Triin Toomesaar: pärimuskultuur kauges külas, vanaema juures ja valdavalt suviti
Mulle meeldib aeg-ajalt muuseumieksponaadiks riietuda. Õigemini näevad mind eksponaadina kõrvaltvaatajad, mitte mina ise. Olen juba ammu harjunud, et seto rahvariideid kandes tahetakse minuga koos pilti teha, katsutakse mu ehteid ja rõivaid, uuritakse, kas ma olen tegelikult ka seto ning kuidas üks või teine asi meil täpselt käib, justkui see kõik oleks midagi ebamaist ja eksootilist.
Ma olen harjunud, et nii mõnigi sõber tutvustab mind teistele: „Tema on Triin, ta on seto!“, justkui see – minu ürgne ühisosa – vajab uutelt kontaktidelt iga kord eraldi käitumisprotokolli.
Mõeldes seto, kihnu, võru või mistahes muule eesti nn põliskultuurile, hüppab harilikult pähe kujutlus pigem vanematest tädikestest-onukestest, kes vähem või rohkem värvilistes riietes mingit kummalist keelt murravad ja tantsides-lauldes oma pensionipõlvest viimast võtavad. Erinevate folgifestivalide populaarsusest hoolimata on vähe neid noori, kelle garderoobis ripub täiskomplekt isiklikke rahvariideid, mille selga panemiseks leitakse põhjust ja (mis kõige olulisem!) tahet rohkem kui kord-paar aastas. Enamiku jaoks on pärimus pigem miskit „kauges külas, vanaema juures“, kuhu jõutakse harva (kui üldse) ja kust pisut pruunimana peagi pangaautomaatidele lähemale tagasi kiirustatakse.
Ettepanekud pärimuse populariseerimiseks ning murrete argistamiseks on harilikult ühtlaadi: on vaja rohkem murdekeelseid tunde, murdekeelseid aabitsaid, lugemikke või mistahes teoseid ning murdes rääkimine ja mõtlemine tuleb kasvavale setole, mulgile või hiidlasele argiseks muuta. Kuigi raamatute ja tundidega on olukord teatud piirkondades jõudsalt paranenud, räägitakse algupärast keelt – hoolimata oskustest – väga vähestes peredes.
Neljajalaline trohheus teisest dimensioonist
Pigem kinnistub koolitunnis arusaam pärimusest kui millestki iganenust või võõrast veelgi, kuna pahatihti tuleb õpiku abiga endale selgeks teha, mis on regivärss, värsimõõt või neljajalgne trohheus – mõisted, mille definitsiooni kunagised ega praegusedki laulikud-laulukirjutajad suure tõenäosusega iial pole vajalikuks pidanud teada. Emakeele ja kirjanduse õpetajana kogesin, et teismelisele on autentse rahvamuusika, nt seto leelo kuulamine või sõnade lahti mõtestamine tihti tüütu või lausa hirmutav, midagi justkui teisest dimensioonist. Kontrastiks mängima pandud modernne töötlus aga tekitas neis huvi...
Meid aina ühetaolisemaks muutvas piirideta internetimaailmas annab pärimus võimaluse olla eriline, ent massikultuurist lummatud noorel on seda sageli keeruline mõista. Pärimuskultuur ei ole tegelikult eitede-taatide pärusmaa ning nendele ainuomane õhe igaviku järele, vaid Metsatöll, Zetod, Kruuv, Trad. Attack ja paljud teised vähem või rohkem etnohõngulised bändid aitavad algriimid, regivärsid ning – mis veelgi olulisem – pärimustunnetuse ürgse üdi viia noorteni viimaste enda teadmata. Kuigi nii mõnigi arhailise kultuuri säilitaja nimetab seda aeg-ajalt „lörtsimiseks“, aitab pärimuse põimimine kaasaegse levimuusikaga meelitada noori lähemale oma juurtele ja kultuurile, mida nad muidu ehk võõraks põlgaksid.
Murdekeelsetest tundidest-õpikutest – kui noor folklooripeatükkide õõvmõistetest ära ei kohku – või populaarsetest etnotöötlustest aga ei piisa, et ürgpärimusest saaks ühe tulevase täiskasvanu igavene ühisosa, kui vähemalt ühte või lausa mõlemat jalga lonkav regionaalpoliitika viib noored oma juurte juurest kaugemale õnne otsima.
Eesti otsib maarahvast
Kultuuri omapäraga süvitsi tutvuda, sellega üheks kasvada ning seda hoida on kõige lihtsam kogukonnas. Eesti metropolidesse elu võimalusi avastama läinud ning sinna püsima jäänud noored kaotavad aja jooksul kontakti kodukohaga ning pärimus jääbki (vana)ema juurde naadivõsasse maha. Kui noorel pole oma kodukülas või -alevis pärast pea- või ülikoolilinnas hariduse omandamist sobivat tööd leida, kui seal on ilma autota keeruline poodigi jõuda, rääkimata kinos- või teatriskäimisest, lükkavad noored oma juured maha sinna, kus need võimalused on kättesaadavad. Kuigi unistan sageli sellest, kuidas „hõpõhelme helinal ütest külänulgast tõõsõ karata“, ei kujuta ma end püsivalt Saatse metsade vahel elamas, sest sealt on väga keeruline, kohati lausa võimatu jõuda nendesse kohtadesse, nende inimeste ja tegevusteni, mis minu jaoks pärimuse kõrval veel olulised ja vajalikud on.
Kuidas kindlustada, et transpordiühendus väiksemate ja suuremate asulate vahel oleks kvaliteetne, regulaarne ja vajadusel olemas? Kuidas kindlustada, et nii kõrg- kui kutseharitud inimesed saaksid maapiirkondades tööd, mis on ühtlasi ka piisavalt hästi tasustatud? Kuidas kindlustada, et lapsed saaksid vabalt käia lasteaias, koolis, huviringis, teatris ja kinos, sealjuures ka juhul, kui perel puudub isiklik sõiduauto? Kuidas kindlustada, et kaugetes külades, mis Eestis pole ju üldsegi nii kauged, säiliksid kogukonnad, mille liikmed omavahel kohalikku keelt murda ning traditsioone elus hoida võiksid?
Haldusreformist on saanud aastate jooksul sõimusõna, sestap räägiti viimaste valimiste eel mündi teisest poolest, see tähendab (veel) värskekõlalisest ning paljulubavast riigireformist. Ent ka sellest terminist võib peagi saada tühimõiste, kui rääkimine ka tegelikkuses toimivate lahendusteni ei vii. Praegune olukord, kus omavalitsused ei suuda teatud teenuseid osutada või teenuste kvaliteet erineb vallati olulisel määral; olukord, kus plaanitav kütuseaktsiisi tõus lööb enim just maainimeste igapäevase elukvaliteedi pihta; olukord, kus riigijuhid ei oska või ei julge käsi tasakaalu tegelikuks parandamiseks külge lüüa, on kolm naela 21. sajandi kiiresse nutikultuuri maetava pärimuse kirstukaanel.
Pärimust – pisut veidrat, ent seda väärtuslikumat ugri-mugri ürgosa – ei tee selgeks üheski murdekeeletunnis, seda ei kleebi külge koolis õpetatavate keeruliste mõistete kaudu, vaid see peab muutuma kasvavale inimesele tähenduslikuks, kalliks, iseenda ja oma kogukonna loomulikuks ühisosaks. Selleks, et minuealised setod, hiidlased või mulgid ei peaks end tundma 80-aastaselt museaalina, vähese eksemplarina, kes kuidagimoodi „iidset keelt“ tönkavad ning mäletavad, „kuidas vanasti oli“, on vaja senisest oluliselt tõsisemalt tegeleda regionaalpoliitiliste vajakajäämistega, et need „kauged külad“ saaksid jälle lähedasteks ja mitte ainult suviti.
Muuseas – üks Eesti „kauge küla“ Obinitsa on sel aastal 25 miljoni soome-ugrilase kultuuripealinn, kus mh toimub ridamisi õpitubasid, loenguid ja kontserte. Ikka selleks, et me ei unustaks. Kuidas tundub? Kas meil on põhjust ja võimalust sarnast tiitlit taotleda ja väärikalt kanda ka 50 aasta pärast? Ja kas on kedagi, kes Setomaal ka poole sajandi pärast elada jaksab?
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli