Alari Rammo: kaks õhku, üks pähe
Vao küla sündmuste ning pühapäevase Vabaduse väljaku kontserdi ümber tundub üha olulisem läbi mõelda ja välja öelda, millist Eestist ja kaasmaalasi me ikkagi tahame.
Osalen minagi Sõbraliku Eesti algatuses. See tuli kokku hulga inimeste mure pärast, justkui sõbralikku ja avatud osa eestimaalastest enam polegi. Meedias jäävad domineerima jõulised ja äärmuslikud seisukohad, koostatakse nimekirju reeturitest, nüüd lisandus füüsiline vägivald.
Sõbralik Eesti näitab, et asi pole nii halb, ja selle uskumiseks ei pea kohe millelegi vastanduma. Või kui, siis agressiivsusele. Kiiresti hakati uurima, kes uue liikumise taga on ja süüdistusi lendas riigireetmiseni.
Olles üle kümne aasta kodanikualgatuse poolt poliitikaga tegelenud, kahtlused ei üllata. Alati tundub mõnele täiesti uskumatu, et punt tegusaid kodanikke tuligi täiesti ise kokku mingit asja ajama ning pole seal taga ühegi partei saba ja sarvi. Kusjuures erakonnad ise on nende küsimustega esimesena platsis – on ju võimutaburet väike ja kolme jalaga.
Teisel tüübil on veres võõrriigi kahtlustamine. Idanaaber on tavalisim, eriti viimastel aastatel, vähe pole neidki, kes näevad kõige taga Ameerikat ja rahvusvahelist imperialismi. Pole nad ajupestud kremlimeelsed, vaid isegi kodanikuvabaduste eest seismine tundub kellegi kolmanda tallalakkumine.
Huvitavam oli Sõbraliku Eesti kahtlustamine selles, et propagandat tehakse riigi või reformierakonna rahaga. Nii väitsid vaevalt parteilased, vaid tavalised inimesed. Sellised, kelle meelest ei toimi meie riik ega valitsejad Eesti ja tema elanike huvides. See ei tundu enam reaktsioon pagulastele, vaid millelegi muule.
Millele täpselt, ei tea mina ega ilmselt valitsejadki. Üks partei paneb aastaid tuima jutuga elu pidevast paranemisest. Teine künnab vastassuunal – 25 aastat ei ole mitte midagi paremaks läinud ja valitsus müüks Eesti riigi esimesel võimalusel maha. On vaid õrnalt irooniline, et sõnakaim partei on ise seni suurim riigivaras.
Kui teemad lähevad väga tundlikuks, retoorika muutub. Opositsioon süüdistab edasi igas õnnetuses, ka eilses, võimulolijaid, valitsus on aga lihtsalt vait. Mine tea, äkki enamus rahvast ongi ära pööranud ja ühel päeval tuleb neilegi meeldida.
Eile kiirustati üksteise võidu säutsuma hukkamõistu 50 inimese kodu süütamises, seni oli aga vaikselt kardetud, et sõbralikuma Eesti toetamisega kaotatakse valijaid. Las rahvas mürab omavahel, küll Kadriorg midagi ütleb, kui asjad tõeliselt halvaks lähevad.
Sõbralik Eesti tuletabki poliitikutele meelde, et hei, ka avatud Eestit soovivad valijad on täiesti olemas ja avaliku arvamuse kukkumise taga on tegemata töö. Ehk hakkavad parteid vähemalt pärast eilset endale küsimusi esitama, alustades sellest, miks nad lepivad, et neile oluline valija on salasüütaja. Või miks on nii palju hirmul ja pettunud inimesi, keda keegi nende meelest ei kuula? Ja miks oskame me niisugustele vaid öelda, et te mõtlete valesti ja olge parem vait?
Pahameele põhjusi pole kindlasti üht ja selget: kes mäletab liiga valusalt nõukaaega, kes 2009. aasta kärpeid, kes korruptsiooni- ja dopinguskandaale. Hulk pagulastega seotud hirme saavad igal juhul alguse meist endist ja sellest, kas me kardame alati halvimat või usume, et kõik inimesed on pigem targad ja head.
Kui meie tänased naabrid ei varastaks ja laamendaks, usuks me ehk ka uutest pigem turvalist keskkonda? Kui meie tänased naabrid käiks tööl ja jooks vähem, usuks me ehk ka uutest sama? Ja teistpidi – kui me kardame, et kõik teised on äraostetavad, kas me ise oleme siis südames ausad?
Või äkki oleme hoopis kadedad, et sõja või tagakiusamise eest põgenev välismaalane on meist palju motiveeritum Eestis normaalset elu ja tööd üles ehitama, sest alustab ta ju täiesti puhtalt lehelt. Meie siin jändame aga oma taakade ja unistustega, mida oleme kandnud vaata et pool sajandit.
Sõbraliku Eesti valguses on põhiküsimus selles, kas elu paraneb hoolivuse ja avatuse või viha ja pimeduse abil. Samuti, millised sõnad ja teod on ühiskonnas okeid ja millised mitte. Paljukirutud poliitkorrektsus ei tähenda ju olemuselt sõnavabaduse piiramist, vaid kokkulepet väärtustes, millesse me päriselt usume.
Kui me usume, et sõim ja vägivald on okei, võime muidugi ka nii kõneleda. Meeles tuleb vaid pidada, et kui vägivald ühe vastu on okei, on seda ka vägivald kelle vastu tahes. Ka vägivalduri enda, sest kindlasti leidub keegi, kellele tema ei meeldi, ja lubatud on kõik relvad.
Vao rahvas süütamisest vaevalt üllatus, viinapudeleid lastetoa akendesse on seal ennegi lennanud. Oma siinsest kodust on vaolased tänavu suvel juba korra ka põgenema pidanud. Sel nädalal on hulk sealseid elanikke olnud igatahes rõõmsad ja elevil kutsest pühapäeval Vabaduse väljakule oma rahvustoite pakkuda ja üheskoos kontserti kuulata.
Vaevalt nad teavad, et internetis arutatakse ürituse nurjamist ja vaenlaseks pole muidugi lava Ivo Linna või Lennaga, aga just rahvusköökide ala. Inimesed, kes tulevad meile lahkelt süüa pakkuma, et tuttavaks saada. Meie vastus on nad igaks juhuks õhku lasta.
Vähemalt pommiga ähvardamist on foorumites reaalselt kaalutud ja Vao süütamise järel ei tundugi see pelk ärplus. Küsimata, kes need inimesed üldse on, sest arutada pole siin midagi, nagunii kõik valetavad. Ohu korral kasutame hoiatuslasku Eesti stiilis: “kaks õhku, üks pähe”.
Kui me aga küsiks, saaks igasuguseid asju teada. Et hulk n-ö Vao pagulasi käib kenasti tööl ja on omale ise uue elukoha leidnud. Et me käime neis samades rahvusköökides õhtuti söömas. Et hulk “musti täisjõus noormehi” on hoopis Eestis õppivad doktorandid ja mitte logardid, kelle vägistajatest suguvõsa sügeleb juba piiri taga.
Sõbralikku Eestisse uskujad pidid endilt eile tõsiselt küsima, kas algatus ja kontsert hoopis suurendavad probleemi ja tekitavad uusi kaevikuid. Või seavad lausa ohtu hulga inimeste elu ja tervise enne ja pärast pühapäeva. Aga me ei loobu sellest ideest, sest see tähendaks loobumist Eestist, vabadusest ja inimväärikusest.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar