Viktor Trasberg: palju õnne, Eesti – võitsime rändpunalipu! (1)

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli ­majandusteooria dotsent. (Foto: Postimees/Scanpix)
Viktor Trasberg
23.08.2016 15:42
Allikas: Vikerraadio kommentaar
Rubriik: Arvamus

”Eesti arengu võrdlemine endiste liiduvabariikidega on mõttetu, sest ükski endine liiduvabariik väljaspool Balti riike pole meile mingi saatusekaaslane. Meil puudub nendega nii ühine minevik kui ka ühine olevik. Võrdleme ennast ikka Euroopaga, millega me tõesti kuulume samasse vaimsesse ja majanduslikku ruumi,” leiab Tartu ülikooli dotsent Viktor Trasberg oma kommentaaris.

Riigi ümmargused tähtpäevad pakuvad võimaluse üldistada ja mõtestada eelnevatel aegadel toimunut. Viimased 30 aastat on Eestis olnud kindlasti ülimalt põnevad ajad.

Taasiseseisvumisest möödunud veerandsaja aasta käsitlemisel on silma hakanud aga kaks mõtteviisi, mille suhtes tahaksin kriitiline olla. Nendel mõtteviisidel on oluline seos Eesti minapildiga ja võib-olla ka tulevaste majanduspoliitiliste otsustega.

Esiteks räägitakse endistest nõukogude liiduvabariikidest kui meie saatusekaaslastest. Võrdleme Eestit puudutavaid arve näiteks Usbeki ja Moldaavia majandusnäitajatega ning rõõmustame, et oleme oma saatusekaaslastest paremad. Mis on selles raamistikus aga halba?

See näitab, et määratleme ennast ikka veel Nõukogude Liidu osana. Näeme ennast kui endist liiduvabariiki, kes nagu peaks sotsialistlikku võistlust rändpunalipu pärast teiste ”vennasvabariikidega”. Polegi enam nagu vahet, kuidas keegi NSVL-i sattus, sest kõik jagavad ju sama saatust!

See on aga otsene nõukogude okupatsiooni hägustamine. Kui me ise samastame ennast endiselt NSVL vabariikidega, siis miks me imestame, kui välismaalased ei saa aru, mille poolest erinevad näiteks Eesti ja Valgevene?

Tegelikult pole ükski endine liiduvabariik väljaspool Balti riike meile mingi saatusekaaslane. Meil puudub nendega nii ühine minevik kui ka ühine olevik.

Riike võib ikka võrrelda mitmesuguste näitajate alusel, aga peaksime siiski valima, missuguste maadega tahaksime ühtekuuluvust tunda. Endiste liiduvabariikide taustal säramine on küll tore, aga alaväärne. Ka majanduslikus raamistikus ei näita see võrdlus tegelikult midagi. Eesti oli enne okupeerimist rikkam kui teised liiduvabariigid, oli rikkam nõukogude perioodil ja on seda ka täna.

Võrdleme ennast ikka Euroopaga, millega me tõesti kuulume samasse vaimsesse ja majanduslikku ruumi.

Teine aspekt on seotud meie majandusedu tegurite tõlgendamisega viimastel kümnenditel. Tihti on kuulda väidet, et „Eesti alustas nullist“ ning kõik mis on, tuli rajada tühjalt kohalt. See arusaam ei päde kuidagi.

Eestis olid olemas suurepärased tingimused turumajandusele üleminekuks ja kiireks majanduskasvuks. Eestis oli olemas hästi ettevalmistatud, kõrge kvalifikatsiooniga ja heas mõttes „ahne“ tööjõud, kelle heaolu turumajandus ilmselgelt kiiresti suurendas. Eestis oli reformiperioodi alguses olemas kõikidel õppeastmetel toimiv haridussüsteem, infrastruktuur ning meditsiini- ja sotsiaalsüsteem. Kõik see oli üles ehitatud muidugi venepärasel robustsel moel, aga need süsteemid olid olemas ja toimisid.

Olen kuulnud Soome endist peaministrit Esko Aho väitmas, et nõukogude Eestis kulutati suhteliselt rohkem raha inseneri- ja tehnoloogiliste erialadele kui Soomes. Tundub loogiline.

Eks nõukaaegne reaalainete õpetamise tase on inertsina edasi kandunud ka meie laste PISA tulemustesse (näiteks emakeele tundmises me paraku PISA testis silma ei paista).

Seega, Eesti ei alustanud uut aega ega turumajandust tühjalt kohalt. Olemasolevad süsteemid võimaldasid reforme teha ja turumajandusega kiiresti edasi liikuda. Asjaolu, et taasiseseisvunud Eesti ei pidanud palju maksuraha kulutama infrastruktuurile ja hariduse ülesehitamisele võimaldas meil hoida maksud madalad ja majanduskeskkonna konkurentsivõime kõrge.

Olgu lisatud, et paradoksaalsel kujul sõltub Eesti infrastruktuur ja teadus ka tänapäeval suuresti Brüsseli ”üleliidulistest” fondidest.

Küll aga puudusid reformide algfaasis paljud demokraatlikule ühiskonnale omased riigiinstitutsioonid – alates riigikogust ning lõpetades näiteks maksuametiga. Nende asutuste loomine ongi alati reformide kõige keerulisem osa. Hästi toimiv, rahaliselt tõhus ja madala korruptsioonitasemega riigivalitsemine võiks olla see aspekt, mille poolest Eesti teistest reformiriikidest, aga ka vanadest Euroopa maadest, parem võiks olla.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edasine areng eelnevate aastate kogemusest. Tuleb aru saada sellest, mis meid tegelikult edasi on aidanud, mida tuleb teistmoodi teha ja kes on meie tegelikud kaaslased teel tulevikku.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

täna vikerraadios