Urve Eslas: protest ja alaealisus
Ateena tänavatel protestivad taas inimesed. Miks nad protestivad, selles ollakse enam-vähem ühte meelt. Arusaamad lahknevad aga küsimuses, kas see protest on mõistlikkuse poolt või hoopis mõistlikkuse vastu.
Läinud nädalal viitas kolumnist David Shariatmadari Guardianis sellele, kuidas ajakirjanike käsitlus Kreeka kriisist painutab seal praegu toimuvat nägema kui ammu toimunud sündmuste igavest kordust.
Soovist olla korraga nii kontekstitruu kui originaalne, on ajakirjanikud võtnud ette tuntumad Kreeka kultuurilised jutustused, ja kurnanud need veretuteks kestadeks, just nagu ämblikud sitika. Võib kujutleda, kuidas lehetoimetuste lähedal asuvad raamatupoed viimaste kuude jooksul antiikmütoloogia kogumikest tühjaks osteti. Kannast haavatav Achilleus, päiksele liiga lähedale lendav Ikaros, igavesti kivi veeretav Sisyphos, Pyrrhose võit, kõik need on ajakirjanike jaoks (ja Kreeka pea kohal) kui Damoklese mõõk.
Paraku ei ole ajakirjanikud seda tehes ei originaalsed ega kontekstitruud. Kolumnistid ja analüütikud püüavad Kreekat aina uuesti samasse jõkke kasta, ehkki vesi seal on juba ammu uus, ammu peetud lahingute veri maasse imbunud ja sinna paika oliivipuud kasvanud. Kuid peataolek on ka mõistetav: Kreeka kohta ei saa rääkida ühte lugu. Sinna kriisi kajastama sõitnud ajakirjanikud valivad kas "parasiteeriva, laisa ja korrumpeerunud" või "kannatava, tööka, kuid vaese" Kreeka loo. Kuid päris õige pole neist kumbki.
Seega, mis oleks, kui jätaks antiikmütoloogia ja lihtsad vastandused ja vaataks korraks Kreekas toimuvat hoopis mõtteloolise pilguga. Ja mitte niivõrd antiikmõtlejate abil, mis viiks meid jälle tagasi sinna Kreekasse, mida enam ei ole, vaid veidi hilisemate läbi.
Kui moraalifilosoofid ütlevad, et me hädade põhjuseks on see, et oleme laisad, hirmunud ja ebaküpsed, teisisõnu, me ei taha oma tegude eest vastutust võtta, siis viitavad nad tavaliselt Immanuel Kantile ja tema esseele "Mis on valgustus?" Valgustus, ütleb Kant seal, on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisuse põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta.
Selle kohaselt näib, et oma aru kasutavat täiskasvanut saab iseloomustada kahe omaduse kaudu: võtta vastutus oma tegude eest ja samal ajal pidada kinni ühiskonda reguleerivatest lepetest – või kui neid rikkuda, siis teha seda nii, nagu Martin Luther King deklareeris - võtta vastutus ka nende rikkumise eest.
Kuid selgub, et vastutus ja reeglitest pidamine ei pruugi sugugi olla seotud ei omavahel ega lapsemeelsusest lahti saamisega.
Ja siin jõuamegi protesti juurde. Tolles samas essees kirjutab Kant mõni lõik hiljem: "Ometi kuulen ma aga kõikjalt hüüdeid: ärge arutlege! Ohvitser ütleb: ärge arutlege, vaid tehke õppust! Finantsnõunik: ärge arutlege, vaid makske! Vaimulik: ärge arutlege, vaid uskuge!"
Seega, sõnastagem ümber arusaam, mida täiskasvanuks olemine tähendab: alati sugugi mitte reeglitest pidamist, vaid mõnikord ka protesti reeglite vastu.
Niisiis, vabadus siin tähendab protesti mis tahes kõrgema autoriteedi vastu, mis temale arutlemata allumist nõuab. Paar sajandit hiljem ja paar tuhat kilomeetrit lääne pool sõnastas Emmanuel Levinas selle nii: vägivald on igasugune tegevus, mida meiega tehakse ilma, et me sellega nõus oleks. Emmanueli juurest tagasi Immanueli juurde hüpates, neid kõrgemaid autoriteete on peamiselt kaks: kirik ja riik.
Väga lihtne oleks teha siit järeldus, et kreeklased on Ateena tänavatel teadlikkuse ja vabaduse nimel ja ELi autoriteedi vastu, mis nende suhtes Levinasi järgi vägivalda tarvitab või Kanti järgi neid alaealisuses hoiab. Kuid see ei ole nii lihtne.
Sugugi alati ei protestita õiguse eest võtta vastutus, mõni protest on vastutuse võtmise vastu. Kumb neist Ateena tänavatel parajasti käib, sellest saab aimu kasutatavaid kõnekujundeid vaadates. Kreeka finantsanalüütik Jason Manolopolus, kellega Ateenas kohtusin, tõi välja, kui sageli kasutatakse võrdlust alaealistega nii valitsuse kui kodanike endi poolt. Ta ise mainis Kreeka inimeste arusaama endist kui lastest, kellele aastaid heldelt taskuraha antud ja nüüd ühel hetkel seda tagasi küsima hakatakse.
Üldiselt on piisavalt ohtlik juba see, kui valitsus hakkab kodanike kohta lapse-metafoori kasutama. Kui aga kodanikud ise lapse positsiooni vastu võtavad, on demokraatia sünnimaal jõudude vahekord üsna tasakaalust väljas. Kaudselt kirjeldab seda ka see, et riigis on võim meedia kallale läinud ja Syrizat kritiseerinud ajakirjanikud võeti uurimise alla. Kui kodanikud on lapsed ja valitsus lapsevanem, siis on sellest kerge järeldada, et vanemal õigus lapsi oma parema äranägemise järgi karistada.
Kui ma Ateenas olin, tavatsesin õhtuti Agoraa kõrval kohvikus kirjutamas käia. Kord, kui seal taas Kreeka olukorra arutamine külastajaid häält kõrgendama pani ja omavahel tülli keerata ähvardas, võttis ettekandjana Philippos olukorra lihtsalt kokku: demokraatia ja loogika olid ühed esimestest, kes oma sünnimaalt jalga lasid.
Toona mõtlesin, et päris vaimukas nali. Praegu ma enam nii ei mõtle.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Allan Rajavee
Allikas: Vikerraadio kommentaar