Erkki Karo: Masu 2.0, töö 2.0, EAS 2.0 ehk kas Eesti vajab “targa töö” talguid?
Eesti targa töö poliitika elluviimisel on siiani puudunud nii kohalik kui globaalsete väärtusahelate keskne vaade, kirjutab TTÜ vanemteadur Erkki Karo ja leiab, et kui riik tahab tõugata majandust targema töö suunas, peaks majanduspoliitika keskmesse tekkima sisuliselt targa töö talgud, kus pelgalt rahajagamise asemel mõtleb riik ka ise aktiivselt kaasa ning innustab siinseid ettevõtjaid innovatsioonile ja julgemale piiride kompamisele.
Viimastel nädalatel on VKG ja PKC tehaste sulgemise uudiste taustal hakatud rääkima masu uuest tulemisest. Seekord ei nähta aga potentsiaalse masu 2.0 taga mitte ainult ootamatuid või meist mittesõltuvaid välismõjusid, nagu globaalse majanduse probleemid, vaid suudetakse selgemini sõnastada ka kohalikke majanduslikke tegureid: nii tehnoloogiate areng kui ka meie majanduse kulueelise kadumine on põhjustamas töökohtade kadumist Eestist, kirjutab Karo TTÜ Ragnar Nurkse ideedepangas.
Ning nagu väidavad ka majanduse eest vastutavad poliitikud, ei oska me veel “targemat” ehk arendusel ja innovatsioonil põhinevat tööd väga hästi teha, mistõttu ongi see üleminek raske ning ennekõike personaalne väljakutse (Rõivas: “Igaüks ise peab leidma endas selle jõu, et tegelda ümberõppega ja enesetäiendamisega ja olla ka piisavalt enesekindel, et taotleda kõrgema palgaga töökohta nendes ettevõtetes, kus see lisandväärtus on kõrgem”) ning riigi roll saab olla töötajaid ja ettevõtteid pigem kaudselt aidata, pakkudes stabiilset majanduskeskkonda. Ehk lahenduste osas ka analüütikute ja poliitikute koosmeel kipub lõppema ning poliitikute ja riigi väljapakutavad lahendused on analüütikute silmis pigem juba olemuselt kosmeetiline majanduspoliitika pisivigade retušeerimine.
Eesti “targa töö” poliitika 2014–2020: käed taskus lobisemine?
Kui poliitikud rõhuvad, et Eesti majanduse alustalad, alustades maksupoliitikast ning enamikest majanduspoliitika lähenemistest, on tugevad ning riik peab lihtsalt veidi paremini tegelema töötajate ja ettevõtjate harimise, toetamise ja nõustamisega, nt läbi uue ja parema ettevõtlusagentuuri, siis analüütikud näevad, et Eesti majanduspoliitika kesksed alustalad, alustades maksupoliitikast, vajavad põhjalikumat auditit, mis tundub tänasel poliitilisel maastikul olevat pigem soovunelm nagu ka enne masu 1.0 saabumist.
Tänaseks on sisuliselt käivitunud eurotoetuste toel ehk formaalselt aastani 2020, kuid sisuliselt kuni 2022–23, nii Eesti ettevõtluse kasvustrateegia kui ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia “Teadmistepõhine Eesti”. Kuigi strateegiaid hakati koostama masu 1.0 kogemuse baasil, siis olulisi paradigmaatilisi muutusi pole ei majandus- ega innovatsioonipoliitikas toimunud:
- sõnastati küll nutika spetsialiseerumise kasvualad, mis on potentsiaalselt mõlema strateegia olulised raamistajad ja suunajad, kuid kogu ettevõtliku avastusprotsessi ning spetsialiseerumise loogika on tänaseni lõpuni läbi mõtlemata ja lahti hammustamata (vt Kristjan Lepiku eneseanalüüsi);
- teaduse ja ettevõtluse toetusmeetmed muudeti teadlikult “komplekssemaks”, mis sisuliselt tähendab, et MKM andis korraga suurema portsu raha EAS-ile ja HTM ja Eesti Teadusagentuur lubasid korraga anda suurema portsu raha omavahel konkureerivatele ülikoolidele, et need mõtleksid koos välja lahendusi targema töö poole liikumiseks;
- suurimad teadus- ja arendustegevuse toetused – tehnoloogia arenduskeskuste meede ja tippkeskuste meede – jaotatakse seitsmeks aastaks välja olulise sisuliste muutusteta; tehnoloogia arenduskeskustelt oodatakse küll uut arenguhüpet ehk arendustegevuse-alast majanduslikku iseseisvust selle rahastamisperioodi lõpuks, kuid hiljutistest intervjuudest TAKide juhtidega koorus välja üldine veendumus, et arvestades arendustegevuse komplekssust, riskantsust ja kulukust ning mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ettevõtete piiratud võimekust seda ise rahastada, on see pigem riigipoolne soovunelm kui reaalselt saavutatav eesmärk;
- ettevõtlusorganisatsioonid koondati samal ajal MKMi keldrisaalidesse tööstuspoliitika rohelist raamatut koostama, mis toimus eelnevatest protsessidest üsna lahus ning milles maksudega – v.a üksikud tasud, nt energia hind suurtöösturitele – “mängida” ei tohi.
Teisisõnu, kuigi majanduspoliitikas oli eurorahade perioodide vahetumisel oluline hetk elukestvaks ümberõppeks, siis majanduspoliitilises mõttes õppekava ja eriala ei vahetatud.
Ehk täna soovib targema töö poole liikumist soodustada suuresti samamoodi kui masusse 1.0 sisenedes ja sealt väljudes: korraldada ja osta sisse töötajate individuaalset ümberõpet; rahastada suuresti avatud konkurentsipõhiste meetmete alusel nii tippteadust ning rakendusuuringuid; finantseerida ettevõtluse, nt iduettevõtete innovatsiooni finantseerimist finantsistide poolt, mida sisuliselt tähendab “fondi-fondi” loogika; ning nõustada ja toetada erinevat tüüpi ettevõtete ekspordi- ja arendustegevust.
Ettevõtlusagentuur kui targa töö agentuur?
Nii EASi kui ka planeeritava ettevõtlusagentuuri puhul on kahaneva eelarve asemel kujutatud ette, et riik võiks hakata senisest rohkem pakkuma ettevõtetele n-ö “rätseplahendusi” arendustegevuse ja ekspordi soodustamisel. Paljud ettevõtjad ja elukutselised riigikriitikud on selle lähenemise õigustatult kahtluse alla seadnud.
Kui me (loe: ettevõtjad, töölised ja teadlased) ei oska poliitikute sõnul veel tarka tööd teha, siis kust on riik leidnud need andekad nõustajad, kes meil aitaksid targemat tööd teha?
Eriti arvestades kahte aspekti. Esiteks, lihtsustatult on targema töö poole liikumise eesmärk müüa järjest rohkem kõrgema lisandväärtusega ehk targemat ja kallimat tööd võimalikult kõrge hinnatasemega turgudele. Samas toimub erinevatel hinnangutel vähemalt 80% rahvusvahelisest kaubandusest rahvusvaheliste suurettevõtete koordineeritud globaalsete väärtusahelate sees.
Ehk piltlikult, tarka tööd ei müüda mitte traditsioonilistele turgudele, kuhu saab NAGiga inimesed messidele lennutada kallist kaupa tutvustama ning hiljem Rail Balticuga tellitud kauba järele saata, vaid globaalsetele ja suurettevõtete poolt “valitsetud” turgudele.
See tähendab, et ettevõtted ei pea olema lihtsalt rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, vaid omama ka ülevaadet erinevatest väärtusahelate tehnoloogilistest ja ärilistest võimalustest, nende valitsemise erinevustest nt (Aasia vs Saksa vs USA ettevõtete valitsetud väärtusahelate erinevused) ning erinevatest sisenemise strateegiatest tehnoloogiate lõikes. Kui Euroopas avastati alles nutika spetsialiseerumise eksperimendi poole peal, et nutikas spetsialiseerumine globaalsete väärtusahelate sees võiks olla midagi kasulikku, siis Aasias tööstus- ja innovatsioonipoliitikates on see olnud juba aastakümneid kesksel kohal ning nende edu peamiseks aluseks.
Teiseks, EASi ja teiste innovatsioonibürokraatia organisatsioonide senine kogemus on olnud pigem administratiivne (eurorahade läbipaistev jagamine) ja üldist majandusstruktuuri seirav kui konkreetsete tehnoloogia ja ärivaldkondade detailidesse süvenev.
Ehk teisisõnu on Eesti targa töö poliitika elluviimisel siiani puudunud nii kohalik kui globaalsete väärtusahelate keskne vaade.
Kuigi arengufondi peetakse üheks üleliigsemaks innovatsioonibürokraatia osaks (innovatsioonibürokraatiast laiemalt), siis ilma tulevikuseire ja globaalsete väärtusahelate arenguseireta edukat targa töö poliitikat ja nutikaid “rätseplahendusi” ei teki. Mõneti võib öelda, et arengufond on olnud ka ainus Eesti riigiasutus, mis on üritanud käsitleda majandust tehnoloogiapõhiselt ja nende kogemus näitab, et sellise vaate arendamine on üsna suur väljakutse. Ehk lihtsam ongi pigistada silm selles osas kinni ning tänasest innovatsioonibürokraatia mehhaanilisest kokku-tõmbamisest ja standardiseerimisest võib riik kindlasti euroraha kokku hoida, et seda siis muud moodi laiali jagada ning riigikriitikud oma rahulduse saada, kuid targema töö tegemise poole see meid vaevalt viib.
Targa töö talgud
Ka talgute rahvana oleme siiani osanud teha pigem lihtsat, kuid vaimselt ja füüsiliselt rasket tööd: avaldada arvamust ja koristada prügi. Viimast oskame efektiivselt teha isegi globaalsel skaalal, kuid alles kosmoseprügi koristamiseni jõudmisel oleks see “tõeliselt tark töö” unikaalses väärtusahelas.
Kui riik tahab tõsimeeli tõugata Eesti majandust targema töö suunas, siis vaadates nt Aasia riikide kogemusi, peakski meie majanduspoliitika keskmesse tekkima sisuliselt targa töö talgud; selle asemel, et jagada raha seitsmeks aastaks ülikoolide, ettevõtete ja nende ühistegevust korraldavate organisatsioonide isevalitseda ning seejärel istuda ekraanide ees, mis järgivad tulemusindikaatorite seierite liikumist soovitud suunas.
See on eriti komplekssete – mida vahel nimetatakse ka nurjatud või kiuslikeks ehk wicked – poliitikavaldkondade “tulemusjuhtimise” teada-tuntud tagajärg: kuna keegi ei oska 7 aasta taha näha ja majanduse struktuuri ja arenguid ennustada, siis tehakse indikaatorid võimalikult üldsõnalised ning vähegi võimekad organisatsioonid – nii rahastajad kui rahastatud – suudavad teineteist veenda, et eesmärgid ja indikaatorid said täidetud.
Targa töö talgute põhimõtted:
Esiteks, kui riik tahab tagant tõugata targema töö tegemist, siis on esmalt vaja kannatlikku ja veenmisvõimega riiki ehk riiki, mis on võimeline seadma ettevõtjatele usutavaid visioone ehk narratiive, mille ümber nii kogu innovatsioonibürokraatia kui ettevõtlussektor saavad pikaajalisi strateegiaid seada. See tähendab sisuliselt ka poliitilise vastutuse võtmist tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitika eest, mida siiani pole keegi pidanud tegema, sest nende poliitikate elluviimine ei ole tähendanud mitte meie enda raskelt teenitud raha, vaid ennekõike eurorahade ümberjagamist.
Teiseks, alles sellelt baasilt saab targa töö talguid korraldama ja pidama hakata: riik pakub välja oma nägemused konkreetsete väärtusahelate võtmes, kus Eestil rahvusvahelist majanduspotentsiaali näeb, st riik ei vali “võitjatena” välja firmasid või tehnoloogiaid (või ei keeldu üldse prioriteetides) ega rõhuta lihtsakoeliselt ja üldsõnaliselt, et elukestev õpe, inseneriteadmiste, matemaatika ja IT õppimine on ainus tee edasi, vaid sõnastab võimalikke globaalsetesse väärtusahelatesse ja turgudele sisenemise “radasid”, nagu tehnoloogiad, kompetentsid, strateegiad, millele võiks kollektiivselt panustada riiklike investeeringute, ettevõtete ja teadusasutuste strateegiate ja individuaalse õppimise ja enesearendamise kaudu.
Kõike seda nägemust saavad siis ettevõtjad ja teadlased vajadusel maatasa teha, tingimusel, et kriitika sees pakutakse ka paremaid alternatiive, millele koos panustada. Kui sellest vaidlusest tekivad ühised nägemused, siis saab astuda edasi. Kui ei, siis on loogiline, et keegi astub tagasi ja alustatakse uuesti.
Püüdes käituda nagu aktiivne majanduse suunaja Singapur, peaksid sellised protsessid olema riigi juhitud ja korraldatud, nt teadus- ja arendusnõukogu või mõne muu peaministrile lähedal oleva ning tugevama rolliga organisatsiooni tasemel, kus uute tehnoloogiate ja väärtusahelate-põhine kompetents oleks selgelt esindatud. Püüdes aga olla veidi konsensuslikum Põhjamaa või nt Jaapan, peaksid sellised protsessid liikuma järjest rohkem selles suunas, et eriti ettevõtjate ühendused võtavad riigilt initsiatiivid selliste sisuliste nägemuste seadmisel.
Nt Jaapani üks olulisemaid ettevõtlusühendusi – Keidanren – üritab ise aktiivselt ettevõtluse ühiseid nägemusi koondada ning majandusarengu debattides juhtrolli hoida, omades sisuliselt majandus- ja innovatsioonibürokraatiat dubleerivaid, kuid ennekõike ettevõtjate ja mitte riigi huvidest lähtuvaid, kompetentse – alles hiljuti rõhutas selle juht, et Jaapani ettevõtjad peaksid majanduse elavdamiseks ise ja sõltumata abenomicsi’st tegema kõik võimaliku, et tõsta inimeste palku ja investeerida teadus- ja arendustegevusse.
Kolmandaks, kui sellistest vaidlusest tekivad ühised panused, siis on riigi esmaseks ülesandeks rahastada kannatlikult ja operatiivselt nägemuse elluviimist toetavat teadust ja õppetegevust ning mitte segada nende valdkondade tööd projektimajandusega ja juhtimisreformidega juhtimisreformide pärast.
Neljandaks, kuna targa töö baasil globaalsetesse väärtusahelatesse sisenemine on eriti väikese riigi väikeste ettevõtete jaoks äärmiselt keeruline ja riskantne, peab riik ühelt poolt soodustama ettevõtete ühistegevust ning teiselt poolt kandma targale tööle ülemineku riske.
Riik peab sisuliselt looma ja/või toetama ning aktiivselt suunama ettevõtete õppimisele ja arendusele suunatud võrgustikke ja kodumaiseid väärtusahelaid, ehk tagama fookuse pidevalt innovatsioonil ja piiride kompamisel, mida targem töö eeldab.
Võimalusi selleks on mitmeid:
- suuremad riigid, nt nagu Jaapan, Lõuna-Korea, kus on vähemalt üksikud tugevad teadus- ja arendustegevuse põhised ettevõtted, võivad seda teha luues ja rahastades (vajadusel ka täies mahus) ettevõtete vahelisi, kuid laiemate avalike huvidega teadus- ja arendustegevuse konsortsiume lootes, et sellisest ühistegevusest (konsortsiumi kesksetes arendusüksustes) tekib uusi tehnoloogiaid ja võimekusi, kuid nende edu sõltub ettevõtete huvidest ja koostöökultuurist ja/või riigi veenmis- ja suunamisvõimest;
- väiksemad vähemsekkuvad riigid, nagu Singapur, saavad seda teha sisuliselt läbi välisettevõtete ja talentide üle ostmise ehk aktiivse tehnoloogiapõhise majandusdiplomaatia, st ei keskenduta mitte välisinvesteeringuid soodustava keskkonna loomisele, vaid püütakse robustselt ja otse suurettevõtteid ja tippteadlasi riiki meelitada, lootes, et nende baasil tekib ka rohkem targemat tööd;
- väiksemad riigid, kes pole oma asukoha tõttu nii seksikad kui nt Singapur ja/või kus pole suuri iseseisvaid teadus- ja arenduspõhiseid ettevõtteid, aga on palju õpihimulisi ja tarku inimesi, peavad seda diplomaatiat tihti võimendama läbi riigi aktiivse arendustegevuses osalemise ehk läbi nt selgelt fokuseeritud riiklike teadus- ja arendusinstituutide, olgu selleks siis Taiwani ITRI või Soome VTT, mis kannavad ettevõtete eest arendustegevuse seotud riske samamoodi nagu Eesti tehnoloogiaarenduskeskused ning teiselt poolt fokuseerivad teadlikult mitte üksikute ettevõtete, nagu Eesti keskuste puhul, vaid kogu ettevõtlussektori huvidele. Teisisõnu, tehnoloogiate operatiivne arendamine (vajadusel ka nende välismaalt sisseostmine edasiseks arendamiseks ja kohandamiseks ja turule suunamine otsides aktiivselt kohalikke ettevõtteid, kes neist võiksid kalleid tooteid voolida, saab avaliku poliitika üheks keskseks huviks ja fookuseks ehk strateegiline arendustegevus sisuliselt tähendabki innovatsioonipoliitika elluviimist.
Neid võimalikke strateegiaid võib vaadata ka väärtusahelate põhiselt. Näiteks VKG, Eesti Energia ja teiste ettevõtete vahelise teadus- ja arendustegevuse konsortsiumi käimalükkamine jätkusuutliku energeetika valdkonnas võiks olla kogu senise keskkonna-, majandus-, kui innovatsioonipoliitika retoorika (kaasamine, koostöö, fookus innovatsioonil jne) realistlikkuse ja riigi võimekuste lakmuspaberiks. Riigi initsiatiivil loodud konsortsium ei tohiks ka konkurentidel näida liiga kartellina, sest riik palub ettevõtetel avalike huvide nimel koostööd teha.
Kui Eestis on pikalt räägitud ja püütud viljeleda pigem majandusdiplomaatilist Singapuri lahendust, siis meie strateegilised tegevused selles vallas on Singapuriga võrreldes suhteliselt pehmed. Nagu on sõnastanud EASi esindaja: “Eesti riik pakub investoritele soodsat majanduskeskkonda ja võrdset kohtlemist ning haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu” ning üritab nüüd hakata ka läbi arendus- ja tugiteenuskeskuste toetusmeetme selliste keskuste Eestisse loomist toetama. Kuid Singapuri kogemus ütleb, et “tark töö” ei taha ainult võrdset kohtlemist ja ühekordset kingitust.
Kuna tarka tööd on definitsiooni järgi vähem kui kohti, kus seda teha, siis tark töö eeldab, et teda erikoheldaks, hellitataks ja kätel kantaks, st antakse maksuerisusi, ostetakse sisse just selle targa töö jaoks vajalikke tippteadlasi, arendatakse õppekavasid ja koolitatakse töötajaid mitte lihtsalt IKTs ja matemaatikas, vaid lähtudes konkreetse väärtusahela peamistest tehnoloogiatest ja 5–10 aasta nägemustest lähtuvalt.
Millistes väärtusahelates ja tehnoloogiates oleme seda nõus veenvalt tegema ja panuseid seadma? Ei bürokraadid riigiasutustest ega teadlased ülikoolides saa sellistest küsimustes isekeskis panuseid kokku leppida, sest see vajab nii poliitilist vastutust ja visiooni, kui ettevõtjate sisulist osalemist.
Tark töö riigireformimisel
Eelneva võtmes peaks Eesti “riigireform” lähtuma põhimõttest: innovatsioonibürokraatiasse vähem juriste ja generaliste, rohkem insenere ja tehnofriike. Nii tehnoloogilise kui sotsiaalse innovatsiooni ühiseks tunnuseks on teadmatus (uncertainty) ja vajadus eksperimenteerida (nii nutikas spetsialiseerumine kui koosloome-põhine avaliku sektori innovatsioon on sisuliselt eksperimenteerivad lähenemised vastavalt majanduspoliitikale ja riigivalitsemisele), kuid ei ole veel suudetud välja mõelda süsteemseid lähenemisi eksperimenteerimisele keskkondades, mis põhinevad hierarhilistel-legalistlikel alustel ning traditsioonilisel strateegilisel sisend-väljund planeerimisel ja juhtimisel.
Teisisõnu, targa töö talguid vedava innovatsioonibürokraatia osad – ministeeriumid, agentuurid, finantsasutused, teadus- ja arendusasutused jne – peavad omama mitmekesiseid ja teineteist täiendavaid võimekusi, alates tuleviku ja väärtusahelate seirest kuni poliitikate elluviimise ja tehnoloogiate arendamise võimekuseni, mis ajaloolise kogemuse alusel tähendab mitte lihtsalt kokkuliidetud ja tuimale kuluefektiivsusele suunatud standardiseeritud masinavärki, mida Eestis täna uljalt igal innovatsioonipoliitika tasandil luuakse, vaid mitmekesist, riske võtvat ja avatud mõtlemisega organisatsioonilist maastikku. Kahjuks ei saa selliseid oskusi ja võimekusi ka allhanke korras ekspertidelt ja konsultantidelt jätkusuutlikult sisse osta, sest nagu ka mainitud, tegemist on poliitiliste riskide võtmist vajava tegevusega.
Toimetaja: Merit Maarits