Anton Aleksejev: Moskvas erutab Obama visiit Tallinna väheseid
USA presidendi Barack Obama eelseisev visiit Tallinna Venemaal erilist huvi ei tekita - Moskvas nimetatakse Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete praegust etappi avalikult külmas sõjaks, vahendas ERR-i korrespondent Moskvas Anton Aleksejev.
Selles sõjas peab Moskva vääriliseks vastaseks vaid Washingtoni, suhtudes kõigisse ülejäänud mängijatesse kas nagu oma noorematesse partneritesse või nagu Ameerika marionettidesse, vahendas ERR-i venekeelne uudisteportaal.
Isegi hiljutist tippkohtumist Minskis, kus Vladimir Putin ja Petro Porošenko pidasid esimest korda täisväärtuslikke läbirääkimisi, eelistasid Venemaa analüütikud kommenteerida läbi Venemaa suhete prisma Euroopa Liiduga, ja muidugi USA-ga.
Ukraina liidrit tajutakse Venemaa poliitilises kogukonnas erinevalt, kuid suurtes joontes on nad ühel meelel selles, et ta juhindub "Washingtoni oblastikomitee näpunäidetest.
"No mida te tahate, talle helistab ju Biden [USA asepresident Joe Biden] iga päev," rähmab üks riigiduuma saadik käigu pealt. Oma nime palub ta sealjuures mitte avaldada - "paljugi mis".
Marionettidega rääkida pole mõtet
Idee, mille kohaselt Venemaa seisab vastakuti nimelt Ameerikaga, teeb mõttetuks dialoogi teiste partneritega. Tõsi jah, milleks rääkida nendega, keda sa pead kõigest Washingtoni marionettideks?! Sellise loogika järgi on võrdsete läbirääkimised Obama ja Putini läbirääkimised. Ning ka värviliste revolutsioonide kontseptsioon ise eeldab, et kõiki sisepoliitilisi protsesse riigis, kus selline revolutsioon toimub, mõjutatakse väljastpoolt. Maidan oli sel moel organiseeritud täna "riigidepartemangu [USA välisministeeriumi - toim] "küpsiste jagamisele".
Sel taustal tundub olevat absoluutselt loogiline Euraasia Majandusühenduse direktori Vladimir Lepehhini kommentaar selle kohta, et Minskis ei olnud "põhimängijat".
"Me saame aru, kes on kulisside taga - see on praeguse Ukraina kõigi probleemide peasüüdlane, kes jälgis seda probleemi kaugelt," rääkis Lepehhin, ning kõigile on selgitamatagi selge, et "peasüüdlane" - see on Ameerika, kes üritab Venemaad Nõukogude-järgsest ruumist - praegusel juhul Ukrainast - välja suruda.
Kui aga Venemaa hakkab sellistele katsetele vastu, kehtestatakse tema vastu sanktsioonid, kusjuures seesama USA sunnib Moskva arvates nende sanktsioonidega ühinema ka eurooplasi.
"Sellele riigile avaldati väga suurt survet. Ja nagu selgus, on USA-l mõju Šveitsi pangale, mida peeti sõltumatuks," kommenteeris sanktsioonide tugevdamist Venemaa suhtes neutraalse Šveitsi poolt riigiduuma välisasjade komisjoni asejuhataja Jan Zelinski. Kuid Moskva jaoks sai hoopis valulikumaks lõhe, mille "sanktsioonide sõda" tõi tema kõige lähedasemate liitlaste ridadesse.
Tolliliidus täit üksmeelt ei ole
Minskis vältis Vladimir Putin iseloomulikult Ukraina kriisi poliitilise reguleerimise perspektiivide kommenteerimist - see, näete, on Ukraina enda (mille seadusliku presidendina tunnustas Venemaa Petro Porošenkot alles tippkohtumise eel) siseasi. See-eest selgitas Venemaa liider veel kord üksikasjalikult Moskva positsiooni Ukraina ja EL-i assotsieerumise küsimuses: kvaliteetsemate Euroopa kaupade voog tõrjub Ukraina toodangu SRÜ turule, ja esimeses järjekorras Venemaale. Kahju Venemaa majandusele võib sel juhul olla 100 miljardi rubla ümber.
Kuna Minski tippkohtumine oli mõeldud Tolliliidu liikmesriikide riigipeade kohtumisena , oleks loogiline eeldada, et ka Nursultan Nazarbajev ja Aljaksandr Lukašenka väljendavad oma muret taolise perspektiivi pärast. Kuid Politoloogiakeskuse "Sever - Jug" tegevdirektor Julia Jakuševa märgib, et midagi taolist ei toimunud.
"Kasahstani president teatas kohtumisel Porošenkoga, et vastupidiselt Venemaa positsioonile, kes rääkis tõsistest kahjudest - 100 miljardist rublast - Ukraina assotsieerumisel EL-iga, Kasahstan ei kaota midagi," rääkis Jakuševa.
Venemaa riikliku humanitaarinstituudi lähivälismaade kateedri asejuhataja Aleksandr Guštšin meenutab seoses sellega, et Moskva juba süüdistab Minski EL-i toiduainete re-ekspordis Venemaale, rääkimata juba KamAZ-ide tarnimisest Ukraina Rahvuskaardi vajadusteks, mille võitlejaid Venemaa ametlikud massiteabevahendid nimetavad mitte kuidagi teisiti, kui karistussalklasteks.
Esmapilgul on lahkarvamused Tolliliidu sees provotseeritud Venemaa reaktsiooniga sanktsioonidele, mille EL kehtestas rea Vene kompaniide ja ametnike vastu. Kuid kokkuvõttes selgub, et süüdi on jälle Washington, kes sundis eurooplasi ühinema sanktsioonidega Venemaa vastu.
SRÜ Riikide Instituudi direktori asetäitja Vladimir Žarihhin märkis sellega seoses veidi filosoofiliselt: "Elu näitab, et jaotumine poliitikaks ja majanduseks - see on kunstlik. Tema arvates "hakkavad puhtalt majanduslikud küsimused lahutama Euraasia Liidu liikmeis poliitilistel motiividel".
"Jah, tahaks jääda väljapoole sanktsioonide ulatust. Jah, tahaks suhteid säilitada. Kuid kas nad on valmis tegema seda Venemaaga majandusliidu purustamise hinnaga?" küsis Vene ekspert. Raske valiku ette pani Venemaa partnerid Tolliliidus Žarihhini arvates mitte Moskva, vaid jällegi Washington.
Euroopa tantsib Ameerika pilli järgi
Moskva varjatud ärritust kutsub esile veel ka see tõsiasi, et USA on vastasseisus Venemaaga ühtse rindena koos Euroopaga. Vaatamata kõigile kõnelustele sellest, kuidas "Ameerika väänab eurooplaste käsi", sundides neid keelduma vastastikku kasulikust koostööst Venemaaga, jääb fakt faktiks: liitlasi on Washingtonil rohkem kui Moskval - nii Euroopas kui ka maailmas.
Eelseisev NATO tippkohtumine Cardiffis, mille eel Obama Tallinna külastabki, annab rohelise tule alliansi püsivate baaside loomisele Balti riikide territooriumil - selles Moskvas ei kahelda.
"NATO valmistas algusest saadik ette infrastruktuuri oma vägede paigutamiseks Venemaa piiride lähedale," arvab riigiduuma kaitsekomisjoni liige Vladislav Tetjokin. "See toimus sel ajal, kui allianss teatas kõigil rahvusvahelistel foorumitel sõbralikest kavatsustest ja koostööst Vene Föderatsiooniga. NATO positsioon oli algusest saadik petlik," on duumasaadik veendunud.
Saksamaa kantsleri Angela Merkeli hiljutine visiit Riiga, mille käigus ta justkui üritas Balti riikide kartusi idanaabri suhtes hajutada ja veenda neid loobuma täiendavate baaside paigutamisest oma territooriumile, ei muutnud selles suhtes midagi, arvab Vene ajakirja Natsionalnaja Oborona peatoimetaja Igor Korottšenko. "Ameerika surub NATO vägede paigutamise uutesse baasidesse Ida-Euroopas läbi," on ta veendunud. "Kui Washingtonile on vajalikud mingid otsused, mis NATO-s tuleb vastu võtta konsensusega, siis need võetakse vastu."
Washingtoni võimsus avaldub sealjuures isegi mitte niivõrd tulevikus baaside paigutamises Poola ja Balti riikide, kes niigi Venemaa vastu erilist sümpaatiat ei tunne, territooriumile, vaid neutraalse Rootsi ja Venemaa suhtes küllalt sõbraliku Soome hiljutises otsuses allkirjastada NATO-ga lepingud alliansi kiirreageerimisjõudude paigutamiseks oma territooriumile.
"Tippkohtumisel Cardiffis vormistatakse kõik otsused NATO siseprotseduuride vaatepunktist ning me näeme jälle alliansi kiskjalikku irvet, mis on pööratud Venemaa poole, ja sõjalise infrastruktuuri edasinihutamist meie piiride poole," konstateerib süngelt Korottšenko. "Kõik otsused võetakse vastu Venemaa vastu, ja meil tuleb selleks valmistuda, sealhulgas ka vastureageerimise meetmete vaatepunktist."
Venemaalt vaadates ei tundugi USA presidendi ühepäevane visiit Tallinna enam nii tähtis - eriti uue külma sõja foonil.
Toimetaja: Heikki Aasaru