Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rain Kooli: hetk, mil lilledki lakkavad kasvamast
Läinud nädala suurimat meediasündmust pole vaja kaugelt otsida. Ei, see pole siiski laupäeval lauluväljakul kogunenud rahvakogu. Erinevalt mõnede lugejate eelistustest pole see ka ilm, mis tundub üha lüheneva ajaloolise mäluga nüüdisinimesele tavatult julm – sellest hoolimata, et juba luuletaja T.S. Eliot nimetas 1922. aastal ilmunud luuletuses "The Waste Land" just nimelt aprilli "julmimaks kuuks
Lõppenud nädala kõige võimsam nähtus Eesti meedias oli näitleja Mari-Liis Lille kõne teisipäeval riigikogus peetud loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva üritusel. Pean tunnistama, et kogu oma 23 aastat kestnud ajakirjanikuteel pole ma kohanud ühtki Lille kõnega võrreldavat arvamusavaldust - siinkohal ei pea ma isegi silmas niivõrd selle sisu, kui selle tekitatud "meediatsunamit".
Suhteliselt noore näitleja kõnet on juba päris mitme kandi pealt lahatud - alates sellest, kes on ikka kõne autor ja milliseid sõnumeid see kandis ning lõpetades sellega, millisest poliitilisest ideoloogiast see kantud on. Ma ei hakka paljusid eelkõnelejaid kordama, aga jagan teiega paari mõtet selle kohta, võis olla Mari-Liis Lille kõne fenomenaalse meediamenu saladus.
On tõsi, et kõne pidi kõigi eelduste kohaselt olema kõne, nagu kõne ikka. Midagi otseselt uut ja põrutavat see ju ei sisaldanud, nagu näitleja isegi paar päeva hiljem ETV saates "Kahekõne" tunnistas. See polnud alistatud rahva esimest korda välja öeldud soov vabaks saada, polnud okupatsiooniaegne sõnavõtt, kus oleks esimest korda tsiteeritud varem keelatud ridu, polnud isegi esimene kodanikuühiskonna esiletõusu pääsuke.
See oli esmapilgul lihtne ja tavaline kõne, aga samas täiesti ebatavaline.
Oma osa selle populaarsuses oli kindlasti ka online- ning sotsiaalmeedial, aga ainult viimase 20 aasta tehnilise progressiga pole Mari-Liis Lille sõnade plahvatuslikku mõju võimalik seletada.
Eesti lähiajalugu on osutanud, et suurema hulga inimeste puudutamiseks kõnekunsti teel on vaja näitlejahariduse, näitlejakogemuste või vähemalt näitlejakalduvustega inimest. Ainult siis on võimalik saavutada see sisendusjõud, see lummus, mis tabab kümneid tuhandeid inimesi korraga nii, et... samm jääb pooleli... kohvitass peatub poolel teel... ja kusagilt sügavalt hingesoppidest tõusvad külmavärinad tähistavad hetke, mil kevadised priimuladki justkui lakkaks korrast kasvamast.
Keskne roll selle kõne kujunemisel nähtuseks oli kindlasti ka sõnumi sõltumatusel. Mari-Liis Lill kohtles võrdselt neid, keda meil ollakse harjunud vastandama - valitsust ja Tallinna linnavalitsust, enamust ja vähemusi, suuri ja väikseid. Kohtles võrdselt nii kritiika kui mõistmise kaudu. Ja see ei mahu paljudele pähe ega hinge.
Ehk siis - veel üks eeldus millegi nii enneolematu sünnile oli selle ebatavalisus. Uudist on muu hulgas määratletud ka nii, et uudis on see, kui tavaline inimene teeb midagi ebatavalist või kui ebatavaline inimene teeb midagi tavalist. Mul on tunne, et Mari-Liis Lilles ühendusid selle määratluse mõlemad poolused - ta mõjus ebatavalise inimesena, kes ka tegi midagi ebatavalist.
Me oleme harjunud sellega, et kõnesid peavad poliitikud ja kõrged riigiametnikud, kes suudavad oma meeskonna koostatud ridu enam või vähem talutavalt ette kanda. Oleme harjunud isegi sellega, et taolisi mõttekäike kohtab aeg-ajalt mõnes arvamusartiklis, mida võime hommikuse võileiva kõrvale ajalehest vaikselt lugeda. Aga kui riigikogu kõnepulti astub näitleja, kes esineb tavarollist killuke tahumatumalt, mõjudes just seetõttu vapustavalt siiralt, et see, mida ta räägib, pole esinemine, vaid tema oma sõnad, tema enda südamevalu, usk ja lootus... siis oleme meie, muu hulgas ka suur hulk elukutselisi küünikuid, korraga rabatud.
Eks osa küünikutest kogub end ka sellises olukorras kiiresti ja asub - tihti ka enda liigutatusest ehmununa - vasturünnakule. Et kus on uudis? Kus on lahendused? Mis õigusega?
Polegi uudist, ega peagi olema. Näitleja, kirjanik või lavastaja ei pea iga oma ettevõtmisega tulema lagedale täiesti uudse käsitusega ühiskonna hädade lahendamiseks. Loomeinimese asi on luua, ülejäänute asi nende loomingus peituva sõnumi jaoks avatud olla.
Pole näitleja asi teha majandusteadlaste ja poliitikute tööd, isegi kui ta seisab riigikogu kõnepuldis. Tuletaksin meelde, et kui keegi veerandsada aastat tagasi Mikk Mikiveri ajaloolise kõne peale ka ninakalt teatas "Kus on lahendused?" või "Kui ise pole riiki juhtinud, ärgu kobisegu!", siis need seltsimehed kaotasid võimu ainult mõne aastaga.
Läinud nädala järel on aga uus Mikk Mikiver... noor, habras ja hoopis teistmoodi jõudu, sisemist tugevust kiirgav naine. Mul on hea meel, et ma selle aja olen jõudnud ära oodata.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.
Suhteliselt noore näitleja kõnet on juba päris mitme kandi pealt lahatud - alates sellest, kes on ikka kõne autor ja milliseid sõnumeid see kandis ning lõpetades sellega, millisest poliitilisest ideoloogiast see kantud on. Ma ei hakka paljusid eelkõnelejaid kordama, aga jagan teiega paari mõtet selle kohta, võis olla Mari-Liis Lille kõne fenomenaalse meediamenu saladus.
On tõsi, et kõne pidi kõigi eelduste kohaselt olema kõne, nagu kõne ikka. Midagi otseselt uut ja põrutavat see ju ei sisaldanud, nagu näitleja isegi paar päeva hiljem ETV saates "Kahekõne" tunnistas. See polnud alistatud rahva esimest korda välja öeldud soov vabaks saada, polnud okupatsiooniaegne sõnavõtt, kus oleks esimest korda tsiteeritud varem keelatud ridu, polnud isegi esimene kodanikuühiskonna esiletõusu pääsuke.
See oli esmapilgul lihtne ja tavaline kõne, aga samas täiesti ebatavaline.
Oma osa selle populaarsuses oli kindlasti ka online- ning sotsiaalmeedial, aga ainult viimase 20 aasta tehnilise progressiga pole Mari-Liis Lille sõnade plahvatuslikku mõju võimalik seletada.
Eesti lähiajalugu on osutanud, et suurema hulga inimeste puudutamiseks kõnekunsti teel on vaja näitlejahariduse, näitlejakogemuste või vähemalt näitlejakalduvustega inimest. Ainult siis on võimalik saavutada see sisendusjõud, see lummus, mis tabab kümneid tuhandeid inimesi korraga nii, et... samm jääb pooleli... kohvitass peatub poolel teel... ja kusagilt sügavalt hingesoppidest tõusvad külmavärinad tähistavad hetke, mil kevadised priimuladki justkui lakkaks korrast kasvamast.
Keskne roll selle kõne kujunemisel nähtuseks oli kindlasti ka sõnumi sõltumatusel. Mari-Liis Lill kohtles võrdselt neid, keda meil ollakse harjunud vastandama - valitsust ja Tallinna linnavalitsust, enamust ja vähemusi, suuri ja väikseid. Kohtles võrdselt nii kritiika kui mõistmise kaudu. Ja see ei mahu paljudele pähe ega hinge.
Ehk siis - veel üks eeldus millegi nii enneolematu sünnile oli selle ebatavalisus. Uudist on muu hulgas määratletud ka nii, et uudis on see, kui tavaline inimene teeb midagi ebatavalist või kui ebatavaline inimene teeb midagi tavalist. Mul on tunne, et Mari-Liis Lilles ühendusid selle määratluse mõlemad poolused - ta mõjus ebatavalise inimesena, kes ka tegi midagi ebatavalist.
Me oleme harjunud sellega, et kõnesid peavad poliitikud ja kõrged riigiametnikud, kes suudavad oma meeskonna koostatud ridu enam või vähem talutavalt ette kanda. Oleme harjunud isegi sellega, et taolisi mõttekäike kohtab aeg-ajalt mõnes arvamusartiklis, mida võime hommikuse võileiva kõrvale ajalehest vaikselt lugeda. Aga kui riigikogu kõnepulti astub näitleja, kes esineb tavarollist killuke tahumatumalt, mõjudes just seetõttu vapustavalt siiralt, et see, mida ta räägib, pole esinemine, vaid tema oma sõnad, tema enda südamevalu, usk ja lootus... siis oleme meie, muu hulgas ka suur hulk elukutselisi küünikuid, korraga rabatud.
Eks osa küünikutest kogub end ka sellises olukorras kiiresti ja asub - tihti ka enda liigutatusest ehmununa - vasturünnakule. Et kus on uudis? Kus on lahendused? Mis õigusega?
Polegi uudist, ega peagi olema. Näitleja, kirjanik või lavastaja ei pea iga oma ettevõtmisega tulema lagedale täiesti uudse käsitusega ühiskonna hädade lahendamiseks. Loomeinimese asi on luua, ülejäänute asi nende loomingus peituva sõnumi jaoks avatud olla.
Pole näitleja asi teha majandusteadlaste ja poliitikute tööd, isegi kui ta seisab riigikogu kõnepuldis. Tuletaksin meelde, et kui keegi veerandsada aastat tagasi Mikk Mikiveri ajaloolise kõne peale ka ninakalt teatas "Kus on lahendused?" või "Kui ise pole riiki juhtinud, ärgu kobisegu!", siis need seltsimehed kaotasid võimu ainult mõne aastaga.
Läinud nädala järel on aga uus Mikk Mikiver... noor, habras ja hoopis teistmoodi jõudu, sisemist tugevust kiirgav naine. Mul on hea meel, et ma selle aja olen jõudnud ära oodata.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.