Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.
Eks kõik mäleta, kui ta arvas, et piisab ühest kohtumisest luureülemaga nädalas. Ent pärast nelja ametkonna ühist briifimist andis valitud president Donald Trump kohe korralduse koostada 90 päevaga põhjalik ülevaade USA välispoliitilisest seisust. Ilmselt pole juhus seegi, et pärast briifingut hakkas Trump sisuliselt rääkima tuumarelvast, mis on 1972. aastast alates olnud Valge Maja ja Kremli peremeeste ühise laua taha istumiste esimene põhjus. Ka Obama ja toonane Vene president Medvedev alustasid tuumarelvade vähendamise lepingu sõlmimisega aprillis 2010 Prahas.
Just see leping tuligi meelde Trumpile, kui ta esmaspäeval briti ja saksa ajakirjanikele nn sanktsioonide jutu sabas mainis, et „osa sellest“ võiks olla tuumapeade vähendamine. Kuna see on hetkel üks kahest probleemist, millega seoses Trump on rääkinud Venemaale Ukraina sündmuste pärast kehtestatud sanktsioonide teatud (kuid tingimuslikust) tühistamisest, siis vaagigem reaalsust.
Tuumarelvad on mõistagi kõige komplitseeritum valdkond. Õnneks on tänane seis Euroopas raketitõrjesüsteemide vastastikkuse paigutamisega kõrvutatav tiibrakettide Pershing ja SS-20 vastasseisu lahenemisega 1980ndatel ja otsigem abi sealt.
Praegu on Vene armee selge võitja Süürias ja Vene kindralid n-ö väge täis. Sestap on raske loota, et Kreml täna tuumarelvade osas järelandmistele ehk kokkuleppe läheks.
Tänu Margaret Thatcheri soovitusele (tollel oli detsembris 1984 Londonisse kutsutud Mihhail Gorbatšoviga rääkides tekkinud veendumus, et selle mehega saab asju ajada – a man we can do business with) kutsus Ronald Reagan NSVL uueks juhiks tõusnud Gorbatšovi juba poole aasta pärast Genfi. Suurriikide liidrite esmakohtumised on alati vastastikkuse usalduse tekkimiseks, kuid Genfis arutati ka uue tuumakokkuleppe detaile. Sestap oodati Reagani-Gorbachovi teiselt kohtumiselt Reykjaviks (oktoober 1986) lepingut, mida ka kaks päeva arutati ja jäeti viimasel hetkel alla kirjutamata (tegelikult tühiste detailide pärast).
See viimane toiming tehti alles detsembris 1987 Washingtonis, märksa halvemas rahvusvahelises kliimas, ent samas oli NSVLis midagi olulist muutunud. Nimelt andis Saksa noormehe Mathias Rusti lennuretk üle Kohtla-Järve Punasele väljakule (mai 1987) Gorbatšovile võimaluse tagandada 150 kindralit, uued armeejuhid aga allusid peasekretärile.
Vahe tänasega on paraku selles, et kui toona sõdis Nõukogude armee kehvalt Afganistanis, siis praegu on Vene armee selge võitja Süürias ja Vene kindralid n-ö väge täis. Sestap on raske loota, et Kreml täna tuumarelvade osas järelandmistele ehk kokkuleppe läheks.
Veel märtsis alanud Mosuli vabastamine kestab tänaseni ja säärase pagasiga on Donald Trumpil ja USA kindralitel raske alustada koostööd Kremliga ISISe vastu.
Samas teatas Moskva eile suure grupi oma lennukite ja garnisoni lahkumisest Süüriast, mis on selge pakkumine – meie tuleme ära, tulge teie Süüriasse sisse.
Ameeriklased teadupärast käivad seal ka praegu, ent nende juhitud koalitsiooni põhiala on Iraak, kus asjad teps mitte hästi ei kulge. Veel märtsis alanud Mosuli vabastamine kestab tänaseni ja säärase pagasiga on Donald Trumpil ja USA kindralitel raske alustada koostööd Kremliga ISISe vastu. Edu selles aga – nagu ta on viidanud – võiks viia suhete parandamisele Venemaaga.
Tuumarelvalepingu ning Süüria ja Iraagi kohta öeldut arvestades jääb seega üle oodata Trumpilt uusi pakkumisi ja need lõpuni lugeda.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli