Juhan Kivirähk: kuhu kadus Keskerakonna toetus ja miks teeb IRL vähikäiku?
Üsna lihtne ja loogiline oleks toetuse 8-protsendiline langus seostada valijate reaktsiooniga Keskerakonna kongressile, kus valiti erakonda juhtima taas Edgar Savisaar. Kuna meie küsitlus toimus ajavahemikul 25. novembrist kuni 8. detsembrini, Keskerakonna kongress aga leidis aset 29. novembril, siis peaks kongressi mõju kajastuma ka enne kongressipäeva ja selle järel tehtud küsitlusintervjuude tulemustes. Kui võrrelda toetust Keskerakonnale enne ja pärast kongressi, siis aga erinevus puudub, valgustab Juhan Kivirähk viimase küsitluse tulemuste tagamaid.
Küllap ootasid poliitikahuvilised Turu-Uuringute AS-i detsembrikuise omnibussküsitluse tulemustest kõige enam infot selle kohta, kuidas on muutunud Keskerakonna reiting, mis erakonna kongressi eel novembris oli tõusnud erakordselt kõrgele – 33 protsendile. Ehkki Keskerakond jäi ka detsembris kõige suurema valijaskonnaga erakonnaks, oleks seekordses küsitluses andnud oma hääle nende poolt vaid neljandik valimiseelistusega vastajaist.
Üsna lihtne ja loogiline oleks toetuse kaheksaprotsendiline langus seostada valijate reaktsiooniga Keskerakonna kongressile, kus valiti erakonda juhtima taas Edgar Savisaar. Kuna meie küsitlus toimus ajavahemikul 25. novembrist kuni 8. detsembrini, Keskerakonna kongress aga leidis aset 29. novembril, siis peaks kongressi mõju kajastuma ka enne kongressipäeva ja selle järel tehtud küsitlusintervjuude tulemustes. Nii enne kui ka pärast kongressi tehti võrdselt 399 intervjuud.
Kui võrrelda toetust Keskerakonnale enne ja pärast kongressi, siis erinevus puudub.
Ebameeldiv vaatemäng viis toetajad
Valijate poolehoid Keskerakonnale oli võrreldes novembriga madalam nii kongressi eel, kui ka pärast seda tehtud intervjuudes. Seega pidi langus Keskerakonna toetuses saabuma mitte pärast erakonna esimehe valimistulemuste selgumist, vaid juba nädalapäevi enne kongressi. On üsna tõenäoline, et kongressieelseks nädalaks oli valimiskampaania erakonna esimehe kohale muutunud kõrvaltvaatajate jaoks juba sedavõrd ebameeldivaks vaatemänguks, et see kahandas Keskerakonna toetust sõltumata sellest, kummale poolele potentsiaalne erakonna toetaja oma panuse tegi.
Kadri Simsonil on kahtlemata õigus, et novembrikuise küsitluse ülikõrge reiting demonstreeris Keskerakonna potentsiaali: nende võimalikku toetust juhul, kui erakonna heaks töötaksid ühisel meelel kõik erakonna liikmed - nii need, kes toetasid esimehena Savisaart, kui ka need, kes soovisid näha uue esimehena Simsonit. Kuid avalikkuse ees toimunud debati tonaalsus näitas võimalikele valijaile juba varem, et taolist üksmeelset Keskerakonda enam kokku sõlmida ei õnnestu - erakond oli lõhki vaatamata valimistulemusele. Ning Savisaare esimesed sammud pärast valimisvõitu ainult kinnitasid seda arusaama.
Kuna valimiseelistuseta vastajate osakaal võrreldes novembriga ei muutunud, siis pidid Keskerakonnast vabanenud hääled üle minema konkurentidele.
Reformierakonnale lisanduski kolm protsenti valijaid ning saavutatud 20 protsendiga taastus erakonna toetuse septembri-oktoobri tase.
Ühe protsendi võrra suurem oli sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna toetus, vastavalt 14% ja 13%. Need kaks erakonda liiguvad juba kevadest saati praktiliselt paarisrakendina: kord on sotsid protsendi-paariga ees, kord jääb peale Vabaerakond, mõnel kuul on toetusprotsendid olnud võrdsed. Arvestades statistilist viga võibki Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Vabaerakonna toetust lugeda ühesuuruseks.
Võrreldes valimistel saavutatud tulemusega on järjest lisandumas poolehoidjaid ka kõige käremeelsemale parlamendiparteile – Konservatiivsele Rahvaerakonnale –, juba oktoobrist alates on neid toetanud kümnendik valijaist.
Populism viib toetajaid, veerandil puudub eelistus sootuks
Vaid Isamaa ja Res Publica Liidu reiting teeb vähikäiku, olles detsembris langenud juba seitsmele protsendile. On selge, et IRL-il ei ole pärast seda, kui erakonna juhtimine respublica-poiste poolt üle võeti, kõige paremad päevad. Nende ideeline fookus on hägustunud, valimisprogramme koostatakse rahvaküsitlusi korraldades. Populismile panustamine viis kümne aasta eest allakäigule Res Publica, nüüd paistab sama muster IRL-i puhul taas korduvat.
Valijaskonnas on ka 10-protsendine valijategrupp, kes endale riigikogu erakondade seast sobivat esindajat ei leia. Seitse protsenti neist valiks üksikkandidaati, kaks protsenti rohelisi ning üks protsent kristlikke demokraate.
Küsitlustulemustest rääkides ei tohi unustada ka neid valimisõiguslikke kodanikke, kes vastuseks küsimusele, mis erakonna poolt nad hääletaksid, vastasid „ei oska öelda“ või et nad „ei toeta ühtegi erakonda ega üksikkandidaati“. Selliseid vastajaid oli detsembris neljandik kõigist valimisõiguslikest vastajatest. Küsitlustulemuste tutvustamisel jäetakse need vastajad kõrvale ning arvutatakse protsentjaotused vaid nende kohta, kes oma erakondlikku eelistust väljendavad.
Selline metoodika annab küll parema võimaluse prognoosida, milline võiks olla tõenäoline valimistulemus (eeldusel, et eelistuseta vastajad valima ei lähe või et nende eelistus jaguneb erakondade vahel samas proportsioonis nagu eelistust väljendanud vastajatel), kuid jätab varju selle, kui suur on erakondade toetus tegelikult, kõigi valimisealiste kodanike hulgas. Arvan, et aasta viimase küsitluse puhul tasuks avalikkusel, kuid eriti erakondadel endil, teadmiseks võtta ka need, täielikud küsitlustulemused.
Kõige suurem on valijaskonnas see grupp, kes oma eelistust öelda ei oska või kes ei toeta enda väitel mitte ühtegi erakonda ega üksikkandidaati - nende osakaal on 26 protsenti.
Suuruselt järgmine rühm – 18 protsenti kõigist valimisõiguslikest – toetab Keskerakonda. Reformierakonnale kuulub 15 protsendi valijate toetus, sotsiaaldemokraate toetab kümme protsenti. Järgnevad Vabaerakond üheksa, EKRE kaheksa ning Isamaa ja Res Publica Liit viie protsendi valimisealiste kodanike toetusega.
Toimetaja: Merilin Pärli