Georg Kirsberg: kasvav putinism kui irratsionaalne vastureaktsioon valitsevale selgrootusele
Vladimir Putini populaarsuse kasv Euroopas on arenenud juba lubamatult kaugele, olles eriti ohtlik just Eestile, kirjutab reservohvitser ja publitsist Georg Kirsberg (EKRE).
Nagu teame, siis Lääne-Euroopas on juba mitu aastat üha kasvanud Venemaa presidendi Vladimir Putini populaarsus, kelles paljud sealsed konservatiivid näevad oma iidolit. Seda muidugi võimendatakse vasakdemagoogide poolt tugevalt üle, kleepides Putini silti pahatahtlikult külge kõigile, kes ei esinda nende vaateid, kuid see ei muuda olematuks fakti, et tõepoolest on Putini populaarsuse kasv Euroopas arenenud juba lubamatult kaugele, olles eriti ohtlik just meile.
19. veebruaril avaldati lausa arvamusuuring, mille kohaselt eelistaks nelja NATO liikmesriigi – Türgi, Bulgaaria, Kreeka ja Sloveenia – elanikud ohu korral pöörduda USA asemel Venemaa poole abi otsima. Osalesin 12. novembril 2016. Varssavis, Poola parlamendihoones ühel seminaril, kus Slovakkia konservatiivse erakonna Kotleba esindaja lausa teatavaks tegi, et NATO on terroriorganisatsioon, millest nad koheselt väljuda tahavad ning enamus nende riigi elanikke ei näe Venemaas üldse mingit ohtu.
Suhtlen ka Saksamaal mitmete AfD ja NPD inimestega ning olen liige mitmetes sealsetes konservatiivsetes FB gruppides, kust kumab pidevalt läbi lokkav Putini meelsus, mille käigus eiratakse täielikult tema tegevust Ukrainas.
Väited, nagu oleksid kõik Euroopa konservatiivid Putini palgal, on absurd, sest paljud neist on üldse Putini vastu, kuid samamoodi ei ole ka Putinit pooldavad liikumised tema palgal, vaid lihtsalt oportunistid.
Lohutuseks võib aga öelda, et õnneks ei ole Putin päris ainuke „staar”, keda seal fännatakse. Osaledes 3. oktoobril 2016 Dresdenis toimunud Merkeli vastasel meeleavaldusel ei karjutud seal kordagi Putinit, küll aga palju Orbanit. Selles väljendub sakslaste lootusetu olukord oma valitsuse suhtes.
Mis puudutab asjaolu, et Prantsusmaa võimalik tulevane võimupartei oma valimispropaganda jaoks Venemaa pangast laenu võttis, siis see on juba ammu teada fakt, nagu ka Le Peni äärmiselt soe suhtumine Putinisse koos lubadusega tunnustada Krimmi annekteerimist ning lõpetada sanktsioonid.
Samas on Lääne-Euroopas terve rida väiksemaid erakondi ja üksiküritajaid, kes promovad Putinit, kuigi neil endal viimasega mingit kokkupuudet ei ole.
Vasakdemagoogide väited, nagu oleksid kõik Euroopa konservatiivid Putini palgal, on absurd, sest paljud neist on üldse Putini vastu, kuid samamoodi ei ole ka Putinit pooldavad liikumised tema palgal, vaid lihtsalt oportunistid. Kuna Euroopas on puudu konservatiivsetest liidritest, on nad pööranud oma pilgu Putini poole, lähtudes põhimõttest minu vaenlase (oma valitsus) vaenlane on minu sõber. Teevad nad seda aga täiesti sellest hoolimata, kas ta seda ka on, kas see „uus liitlane” neid tunnustab või nende olemasolust üldse teadlik on.
Putini Euroopa fännid jätavad siinkohal muidugi hunniku fakte tähelepanuta.
Meenutagem üht näidet ajaloost: 19. sajandil tormasid paljud eestlased vene õigeusku astuma, sest mõisnik oli kuri ning luterlik pastor veelgi hullem. Sealt loodeti leida pääsemist, mida muidugi ei leitud. Sellepeale taheti luteri usku tagasi astuda, mida Vene seadused seda enam ei võimaldanud. Ehtne näide, kuidas meeleheitel inimene pimesi Vene tsaari rüppe tõttab, teadmata, mida ta ise teeb. Täpselt sama stsenaarium kordub tänases Euroopas.
Putini Euroopa fännid jätavad siinkohal muidugi hunniku fakte tähelepanuta: mis on Venemaa elustandard ja ühiskond, millise terrorismiga tegeleb ta Ukrainas ja et Venemaal elab rohkem moslemeid kui mis iganes Lääne-Euroopa riigis. Venemaa elanikkonnast ligikaudu 15 protsenti moodustavad moslemid, lisaks elab seal ligi 12 miljonit illegaalset migranti, kellest 2/3 on moslemid. Seega on paljude suust kuuldud väide, et Venemaal on „vähemasti moslemitega asjad korras” ja küll „Putin seal ikka korda hoiab” enam kui väär – kuid emotsionaalselt ummikusse jooksnud inimene ju fakte ei vaata.
Sotsiaalmeediast on viimase paari aasta jooksul korduvalt kuulda olnud, et „parem tulgu Eestisse 100 000 venelast kui tuhat moslemit” – ka see tõdemus eirab fakte. Isegi kui 100 000 -meheline „vabastajate armee” humanitaarkonvoidega Eestile „appi” tulema peaks, järgneks neile tunduvalt rohkem islami usku sisserändajaid kui praegu Euroopa Liidu kaudu. Eesti on EL kontekstis vaene riik, mille asemel eelistatakse minna lääne poole, Venemaa kontekstis oleks Eesti aga vägagi rikas piirkond, mis soodustaks koheselt sissevoolu üle laia Venemaa.
Sooneutraalsuse, mitmekultuurilisuse ning islami juurutamine toob igal juhul kaasa vasturefleksi ühiskonnast, milleks antud juhul on Putini populaarsuse kasv.
Kui vaadata olukorda Venemaal, siis Vladimir Putini reitingut tõstavad rohkem tema sõnad kui teod, kuid oma trumbid mängib talle kätte ka tänane EL eliit, kelle pehmus ja selgrootus islamimaadest pärit seaduserikkujate ohjamisel annab kõik vajaliku Putini populaarsuse kasvuks.
Teine aspekt, mis Putini reitingut tõstab, on ebaterve mõtteviis seoses bioloogiaga. Kui inimese soolist kuuluvust eitatakse, nimetades seda mitte füsioloogiliseks, vaid vaimseks nähtuseks, siis tundubki kauge Vene tsaar taas kord ainukene lahendus olevat.
Sooneutraalsuse, mitmekultuurilisuse ning islami juurutamine toob igal juhul kaasa vasturefleksi ühiskonnast, milleks antud juhul on Putini populaarsuse kasv. Temast on tänases Euroopas saanud paljude „represseeritute” jaoks valgust näitav majakas. Meie ühiskonda on tekkinud ohtlik lõhe, mida Kremli šovinistid irvitades pealt vaatavad.
Donald Trumpi saamine USA presidendiks tõestas peatselt, et väide tema putinismist on alusetu – ja sama puudutab ka teisi konservatiive. Kui Euroopa parempoolsed leiaksid omale toetuse teiste Euroopa konservatiivide näol, loobuksid nad Putinist. Tegelikult ei ole Lääne-Euroopa kõrgkultuuril mingit pistmist Vene barbaarse võimuhuntaga. Vastupidi, nad on üksteisele vastu käiv kultuurivormid, mille vaheline koostöö pole tegelikult isegi võimalik.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli