Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Hille Hanso: Türgi ja Euroopa Liidu suhted vajavad hädasti restarti
Euroopa Liidu ja Türgi suhted on viimasel ajal jutuaines, mis ajab türklased keema. Kui läinud nädalal naasti üle 3 aasta taas liitumisläbirääkimiste juurde, oli Türgi meedias ja ka inimestega lihtsalt juteldes kuulda mitmeid kirglikke arvamusavaldusi. Kerkis teravalt üles küsimus: "Kas Türgi Euroopa Liitu enam üldse vajab?"
Kriitika on mõistetav, kuna läbirääkimiste pikaajaline seisak on pööranud Türgi siseriikliku poliitilise retoorika viimastel aastatel päris euroskeptiliseks ning EL-i suhtutakse umbusuga.
Esialgselt plaaniti 22. peatüki osas (regionaalpoliitika ja struktuurivahendid) alustada kõnelusi juba juunis. Türgi valitsuse ebaproportsionaalselt jõulised sammud Gezi pargist alanud rahutuste mahasurumisel lõid aga Ankara - Brüsseli teineteisemõistmisesse mõra ja Saksamaa survel lükati kohtumised edasi oktoobrisse. Angela Merkeli kristlike demokraatide partei seisukoht Türgi liitumise osas oli enne valimisi avameelselt skeptiline, kuid tagasivalimine tõi Türgi küsimusele taas leebema lähenemise. Samuti on võrreldes eelkäijaga võtnud Türgi osas positiivsema hoiaku praegune Prantsusmaa president Francois Hollande.
Midagi hämmastavat selles pole. Peale valijatele meeldimise peavad Euroopa Liidu esiriigid lähinaabruse riikidega suhete hoidmisele ratsionaalselt lähenema. Prantsusmaa ega Saksamaa pole unustanud võimalikku kasu, mida Euroopale tooks veelgi elavam suhtlus kiirelt kosuva Türgi majandusega. Oma tugevneva ostujõu, geograafilise asendi ja kasvava rahvaarvu juures on see igati atraktiivne eksporditurg.
Kuid kas pole juba hilja?
Avalik toetus Türgis ühinemisele Euroopa Liiduga on kõigi aegade madalaim. Kui 2004-2005ndal aastal propageeris valitsus aktiivselt Türgi Euroopa Liidu suunda, siis viimase kümnendi majanduse hüppeline kasv ja Türgi areng on viinud arusaadavalt küsimuseni, mida on Türgil Euroopa Liiduga ühinemisest üldse niiväga võita?
Alles hiljuti teatas peaministri nõunik Yiğit Bulut (kes on tuntud oma radikaalsete väljaütlemiste tõttu), et ka kreeklased on juba meelt muutmas ja kui saaksid otsustada referendumil, siis sooviksid astuda Euroopa Liidust välja ning ühineda hoopis Türgiga. Selline mõtteviis viitab aina enam arutluse all olevale neo- Ottomani impeeriumi teooriale, mille kohaselt Türgist võiks saada taas impeeriumi keskus. Samuti on peaminister korduvalt väljendanud Türgis laialt levinud arusaama, et Euroopa Liit on vananeva rahvastiku ja allakäiva majandusega piirkond, millel on Türgit tunduvalt rohkem vaja turu ja mõjujõu pärast, kui Türgil teda. Türgi uhkus, majanduskasv ja poliitikute mitte just diplomaatilised väljaütlemised ja populism on viinud laialdase euroskepsiseni.
Transatlantiliste Uuringute Keskuse raporti kohaselt on langenud toetus Euroopa Liiduga ühinemisele 2004 aasta 73 protsendilt käesoleva aasta 44 protsendini ning ühinemise vastu on praegu 53% türklastest.
Mida arvavad türklased ühinemisest Euroopa Liiduga? Nagu tavaks, ei soovi türklased oma täisnime alt avameelselt riigis toimuvat kommenteerida. Selim (46), rahvusvahelise kogemusega ärijuhi sõnul, on ELi populaarsuse languse põhjus mitte ainult AKP (peaministri Õigluse ja Arengu Partei) eesmärkide muutumine. Euroopa suurriike süüdistatakse tihti Türgit puudutavate otsuste venitamises, hämamises ja ebakonkreetsuses. Kuid Selimi hinnangul on Euroopa - poolne skepsis ka täiesti põhjendatud.
"Türgi oma 75 milj elanikuga, kelle keskmine haridustase jääb 4-5 klassi tasandile, poleks Saksamaale ja Prantsusmaale parim valik, kuna saaksid Euroopa Parlamendis samasuguse arvu kohti. Palju türklasi, kes 1960ndatel ja 70ndatel odava tööjõuna Türgi küladest Euroopa tööstuslinnadesse emigreerusid, pole Euroopa elustiili üle võtnud. Kasvav moslemi terrorism on eurooplaste tundlikkust moslemite ja nende elustiiili suhtes kasvatanud," loetleb ta põhjuseid, miks tema meelest Türgi ei saagi Euroopa riikide hulgas populaarne valik olla.
"Lisaks oleks Türgi ühinemisel Euroopa Liit otseses naabruses Iraani, Iraagi ja Süüriaga, mis pole soovitav seni, kuni neis riikides pole saavutatud vähemalt suhteline julgeolek ja stabiilne poliitiline olukord. Majanduslangusest alles taastuval Euroopal poleks kerge "seedida" nii suurt uut tulijat, nagu seda on Türgi, võrreldes teiste väiksemate liitujatega nagu oleks EJV Makedoonia, Albaania, Serbia," räägib ta.
Siiski tundub Selimile, et ka Türgi võiks oma majanduse jätkusuutlikusse objektiivsemalt suhtuda. "Majandus on ainus positiivne vahend, millega Türgil on end esile tõsta. Hiiglaslikud käimasolevad projektid nagu maailma suurim lennujaam, 3. Bosporuse sild, kiirteed, Marmaray tunnel jpm on head megaprojektid, mille taha peita seda, kui haavatav on Türgi majandus tegelikult," arutleb ta.
Inglise keele õpetaja ja väikefirma omanik İnanç (28) hoiatab, et Euroopa Liiduga ühinemisest loobumine oleks Türgile pikas perspektiivis aga väga kahjulik. "Türgi ei vaja Euroopa Liitu mitte majanduse, vaid demokratiseerimise, inimõiguste ja keskkonnahoiu pärast. Meil ei ole nendega asjad korras," viidates Gezi sündmustele, piiratud ajakirjandusvabadusele ja opositsiooni poole poliitilisteks tembeldatud kohtuprotsessidele. "Ning muidugi vaba liikumise ja vabakaubanduslepingu pärast, mis tooks kasu mõlemale poolele," lisab ta.
Vaatamata mitmetele hoiatajatele, et Türgi majandus vajaks uuendusi, Türgi eneseuhkus ja usk enesega hakkamasaamisse eraldiseisva regionaalse üksusena on kasvanud. Ka Transatlantiliste Uuringute Keskuse raporti kohaselt eelistab aina kasvav hulk inimesi varianti, et Türgi tee oleks jätkata iseseisva tegijana, mitte Euroopa Liidu või USA või regionaalsete naabrite liitlasena. 38% vastajatest ütlesid, et Türgi peaks jätkama üksi ning vaid 21% arvasid, et peaks koostööd tegema EL-iga.
Euroopa Liidu ja Türgi läbirääkimised aga jätkuvad liitumiskonverentsiga novembris ning viimase eduraporti positiivne toon on Türgi Euroopa Liidu ministri Egemen Bağış’i sõnul rõõmustav ja optimismi sisendav. Lähis-Ida ebastabiilsus ja kaootilised arengud ilmselt mõjuvad ka Türgile kainestavalt ja tõstavad Euroopa regiooni väärtust. Kuid mõlemalt poolt on vaja reaalseid tegusid ja seisukohti, et kogu protsessile uut elu sisse puhuda.
Esialgselt plaaniti 22. peatüki osas (regionaalpoliitika ja struktuurivahendid) alustada kõnelusi juba juunis. Türgi valitsuse ebaproportsionaalselt jõulised sammud Gezi pargist alanud rahutuste mahasurumisel lõid aga Ankara - Brüsseli teineteisemõistmisesse mõra ja Saksamaa survel lükati kohtumised edasi oktoobrisse. Angela Merkeli kristlike demokraatide partei seisukoht Türgi liitumise osas oli enne valimisi avameelselt skeptiline, kuid tagasivalimine tõi Türgi küsimusele taas leebema lähenemise. Samuti on võrreldes eelkäijaga võtnud Türgi osas positiivsema hoiaku praegune Prantsusmaa president Francois Hollande.
Midagi hämmastavat selles pole. Peale valijatele meeldimise peavad Euroopa Liidu esiriigid lähinaabruse riikidega suhete hoidmisele ratsionaalselt lähenema. Prantsusmaa ega Saksamaa pole unustanud võimalikku kasu, mida Euroopale tooks veelgi elavam suhtlus kiirelt kosuva Türgi majandusega. Oma tugevneva ostujõu, geograafilise asendi ja kasvava rahvaarvu juures on see igati atraktiivne eksporditurg.
Kuid kas pole juba hilja?
Avalik toetus Türgis ühinemisele Euroopa Liiduga on kõigi aegade madalaim. Kui 2004-2005ndal aastal propageeris valitsus aktiivselt Türgi Euroopa Liidu suunda, siis viimase kümnendi majanduse hüppeline kasv ja Türgi areng on viinud arusaadavalt küsimuseni, mida on Türgil Euroopa Liiduga ühinemisest üldse niiväga võita?
Alles hiljuti teatas peaministri nõunik Yiğit Bulut (kes on tuntud oma radikaalsete väljaütlemiste tõttu), et ka kreeklased on juba meelt muutmas ja kui saaksid otsustada referendumil, siis sooviksid astuda Euroopa Liidust välja ning ühineda hoopis Türgiga. Selline mõtteviis viitab aina enam arutluse all olevale neo- Ottomani impeeriumi teooriale, mille kohaselt Türgist võiks saada taas impeeriumi keskus. Samuti on peaminister korduvalt väljendanud Türgis laialt levinud arusaama, et Euroopa Liit on vananeva rahvastiku ja allakäiva majandusega piirkond, millel on Türgit tunduvalt rohkem vaja turu ja mõjujõu pärast, kui Türgil teda. Türgi uhkus, majanduskasv ja poliitikute mitte just diplomaatilised väljaütlemised ja populism on viinud laialdase euroskepsiseni.
Transatlantiliste Uuringute Keskuse raporti kohaselt on langenud toetus Euroopa Liiduga ühinemisele 2004 aasta 73 protsendilt käesoleva aasta 44 protsendini ning ühinemise vastu on praegu 53% türklastest.
Mida arvavad türklased ühinemisest Euroopa Liiduga? Nagu tavaks, ei soovi türklased oma täisnime alt avameelselt riigis toimuvat kommenteerida. Selim (46), rahvusvahelise kogemusega ärijuhi sõnul, on ELi populaarsuse languse põhjus mitte ainult AKP (peaministri Õigluse ja Arengu Partei) eesmärkide muutumine. Euroopa suurriike süüdistatakse tihti Türgit puudutavate otsuste venitamises, hämamises ja ebakonkreetsuses. Kuid Selimi hinnangul on Euroopa - poolne skepsis ka täiesti põhjendatud.
"Türgi oma 75 milj elanikuga, kelle keskmine haridustase jääb 4-5 klassi tasandile, poleks Saksamaale ja Prantsusmaale parim valik, kuna saaksid Euroopa Parlamendis samasuguse arvu kohti. Palju türklasi, kes 1960ndatel ja 70ndatel odava tööjõuna Türgi küladest Euroopa tööstuslinnadesse emigreerusid, pole Euroopa elustiili üle võtnud. Kasvav moslemi terrorism on eurooplaste tundlikkust moslemite ja nende elustiiili suhtes kasvatanud," loetleb ta põhjuseid, miks tema meelest Türgi ei saagi Euroopa riikide hulgas populaarne valik olla.
"Lisaks oleks Türgi ühinemisel Euroopa Liit otseses naabruses Iraani, Iraagi ja Süüriaga, mis pole soovitav seni, kuni neis riikides pole saavutatud vähemalt suhteline julgeolek ja stabiilne poliitiline olukord. Majanduslangusest alles taastuval Euroopal poleks kerge "seedida" nii suurt uut tulijat, nagu seda on Türgi, võrreldes teiste väiksemate liitujatega nagu oleks EJV Makedoonia, Albaania, Serbia," räägib ta.
Siiski tundub Selimile, et ka Türgi võiks oma majanduse jätkusuutlikusse objektiivsemalt suhtuda. "Majandus on ainus positiivne vahend, millega Türgil on end esile tõsta. Hiiglaslikud käimasolevad projektid nagu maailma suurim lennujaam, 3. Bosporuse sild, kiirteed, Marmaray tunnel jpm on head megaprojektid, mille taha peita seda, kui haavatav on Türgi majandus tegelikult," arutleb ta.
Inglise keele õpetaja ja väikefirma omanik İnanç (28) hoiatab, et Euroopa Liiduga ühinemisest loobumine oleks Türgile pikas perspektiivis aga väga kahjulik. "Türgi ei vaja Euroopa Liitu mitte majanduse, vaid demokratiseerimise, inimõiguste ja keskkonnahoiu pärast. Meil ei ole nendega asjad korras," viidates Gezi sündmustele, piiratud ajakirjandusvabadusele ja opositsiooni poole poliitilisteks tembeldatud kohtuprotsessidele. "Ning muidugi vaba liikumise ja vabakaubanduslepingu pärast, mis tooks kasu mõlemale poolele," lisab ta.
Vaatamata mitmetele hoiatajatele, et Türgi majandus vajaks uuendusi, Türgi eneseuhkus ja usk enesega hakkamasaamisse eraldiseisva regionaalse üksusena on kasvanud. Ka Transatlantiliste Uuringute Keskuse raporti kohaselt eelistab aina kasvav hulk inimesi varianti, et Türgi tee oleks jätkata iseseisva tegijana, mitte Euroopa Liidu või USA või regionaalsete naabrite liitlasena. 38% vastajatest ütlesid, et Türgi peaks jätkama üksi ning vaid 21% arvasid, et peaks koostööd tegema EL-iga.
Euroopa Liidu ja Türgi läbirääkimised aga jätkuvad liitumiskonverentsiga novembris ning viimase eduraporti positiivne toon on Türgi Euroopa Liidu ministri Egemen Bağış’i sõnul rõõmustav ja optimismi sisendav. Lähis-Ida ebastabiilsus ja kaootilised arengud ilmselt mõjuvad ka Türgile kainestavalt ja tõstavad Euroopa regiooni väärtust. Kuid mõlemalt poolt on vaja reaalseid tegusid ja seisukohti, et kogu protsessile uut elu sisse puhuda.