Rain Kooli: rumaluse ees on jumaladki jõuetud
Pisut enam kui kuu aega on kulunud sellest, kui avalikkuseni jõudis teadmine, et Euroopa Komisjon plaanib kohustuslikult soovituslikku (või soovituslikult kohustuslikku) kvooti, mille alusel peaks iga liikmesriik vastu võtma teatud hulga pagulasi ja varjupaigataotlejaid. Pärast seda on meie väikeses riigis kobrutanud palju kasutut emotsiooni, aga liiga vähe teaduspõhist, andmetel, faktidel ja analüüsil põhinevat teadmist.
Tegelikult on Eesti ees mitu suurt küsimust, mis selgelt, kainelt ja kallutamata lahti (h)arutada tuleks. Teiste hulgas need:
- Milline on Eesti rahvastiku ja majanduse väljavaade 100 aasta perspektiivis, muu hulgas nullsisserände korral?
- Mida oleks vaja eesti rahva iibe tõstmiseks tasemeni, mis kindlustaks eestlaste arvu püsiva kasvu ja kas see oleks demokraatia tingimustes reaalne? (pean siinkohal silmas, et näiteks inimesi lapsi saama riiklikult sundida on võimalik ainult diktatuuri tingimustes)
- Kui kaua võtab Eesti suurima olemasoleva rahvusvähemuse lõplik lõimine Eesti ühiskonda ja kuidas seda saavutada?
- Milline on meie jaoks veel võõramast kultuuriruumist pärit sisserändajate nn kriitiline määr – ehk hulk, mille meie ühiskond suudaks probleemideta lõimida?
- Millised on selle reaalsed tagajärjed, kui me ei osale komisjoni plaanitud solidaarses põgenike ümberjagamises? (siinkohal tuleks arvestada võimalike pagulaskriisidega Kirde-Euroopas, Euroopa Liidu rahavoogude osakaaluga meie majanduses jne)
- Lõpuks tuleks kindlasti selgeks teha, kuidas on võimalik, et ka 21. sajandil peab paika saksa luuletaja, ajaloolase ja näitekirjaniku Friedrich Schilleri öeldu: "Rumaluse ees on jumaladki jõuetud."
See viimane oli nüüd mõeldud mõnevõrra huumorina, aga mitte täiesti.
Lugu selles, et nii sisserändajate kui ka eesti rahva kestmise küsimus on kõike muud kui must ja valge, kuid praegu jäävad avalikus ruumis sellest kõneledes pealmisteks
- oma sõnumeid valijatele arusaadavaks lihtsustavad poliitikud
- oma sõnade suhtes jaanalinnumängu mängivad lumivalgetes särkides mugavuspüsilased
- veebikommentaatorid, kellest lõviosa kipub nagunii olema igas pulmas peig, igal matusel kadunuke ja igal teemal universumi akadeemik.
Sellega viimasega haakub aga kenasti eelmise nädala ajalooline otsus Euroopa inimõiguste kohtust, millega uudisteportaal Delfi jäi lõplikult vastutavaks niinimetatud Leedo kohtuasjas, ja mis laiemas plaanis sätestas, et meediaettevõte vastutab enda keskkonnas ilmuvate kommentaaride sisu eest.
Delfi kaasus paistab suur ja oluline ning selle üle arutatakse veel palju, ka rahvusvahelisel areenil. Tegelikult on aga nii, et inimõiguste kohtu otsus ei muuda suurt midagi. Miks? Sest see räägib suuremalt jaolt eilsest päevast, ammu läinud rongist.
Täpselt nii, nagu on sõnavabadus Lääne võtmes nihutanud lubatu piire järjest kaugemale kunstis, meelelahutuses ja inimlike ihade rahuldamises, on see muutnud seda va paradigmat ka kommenteerimises.
Veebikommentaariumi anonüümsust vajasid peksmis- või tapmisähvarduste ja -üleskutsete tegijad, roppuste oksendajad ja rõvedalt sõimlejad 10 aastat tagasi. Tänapäeval tehakse seda täiesti tuvastatavate ja ehtsate isikutena sotsiaalmeedias, kusjuures ilma erilise häbitundeta. Silmuste püstitamisest või tuleriitadest neile, kes on teistsugused või mõtlevad teisiti, räägivad reaalsed inimesed, kes samal ajal on võimelised postitama oma kontole ka nunnusid kassi- või kihlumispilte.
Seega peaks inimõiguste kohtu otsused ning kohustus oma keskkonnas avaldatud sisu eest vastutada ammu puudutama sotsiaalmeediat, aga ei tee seda. Vähemalt eesti keeles avaldatud vihakõne ei kao kuhugi ka siis, kui sellest kuhugi umbisikulisele “Facebookile” teada anda. Pole nii räiget ähvardust või ütlemist, millele ei saabuks mõne aja pärast vastust, et vaatasime pöördumise läbi ja probleemi pole. Ilmselt ei käsitlegi vähemalt väikseid keeli puudutavaid pöördumisi sisuliselt keegi, isegi moepärast mitte.
Nii et laias laastus on vihakõne puhul tegemist sama probleemiga nagu dopinguga spordis: regulatsioon ja järelevalve ei jõua kunagi järele patustajatele võimaluse pakkujate innovatiivsusele. Ja eriti laias laastus on suurim probleem muidugi endiselt selles, et rumaluse ees on jumaladki jõuetud.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar