalduse kliendi vastu jne jne.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum. Ja see – usalduse kadumine – on nõukogude aja kõige hullem pärand.

Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti elustunud, kas me oleme siiralt ja sügavalt nii tasakaalukad ja end nii kõigil tasanditel leidnud, et üksteist ühe hea ja ilusa ühiskonna kombel usaldada, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal.

Usalduse kadumine on meelemürk, kõige hullemate nähtudega narkootikum. Võõrutus on võimalik, aga see ei käi kähku.

Ja sellepärast ongi taastatud iseseisvuse aeg kogu meie omariikluse skaalal võrreldav nendesamade Ruumeti kirjeldatud esimeste aastatega selle veerandsaja sees. Kõik see 25 aastat taastatud iseseisvust on mingil tasandil endiselt… päevad, mis ajavad segadusse.

Aga ühel hetkel saabub selgus. Me õpime usaldama, eelkõige ennast. Saavutame õige, vägivallatu eneseusu.

Ja siis… oleme me päriselt vabad.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Rain Kooli: kildmürsu plahvatus (veebi)toimetuses
    13:51

    Paljudes meediamajades moodustub konkreetse teema ümber verbaalse kildmürsu plahvatuse järgne olukord – veebiseinad on täis miniatuurseid fragmente, millest ühes on üks, teises teine infokilluke ja kõik on valatud üle nüüdisuudismeedia universaalse kastmega, mille olemuse võib kokku võtta sõnadega võtame kommentaarid peale. Lõpuks teavad inimesed üha vähem, kuigi infot on üha rohkem, tõdeb Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti trumpofiilide taga kumab soov, et 25 aastaga saavutatu kummuli keerataks
    13:16

    Miks mõni Eesti elanik USA uut presidenti Donald Trumpi nii palju kaitseb, katsub selgitada Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    21.01

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    20.01

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    20.01

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    20.01

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    20.01

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.