Tarmo Maiberg: mida on Berliin lubanud relvarahu eest Ukrainas?
Ukraina sõda ja selle peatamiseks kasvõi ajutiselt käivitatud relvarahuläbirääkimised on peamine teema, mille üle suurriigid nii Euroopa Liidus kui ka NATOs pead murravad. Venemaad peaks karistama tehtud sammude eest, kuid nende mõtete juures ei taheta ise maksta mingit hinda. Ja miks peakski, kui eurotsooni ja poliitilise ühenduse majandus ei ole endiselt suutnud kriisist väljuda?
Kui Euroopa Keskpank peab taas intressimäära viima rekordiliselt madalale astmele, tunduvad varasemad jutud peatsest saabuvast majanduslikust õitsengust õõnsad. Niisama õõnsateks võivad osutuda ka kavandatavad sanktsioonid, milles täna peaksid nii Euroopa Liit kui ka NATO kokku leppima. Liikmesriikide enda majandus on praeguses õrnas seisus vaat et püha lehm, mida ei tohi puutuda.
Euroopa Liidu tulevane välisasjade juht Federica Mogherini lubas nädal algul, et reedeks on sanktsioonides kokku lepitud, kuid liikmesriikide suursaadikud ei ole jõudnud veel kokkuleppele. Kui algselt tundus, et Euroopa Liidu sanktsioonide valdkonda laiendatakse, siis nüüd on selge, et seda ei tehta.
Täna läheb juba kolmas päev, kui suursaadikud arutavad piiranguid: liikumispiirangute ja varade külmutamise nimekirja lisatakse ehk separatistidega seotud isikuid nii Ida-Ukrainast kui ka Venemaalt. Majandussanktsioonidega proovitakse leida pigem võimalusi enda majandust kõige vähem puudutavaid ettevõtteid piirata.
Tõsi, ettevõtted ei tohi enam võtta Vene riigi osalusega pankadest laenu. Venemaa võlakirju ei tohiks osta. Lisaks on kavas keelata müüa, tarnida, vahendada või eksportida teatud kaupu ja tehnoloogiat, mida saab kasutada nii tsiviilotstarbel kui sõjaliselt. Mistrali laevade edastamise peatamise valguses on see tervitatav piirang, kuid mõru meki annab lisalause – kehtivate lepingute puhul piirang ei kehti.
Otsust liikmesriikide tasandil ei pruugi täna veel tulla, sest kuigi suursaadikud lepivad kokku, võib mõni Euroopa pealinn veel käe ette panna.
Venemaa viimaste sammudega sundseisu sattunud Ukraina lepib täna relvarahus ilmselt kokku, kuid iseasi on, kaua see kestab. President Petro Porošenko pidas tähtsaks Minski kontaktgrupi kohtumise eel vangide vabastamist ja kontrolli taastamist riigipiiri üle. Piiride pidamisest on kogu konflikti vältel räägitud ja vahepeal jõudis Kiiev teatada, et kogu piir on valve all, mistõttu enam vene relvastust Ida-ukraina võitlejatele ei tule.
Ukraina presidendil oli pärast NATO-Ukraina kohtumist Walesis ka naeratus suul, kui ta teatas, et osa riike oli lubanud lisaks „mitteletaalsele“ abile, mis ulatub 15 miljoni euroni, ka „letaalset abi“. Kui keegi peaks tõesti relvarahu ajal hakkama Ukraina relvajõude varustama, on selge, et lahingud puhkevad peagi uue hooga, sest ega Venemaa oma sõjaväelaste varude täiendamisvõimalust samuti maha ei maga.
Vladimir Putini mõtteid teab Putin ise, kuid praeguse seisuga tundub tema soov olevat uue külmutatud konflikti loomine Ukraina sees, mis tähendaks muu hulgas sedagi, et Kiievi püüdlus hakata NATOga ühinema jääb unelmaks. Jah, riigile võib anda eri nimega toetusprogramme, aga kui tema sees on potentsiaalselt kohe-kohe küdema lööv konflikt, siis ei ole ükski alliansi liikmesriik sellisest uuest liikmest huvitatud.
Vladimir Putin on võitlejatele saadetud lisavarustuse ja selle abil saadud võitudega näidanud koha kätte Ukraina armeele ja saavutanud poliitilisi plusspunkte. Minskis on ühe laua taga nn separatistide esindajad, kellega varem Ukraina keeldus kohtumast. Huvitav oleks teada, milline on Saksamaa roll Kremli ja Kiievi mõjutamises, sest teada on, et arutelu Berliini vahendusel võimalikuks rahuks on peetud. Salajasi läbirääkimisi peetakse ikka, kuid küsimus on, mida Berliin on lubanud relvarahu eest vastutasuks.
Võimalik vastus tuleb ilmselt NATO tippkohtumiselt, kui ei teatata alaliste baaside loomisest Balti riikidesse ja Poola.
Kartus Venemaad vihasemaks ajada, nimetades asju õigete nimedega, on kummaline. President Barack Obama lubas Tallinnas käies, et Eesti ei jää kunagi üksi. Walesis kinnitatakse kiirreageerimisüksuse loomist, mis peaks olema 4000-meheline ja valmis 48 tunni jooksul kohale tulema.
Washington Posti kolumnist Charles Krauthammes suhtub sellesse skeptiliselt, sest kiirreageerimisüksuste loomisest on varemgi teatatud ja need sammud pole kuhugi jõudnud. Ja isegi kui jõutakse kuhugi, siis on tegemist pooliku meetmega, sest nende kohaletoimetamiseks on vaja tehnikat ja ennekõike otsust kohaletoimetamiseks. Kuid otsuse langetamine on lääneriikides olnud kohmakas. Ning see kõik peaks olema heidutus Venemaa vastu, kes lääneriikide hukkamõistva pilgu all peab lahinguid Ukraina territooriumil.
Krauthammes leiab, et ainukeseks heidutuseks Vene maa vastu oleks alalised baasid, mis kinnitaksid venemaale seda, et siiakanti rünnates oleks ta valmis NATO üksustega, kuid kinnitaksid ka Balti riikidele, et allianss tõesti muretseb meie julgeoleku pärast. Kiirreageerimisüksuste loomine on Krauthammesi arvates „vali deklaratsioon alliansi vastumeelsusest.“
Kuid ma ei taha nii mustades toonides lõpetada ja loodan, et alliansi poolt kirjapandud ja otsesõnu väljaöeldud sõnumit, et oleme vastu Venemaa agressioonile, võetakse tõsiselt ka Kremlis. Meie, ehk Balti riigid, oleme kaitstud, kuid kuidas jääb ühiste väärtustega siis, kui aidata kaitsta ka neid, kes tahavad samasuguste väärtuste poole püüelda, kus meie oleme?