Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.
Ja ma ei pea silmas seda, et paras teile, eestlastele, te ei väärigi muud, teid ja teie maad iseloomustab kõige paremini auto alla jäänud väikeloom, keel on suust väljas! Vaid see märk on õige hoopis sügavamas tähenduses.
Mida ühelt märgilt oodata? Et ta oleks selge sõnumiga, et ta oleks ilus ja kutsuv, et ta tekitaks Eesti vastu huvi. See märk ei vasta mitte ühelegi neist tingimustest. Ta on kole, ta on täiesti arusaamatu ja mittekutsuv, lausa peletav. Ja see ongi eesmärk! Sest olgem ausad, kas see ei olegi mitte meie, eestlaste soov – jääda salapärasteks, isegi märkamatuteks, aga jääda ellu. Elada siin rahulikult omal maal, et keegi ei torgiks, ja me ei oota siia külla mitte kedagi.
Selles suhtes oligi see Welcome to Estonia! märk vale. Sajandite jooksul on meile sisse jäänud, et külalised on meile ikka halba toonud, nendega on kaasnenud riisumised, tapmised, orjastamised, haigused, sõjad, okupatsioonid, kommunism, nüüd kapitalism. Keda me siia veel ootame? Uus märk seevastu peaks täitma meie kõigi ootused. Kui mõni välismaalane peaks seda märki vaatama, saab ta kohe aru, et sinna Eestisse pole küll mõtet minna, sealt pole midagi saada ega teha.
Mõned loomad teesklevad väga osavalt seda, et nad on surnud. Sarnaselt käitub ka Eesti märk.
Ka looma- ja kalariigist leiame meie uuele märgile vasteid. On kalu, kes näevad saba poolt vaadates samasugused välja nagu pea poolt. See on sellepärast, et kui keegi suurem kala tahab teda ära süüa, keerab väike kala enda saba ette ja suur kala saab aru, et nii kõhna ja luist tüüpi pole mõtet sööma hakata. Samuti teesklevad mõned loomad väga osavalt seda, et nad on surnud. Sarnaselt käitub ka Eesti märk.
Kunagi tegi Sven Kuntu ühe lavastuse, kus ta rääkis lahti, miks Eesti mees ei tantsi. Lühidalt kokku võttes ütles Sven Kuntu, et Eesti mees ei taha tantsida, sest ta tahab ellu jääda. Ja ka siin räägib kaasa meie ajalooline kogemus, mis on meil veres. Kui vaenlane tuli, peideti end ära, roniti puu otsa, mindi koobastesse, soosaartele. Need, kes jäid lagedale väljale, kael õieli uudishimulikult võõraid tervitama ja neile Welcome ütlema, rabati maha esimestena.
Ja nii ka tantsupõrandal – sa oled kõigile nähtav, sa oled lausa sihikul, no mida sa seal lõõgastud ja tantsid. See, et pidudel on mehed nurgalaudades nagu koopas ja vaikselt vaatavad ning olukorda hindavad, pole saamatus ega halb tantsuoskus, vaid terve mõistus.
Ja kui seda märki nüüd veel vaadata, siis ta on meeldivalt ebamäärane ja ühelt poolt küll mittemidagiütlev, aga teisalt pakub ta tuhandeid tõlgendusvõimalusi. Kas see pole mitte üks põõsas, mille taha on eestlane end ära peitnud, või siis laugas, kuhu on keegi hüpanud nii, et ainult keel paistab?
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar