Arne Merilai: Tammsaare kuvandi punavalgeks võõpamine ei õnnestunud isegi kommunistidel
Anton Hansen Tammsaarega plakat väidab, et meie esikirjanik oli sünnist saati sihikindel poliitik, ammu enne sotsialismi teket Eestimaal. Nüüd, kus kroonid on läinud, hakatakse tema rohelist kuvandit vägisi punavalgeks võõpama. See ei õnnestunud isegi kommunistidel, aga mis kinni ei jää, saab kinni löödud (nagu ütles „Tamasseri raua“ autor Oskar Luts).
Olen selle suhtes seega sama skeptiline ja kriitiline, nagu olnuks ka objektiks disainitud subjekt ise. Kui seda plagu pisut abstraheerida ja struktureerida, näeme tulemuse all telliskivi ehk liiklusmärki „Sissesõidu keeld“.
Minu jaoks tähistab see tõepoolest piiri, mille pärast praegu Ukrainas sõda peetakse: siiapoole jäävad väärtused, millest ma lugu pean, sinnapoole aga üliinimlik alles ist erlaubt ehk kõik on lubatud – manipuleeriv poliittehnoloogia, demagoogia, võimuvõitlus, korruptiivsed skeemid, tõeväänamine ja ringkäendus, omakasu.
Selline pilt avaneb: ära astu üle selle piiri, kaotad vabaduse ja elu. Või kui astud, siis just tahadki oma ellu midagi enneolematut uut ja „vaba“. Kas sealt „prügikastist“ saab enam välja tulla? Minu arvates on see peamine põhjus, miks need inimesed, kes on loomult üldsotsiaaldemokraadid (ehk pooldavad kõike, millel on õigust siin päikese all), ei taha end ühegi erakonnaga siduda, ega tunne end tegelikult päris vabalt ka vabakondades. Nad jäävad üldse elukorraldusest eemale.
Maailma poliitsüsteem on üha enam ja enam lihtsalt aegunud. Ei pakuta ka meil paremat väljapääsu. Kes tahab võimu juurde ehk maid ja päid jagada, peab end selleks painutama. Nagu Tammsaare eristas: matsid ja vurled. Kahjuks jookseb piir kultuuri sees, mitte selle ümber. Oleks see NO-teatri plakat, kas keegi vaidleks? Mina igatahes kiruks ka siis, kuigi endamisi, sest mul ei ole ikka veel savi.
Teisalt, kui kirjanik oli võitlev sotsialist nagu Eduard Vilde, siis peabki ta sellisel plakatil edasi teenima. Kuigi – miks ei näe me selles kampaanias tema abikaasa, ajakirjanik Linda Jürmani nägu, kes meest kõvasti motiveeris ja ka feminismi poole kallutas? Et vähetuntud, ei löö ega müü?
Või kes teab elupõlist sotsiaaldemokraati, kirjanik Raimond Kolki Stockholmist, ajalehe „Side“ toimetajat? Võiks ju ühiskonnale väärt parteiajalugu õpetada, selmet ainult kepphobustel ratsutada?
Toimetaja: Rain Kooli