Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Aive Pevkur: müütiline eetikakoodeks ja selle imettegev jõud
Eetika kuulub koos poliitika ja haridusega nende teemade valda, millest meil kõigil on oma arvamus. Kuid nii, nagu poliitikas või hariduses ei sünni head lahendused ilma teadmisteta, kehtib sama ka eetika valdkonnas. Heidaks siis pilgu eetikakoodeksitele ja mõnedele väärarvamustele, mis nendega seoses levinud on.
Eetikakoodeksid on südametunnistuse põhimõtete kirjapanek
Eetikakoodeksid ei ole südametunnistuse põhimõtete kirjapanek. Südametunnistus on midagi, mis on oma olemuselt isiklik, eetikakoodeks on avalik. Moraaliteoorias tehakse vahet isikliku ehk eramoraali ja avaliku või ühiskondliku moraalivahel. Isiklik moraal moodustub tõekspidamistest, mille indiviid ise oma moraaliideaaliks seab. Ühiskondliku moraali moodustavad ühiskonnas kokkulepitud ja aktsepteeritud moraalipõhimõtted. Südametunnistus, nagu ka isiklik moraal võib lubada väga laia spektrit käitumist, samas kui ühiskondlik moraal on piiravam.
Tõenäoliselt on enamus inimesi kogenud olukordi, kus isiklik ja ühiskondlik moraal satuvad vastuollu. Teisalt on suur hulk olukordi, kus ühiskondliku moraali seisukohad ei ole selgelt välja kujunenud. Kuidas näiteks suhtuda inimesse, kes palub avalikus kohas, näiteks bussipeatuses mitte suitsetada? Kas ta on sangar või teiste eraellu sekkuja? Isiklik moraal võib sundida inimest minema lahutama kaklejaid, ühiskondlik moraal seda ei nõua.
Kui vaadelda eetikakoodekseid, siis need ei ole ei isikliku ega ühiskondliku moraali kirjapanekud. Eetikakoodeksid luuakse mingi rolli või grupi jaoks. Nii ei ole piibli kümme käsku mõeldud mitte kõigile inimestele, vaid kristlastele. Üldistatult võiks öelda, et Hippokratese vanne on mõeldud kõigile arstidele, kes on võtnud omaks lääneliku meditsiini põhimõtted, samas kui Eesti arstieetika koodeks on mõeldud järgimiseks Eestis praktiseerivatele arstidele või kitsamalt Eesti Arstide Liidu liikmetele.
Seega ei kajasta eetikakoodeks mitte ühe indiviidi südametunnistust, vaid mingi grupi ideaale, väärtuseid või käitumispõhimõtteid.
Eetikakoodeks luuakse ebaeetiliste inimeste jaoks
Ka see seisukoht on ekslik. See eeldaks, et kui koodeks on vastuvõetud, muutub inimeste käitumine päevapealt. Eetikakoodeksid on sageli käitumisele ideaali seadvad
ja sellega nad mõjutavad hoiakuid, kuid teistsuguste hoiakute juurdumine on pikaajaline protsess ja ajaühikuks on siin pigem inimpõlv, mitte päev või nädal.
Segaduste vähendamiseks oleks mõistlik teha vahet eetikakoodeksite ja käitumiskoodeksite vahel. Kui esimesed on sõnastatud käskivalt või väärtuspõhiselt (vt nt Eesti Juristide Liidu eetikakoodeks p 10), siis teised seavad eesmärgiks käitumist reguleerida või ette kirjutada (Eesti advokatuuri eetikakoodeks paragrahv 8(2)).
Tavapäraselt on käitumiskoodeksid mõeldud homogeensetele gruppidele (nt vanglaametnikud), samas kui eetikakoodeksid kehtivad pigem erineva tegevusala inimestele, keda seob mingi ühine grupitunnus (nt riigiametnikud). See aga ei tähenda, et kui advokaatidel, arstidel või ametnike lon koodeks, siis põhjuseks on nende mingi ürgne ebaeetilisus.
Tuntud insenerieetika uurija, Lääne-Michigani Ülikooli filosoofiaprofessor Michael S. Pritchard on koodeksite loomise põhjustena nimetanud vajadust väljendada ühiseid hoiakuid ja ebaeetilisele käitumisele vastuseisu, luua eetilist keskkonda, anda käitumiseks juhtnööre, eetilise analüüsi arendamise vajadust ning ühiskonnale signaali andmist, et ollakse pühendunud eetilistele põhimõtetele. Need eesmärgid viitavad pigem sellele, et koodekseid luuakse eetiliste inimeste poolt ja eetiliste inimeste jaoks.
Eetikakoodeksi peavad valmis kirjutama teised, mitte see grupp, kellele see kehtima hakkab
Seda argumenti on kasutatud diskussioonis riigikogu eetikakoodeksi üle. On kõlanud arvamusi, et riigikogulaste jaoks peaksid koodeksi valmis kirjutama kas eetikud, korruptsiooni vastu võitlejad või ühiskondlikud organisatsioonid.
Sellised argumendid näitavad, et eetikakoodeksit nähakse kui formaalset dokumenti, millel puudub funktsioon ja praktilisus. Nii teooria kui praktika nimelt kinnitavad, et koodeks on mõttekas ja "hakkabtööle" vaid siis, kui selle loovad needsamad inimesed, kelle jaoks seda luuakse.
Sellel põhimõttel on lihtne seletus. Koodeks peab vastama mingi grupi reaalsetele vajadustele käsitleda ja lahendada moraaliprobleeme või osutada sobivale käitumisele. Keegi ei kujutaks ette, et Eesti seaduseid tuleb looma grupp spetsialiste välismaalt, kes ei tunne kohalikke olusid. Inimene, kes ei ole kunagi kuulunud riigikokku, ei suuda ka kõige parema moraalse kujutlusvõime olemasolul ette kujutada eetilisi dilemmasid, mis tulevad riigikogulase töös reaalsel tette. Luua formaalne paber loosungitega "Ole aus!" või "Ole eetiline!" on üsna ebaotstarbekas tegevus. Koodeksite eesmärk käitumist reguleerivate dokumentidena sarnaneb seadustele, kuid selle vahega, et koodeksid on üldisemalt sõnastatud ja sageli ei ole koodeksite jõustamisel sunnimeetmeid.
Hakates mõnda eetikakoodeksit looma, on esimene asi vastata kahele küsimusele. Esiteks, milleks koodeksit luuakse. Teiseks, milliseid vahendeid kasutada, et antud eesmärki parimal viisil saavutada.
Koodeksi loomise põhjus võib olla vajadus ühtlustada ideaale (kaks ettevõtet on ühinenud ja tuleb üle vaadata ühiskultuuri põhimõtted), muuta hoiakuid (karistavast abistavaks organisatsiooniks), juurutada teistsuguseid hoiakuid (vajadus lähtuda kliendikesksusest), taunida teatud käitumisviise (oma gruppi kuuluvuse ärakasutamist), suunata käitumist uutes olukordades (sotsiaalmeedias), tekitada ühtekuuluvustunnet vms. Vahendid sõltuvad sellest, kui kiired ja radikaalsed peaksid muutused olema.
Ainult karmisõnaline koodeks on hea koodeks
Karmisõnalise koodeksi ihalus viitab soovile luua seadusesarnane dokument. See on üks võimalus, kuid kui koodeks on väga seadusesarnane, tekibküsimus, miks mitte luua juba seadus. Nii kirjutab korruptsioonivastane seadus ette päris palju käitumispõhimõtteid, alates sellest, kuidas teha ametiisikutele kingitusi ja lõpetades sellega, kes ja mis tingimustel võivad teise rahakotti piiluda.
Eetika mõiste ise kipub sageli olema väärtusmõiste, kus eetiline viitab millelegi heale. Öeldes "eetika" või "moraal" tulevad pähe pigem ausus ja üllus, mitte huvide konflikt
või onupojapoliitika. Seetõttu on organisatsioonid valinud sageli selle tee, et sõnastatakse oma tegevuspõhimõtted või väärtused, mida tahetakse kanda või kantakse, selle asemel, et panna kirja käitumist reguleerivad või käskivad koodeksid. Nii oli kunagi telekommunikatsiooniettevõttel EMT sõnastatud viis väärtust, viis A-d (ausus, austus, avatus, arukus, areng), mis küll tänaseks on asendatud TeliaSonera grupi eetikakoodeksiga. Ilmselt tunneks igaüks meist intuitiivselt ära, kui nende väärtuste vastu eksitaks.
Koodeks, mis ei ole mitte millegagi sanktsioneeritud, ei hakka efektiivselt toimima
Seesugune seisukoht on eelmise väite vend, mis veel kord kinnitab, et arusaam eetikakoodeksist on väga seadusesarnane. Omaette küsimusena tekib seesuguse koodeksikäsitluse puhul, kuidas kontrollida käitumise vastavust koodeksile või tõendada eksimusi. Nagu seaduste puhul, kehtiks sel juhul ka siin tõendamisvajadus. Kuidas aga näidata, et töötaja A oli avatud, aga töötaja B seda ei olnud Tavaliselt tekib arusaam õigest käitumisest läbi erinevate olukordade analüüsi ja tagasiside.
Järgmisena tekib küsimus, millised on küllaldased sanktsioonid. Kui karistuseks on näiteks rahatrahv, siis kuidas leida eetilisele rikkumisele rahaline ekvivalent Keskajal kasutati mõnede rikkumiste puhul häbiposti. Eetiliste rikkumiste puhul vääriks see ilmselt kaalumist, aga sellega ei nõustu tõenäoliselt ei asjaosalised ega inimõiguslased. Samas on põhjanaabrid oma väikese korruptsioonitaseme põhjusena nimetanud just rikkujat tabada võivat avalikku häbi (public shame).
Kutsealaste kogukondade puhul on sanktsioonide kehtestamine lihtsam. Kui advokaat eksib eetikakoodeksi vastu, võib ta advokatuurist välja heita. Sinna astumine on vabatahtlik. Kui inimene ei taha võtta omaks neid käitumisreegleid, mille grupp endale vabatahtlikult kehtestab, siis ei saa ta kasutada neid hüvesid, mida gruppi kuulumine annab.
Riigikogu puhul see analoogia ei kehti. Inimene võidakse erakonnast ebaeetilise teo pärast välja heita, aga riigikogulase staatust see ei muuda. Kui anda riigikogu juhatusele või üldkogule volitus ränga eetilise rikkumise eest inimene riigikogust välja heita, võidakse seda kasutada poliitilistel eesmärkidel. Seega ei ole palju muid võimalusi, kui reageerida ebaeetilisele käitumisele grupisisese ja avaliku halvakspanuga. Sel juhul tuleb eetilised põhimõtted seada üldiseks käitumisnormiks, siduda need lahti pragmaatilistest või päevapoliitilistest eesmärkidest.
Eetikakoodeks ei tee imet. See ei muuda kedagi üleöö eetiliseks või heaks. Eetikakoodeksil on oma funktsioon inimeste rollikäitumise reguleerimisel, nagu on ka seadustel, tööjuhendil, tuleohutusnõuetel või sisekorraeeskirjadel. Mõistes, mida eetikakoodeksiga on võimalik saavutada ja mida mitte, demüstifitseeritakse ehk koodeksi loomisega seonduv. Koodeksi loomine on mõistlik ette võtta siis, kui usutakse, et eetika on oluline. Vastasel juhul võib koodeks pigem kahju tuua.
Autor on TTÜ Tööstuspsühholoogia instituudi teadur.
Eetikakoodeksid ei ole südametunnistuse põhimõtete kirjapanek. Südametunnistus on midagi, mis on oma olemuselt isiklik, eetikakoodeks on avalik. Moraaliteoorias tehakse vahet isikliku ehk eramoraali ja avaliku või ühiskondliku moraalivahel. Isiklik moraal moodustub tõekspidamistest, mille indiviid ise oma moraaliideaaliks seab. Ühiskondliku moraali moodustavad ühiskonnas kokkulepitud ja aktsepteeritud moraalipõhimõtted. Südametunnistus, nagu ka isiklik moraal võib lubada väga laia spektrit käitumist, samas kui ühiskondlik moraal on piiravam.
Tõenäoliselt on enamus inimesi kogenud olukordi, kus isiklik ja ühiskondlik moraal satuvad vastuollu. Teisalt on suur hulk olukordi, kus ühiskondliku moraali seisukohad ei ole selgelt välja kujunenud. Kuidas näiteks suhtuda inimesse, kes palub avalikus kohas, näiteks bussipeatuses mitte suitsetada? Kas ta on sangar või teiste eraellu sekkuja? Isiklik moraal võib sundida inimest minema lahutama kaklejaid, ühiskondlik moraal seda ei nõua.
Kui vaadelda eetikakoodekseid, siis need ei ole ei isikliku ega ühiskondliku moraali kirjapanekud. Eetikakoodeksid luuakse mingi rolli või grupi jaoks. Nii ei ole piibli kümme käsku mõeldud mitte kõigile inimestele, vaid kristlastele. Üldistatult võiks öelda, et Hippokratese vanne on mõeldud kõigile arstidele, kes on võtnud omaks lääneliku meditsiini põhimõtted, samas kui Eesti arstieetika koodeks on mõeldud järgimiseks Eestis praktiseerivatele arstidele või kitsamalt Eesti Arstide Liidu liikmetele.
Seega ei kajasta eetikakoodeks mitte ühe indiviidi südametunnistust, vaid mingi grupi ideaale, väärtuseid või käitumispõhimõtteid.
Eetikakoodeks luuakse ebaeetiliste inimeste jaoks
Ka see seisukoht on ekslik. See eeldaks, et kui koodeks on vastuvõetud, muutub inimeste käitumine päevapealt. Eetikakoodeksid on sageli käitumisele ideaali seadvad
ja sellega nad mõjutavad hoiakuid, kuid teistsuguste hoiakute juurdumine on pikaajaline protsess ja ajaühikuks on siin pigem inimpõlv, mitte päev või nädal.
Segaduste vähendamiseks oleks mõistlik teha vahet eetikakoodeksite ja käitumiskoodeksite vahel. Kui esimesed on sõnastatud käskivalt või väärtuspõhiselt (vt nt Eesti Juristide Liidu eetikakoodeks p 10), siis teised seavad eesmärgiks käitumist reguleerida või ette kirjutada (Eesti advokatuuri eetikakoodeks paragrahv 8(2)).
Tavapäraselt on käitumiskoodeksid mõeldud homogeensetele gruppidele (nt vanglaametnikud), samas kui eetikakoodeksid kehtivad pigem erineva tegevusala inimestele, keda seob mingi ühine grupitunnus (nt riigiametnikud). See aga ei tähenda, et kui advokaatidel, arstidel või ametnike lon koodeks, siis põhjuseks on nende mingi ürgne ebaeetilisus.
Tuntud insenerieetika uurija, Lääne-Michigani Ülikooli filosoofiaprofessor Michael S. Pritchard on koodeksite loomise põhjustena nimetanud vajadust väljendada ühiseid hoiakuid ja ebaeetilisele käitumisele vastuseisu, luua eetilist keskkonda, anda käitumiseks juhtnööre, eetilise analüüsi arendamise vajadust ning ühiskonnale signaali andmist, et ollakse pühendunud eetilistele põhimõtetele. Need eesmärgid viitavad pigem sellele, et koodekseid luuakse eetiliste inimeste poolt ja eetiliste inimeste jaoks.
Eetikakoodeksi peavad valmis kirjutama teised, mitte see grupp, kellele see kehtima hakkab
Seda argumenti on kasutatud diskussioonis riigikogu eetikakoodeksi üle. On kõlanud arvamusi, et riigikogulaste jaoks peaksid koodeksi valmis kirjutama kas eetikud, korruptsiooni vastu võitlejad või ühiskondlikud organisatsioonid.
Sellised argumendid näitavad, et eetikakoodeksit nähakse kui formaalset dokumenti, millel puudub funktsioon ja praktilisus. Nii teooria kui praktika nimelt kinnitavad, et koodeks on mõttekas ja "hakkabtööle" vaid siis, kui selle loovad needsamad inimesed, kelle jaoks seda luuakse.
Sellel põhimõttel on lihtne seletus. Koodeks peab vastama mingi grupi reaalsetele vajadustele käsitleda ja lahendada moraaliprobleeme või osutada sobivale käitumisele. Keegi ei kujutaks ette, et Eesti seaduseid tuleb looma grupp spetsialiste välismaalt, kes ei tunne kohalikke olusid. Inimene, kes ei ole kunagi kuulunud riigikokku, ei suuda ka kõige parema moraalse kujutlusvõime olemasolul ette kujutada eetilisi dilemmasid, mis tulevad riigikogulase töös reaalsel tette. Luua formaalne paber loosungitega "Ole aus!" või "Ole eetiline!" on üsna ebaotstarbekas tegevus. Koodeksite eesmärk käitumist reguleerivate dokumentidena sarnaneb seadustele, kuid selle vahega, et koodeksid on üldisemalt sõnastatud ja sageli ei ole koodeksite jõustamisel sunnimeetmeid.
Hakates mõnda eetikakoodeksit looma, on esimene asi vastata kahele küsimusele. Esiteks, milleks koodeksit luuakse. Teiseks, milliseid vahendeid kasutada, et antud eesmärki parimal viisil saavutada.
Koodeksi loomise põhjus võib olla vajadus ühtlustada ideaale (kaks ettevõtet on ühinenud ja tuleb üle vaadata ühiskultuuri põhimõtted), muuta hoiakuid (karistavast abistavaks organisatsiooniks), juurutada teistsuguseid hoiakuid (vajadus lähtuda kliendikesksusest), taunida teatud käitumisviise (oma gruppi kuuluvuse ärakasutamist), suunata käitumist uutes olukordades (sotsiaalmeedias), tekitada ühtekuuluvustunnet vms. Vahendid sõltuvad sellest, kui kiired ja radikaalsed peaksid muutused olema.
Ainult karmisõnaline koodeks on hea koodeks
Karmisõnalise koodeksi ihalus viitab soovile luua seadusesarnane dokument. See on üks võimalus, kuid kui koodeks on väga seadusesarnane, tekibküsimus, miks mitte luua juba seadus. Nii kirjutab korruptsioonivastane seadus ette päris palju käitumispõhimõtteid, alates sellest, kuidas teha ametiisikutele kingitusi ja lõpetades sellega, kes ja mis tingimustel võivad teise rahakotti piiluda.
Eetika mõiste ise kipub sageli olema väärtusmõiste, kus eetiline viitab millelegi heale. Öeldes "eetika" või "moraal" tulevad pähe pigem ausus ja üllus, mitte huvide konflikt
või onupojapoliitika. Seetõttu on organisatsioonid valinud sageli selle tee, et sõnastatakse oma tegevuspõhimõtted või väärtused, mida tahetakse kanda või kantakse, selle asemel, et panna kirja käitumist reguleerivad või käskivad koodeksid. Nii oli kunagi telekommunikatsiooniettevõttel EMT sõnastatud viis väärtust, viis A-d (ausus, austus, avatus, arukus, areng), mis küll tänaseks on asendatud TeliaSonera grupi eetikakoodeksiga. Ilmselt tunneks igaüks meist intuitiivselt ära, kui nende väärtuste vastu eksitaks.
Koodeks, mis ei ole mitte millegagi sanktsioneeritud, ei hakka efektiivselt toimima
Seesugune seisukoht on eelmise väite vend, mis veel kord kinnitab, et arusaam eetikakoodeksist on väga seadusesarnane. Omaette küsimusena tekib seesuguse koodeksikäsitluse puhul, kuidas kontrollida käitumise vastavust koodeksile või tõendada eksimusi. Nagu seaduste puhul, kehtiks sel juhul ka siin tõendamisvajadus. Kuidas aga näidata, et töötaja A oli avatud, aga töötaja B seda ei olnud Tavaliselt tekib arusaam õigest käitumisest läbi erinevate olukordade analüüsi ja tagasiside.
Järgmisena tekib küsimus, millised on küllaldased sanktsioonid. Kui karistuseks on näiteks rahatrahv, siis kuidas leida eetilisele rikkumisele rahaline ekvivalent Keskajal kasutati mõnede rikkumiste puhul häbiposti. Eetiliste rikkumiste puhul vääriks see ilmselt kaalumist, aga sellega ei nõustu tõenäoliselt ei asjaosalised ega inimõiguslased. Samas on põhjanaabrid oma väikese korruptsioonitaseme põhjusena nimetanud just rikkujat tabada võivat avalikku häbi (public shame).
Kutsealaste kogukondade puhul on sanktsioonide kehtestamine lihtsam. Kui advokaat eksib eetikakoodeksi vastu, võib ta advokatuurist välja heita. Sinna astumine on vabatahtlik. Kui inimene ei taha võtta omaks neid käitumisreegleid, mille grupp endale vabatahtlikult kehtestab, siis ei saa ta kasutada neid hüvesid, mida gruppi kuulumine annab.
Riigikogu puhul see analoogia ei kehti. Inimene võidakse erakonnast ebaeetilise teo pärast välja heita, aga riigikogulase staatust see ei muuda. Kui anda riigikogu juhatusele või üldkogule volitus ränga eetilise rikkumise eest inimene riigikogust välja heita, võidakse seda kasutada poliitilistel eesmärkidel. Seega ei ole palju muid võimalusi, kui reageerida ebaeetilisele käitumisele grupisisese ja avaliku halvakspanuga. Sel juhul tuleb eetilised põhimõtted seada üldiseks käitumisnormiks, siduda need lahti pragmaatilistest või päevapoliitilistest eesmärkidest.
Eetikakoodeks ei tee imet. See ei muuda kedagi üleöö eetiliseks või heaks. Eetikakoodeksil on oma funktsioon inimeste rollikäitumise reguleerimisel, nagu on ka seadustel, tööjuhendil, tuleohutusnõuetel või sisekorraeeskirjadel. Mõistes, mida eetikakoodeksiga on võimalik saavutada ja mida mitte, demüstifitseeritakse ehk koodeksi loomisega seonduv. Koodeksi loomine on mõistlik ette võtta siis, kui usutakse, et eetika on oluline. Vastasel juhul võib koodeks pigem kahju tuua.
Autor on TTÜ Tööstuspsühholoogia instituudi teadur.
Toimetaja: Rain Kooli