Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Õunpuu: filmi tegemise puhul on kõige hullem, et selleks peab raha olema
Režissöör Veiko Õunpuu, kelle film "Free Range/Ballaad maailma heakskiitmisest" äsja kinodesse jõudis, peab filmi kui kunstižanri puhul negatiivseks seda, et selleks peab raha olema, kuid loodab, et digitehnoloogia kasutuselevõtt toob kaasa visuaalkultuuri plahvatuse.
Juba esimese täispika mängufilmiga "Sügisball" pani Õunpuu Eesti kinomaailmas märgi maha, kui võitis seni suurima Eesti mängufilmile osaks saanud tunnustuse - Veneetsia filmifestivali kõrvalvõistlusprogrammi Horisondid, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Free Range'i" peategelane on algaja kirjanik Fred, kes lehte sobimatu filmiarvustuse pärast sealt vallandatakse.
Kirjanik on olnud peaosas ka Õunpuu varasemates filmides, mõelgem "Sügisballi" kirjanik Mati peale. Mõned kirjanikud on avaldanud kahtlusi, et kirjanik kui selline on peagi väljasurev liik.
"Ma väga tahaks loota, et ta ikkagi ära ei kao. Ta tundub mulle omaette väärikas asi, üks võimalus tänapäeva maailmas veel mõistliku ja tasakaaluka inimesena funktsioneerida, mõtlikuna. Ma ei teagi, kui palju neid ameteid on," nentis režissöör.
Eesti kultuuriruumis tunneb Õunpuu puudust siinsest Dostojevskist. "Tammsaare oli, aga võiks olla ka Dostojevski," ütles ta, ehkki kahtleb, kas keegi selline tuleb. "Millest ma puudust tunnen, ongi see, mida võib-olla nimetatakse süvakultuuriks või ma ei tea, see kõlab nii lollakalt, Nietzsche võiks olla, oma kohalik Nietzsche".
Õunpuu on maininud oma lemmikrežissööridena 20. sajandi suuri - Bunueli, Bergmani, Pasolinit, Tarkovskit ja olnud modernistlikult pessimistlik suure filmikunsti võimaluste suhtes täna ja homme. Ometi säilitab ta lootusekiirt.
"Näiteks Brian Eno ennustas, et digitehnoloogia kasutuselevõtuga toimub samasugune plahvatus nagu 1960ndatel rockibändidega, et toimub samasugune plahvatus ühtäkki visuaalses kultuuris, kõik hakkavad tegema filme. Ta ennustas, et filmikultuur muutub selliseks," rääkis režissöör.
"Siiamaani ta ei ole veel plahvatanud niiviisi, et sealt oleks hakanud midagi väga ägedat tulema mingil põhjusel, aga äkki ta muutub, ta on siiski küllaltki ressursimahukas asi, see teeb ta ka konservatiivseks. See ongi kõige hullem filmi kui kunstižanri puhul, et sul peab raha olema," nentis ta.
Õunpuu filme on alates esimesest päevast, see tähendab alates lühimängufilmist "Tühirand" produtseerinud Katrin Kissa, kelle sõnul mõtleb Õunpuu hästi struktureeritult ja tema mõte on hästi selge.
"Ta suudab oma mõtet hästi sõnastada, seda väljendada ja see teeb temaga koos olemise väga huvitavaks. Ta suudab sisulises mõttes hästi lähedaseks muuta inimesed, kellele ta pühendab oma mõtte," selgitas Kissa.
"Free Range'i" peategelane on algaja kirjanik Fred, kes lehte sobimatu filmiarvustuse pärast sealt vallandatakse.
Kirjanik on olnud peaosas ka Õunpuu varasemates filmides, mõelgem "Sügisballi" kirjanik Mati peale. Mõned kirjanikud on avaldanud kahtlusi, et kirjanik kui selline on peagi väljasurev liik.
"Ma väga tahaks loota, et ta ikkagi ära ei kao. Ta tundub mulle omaette väärikas asi, üks võimalus tänapäeva maailmas veel mõistliku ja tasakaaluka inimesena funktsioneerida, mõtlikuna. Ma ei teagi, kui palju neid ameteid on," nentis režissöör.
Eesti kultuuriruumis tunneb Õunpuu puudust siinsest Dostojevskist. "Tammsaare oli, aga võiks olla ka Dostojevski," ütles ta, ehkki kahtleb, kas keegi selline tuleb. "Millest ma puudust tunnen, ongi see, mida võib-olla nimetatakse süvakultuuriks või ma ei tea, see kõlab nii lollakalt, Nietzsche võiks olla, oma kohalik Nietzsche".
Õunpuu on maininud oma lemmikrežissööridena 20. sajandi suuri - Bunueli, Bergmani, Pasolinit, Tarkovskit ja olnud modernistlikult pessimistlik suure filmikunsti võimaluste suhtes täna ja homme. Ometi säilitab ta lootusekiirt.
"Näiteks Brian Eno ennustas, et digitehnoloogia kasutuselevõtuga toimub samasugune plahvatus nagu 1960ndatel rockibändidega, et toimub samasugune plahvatus ühtäkki visuaalses kultuuris, kõik hakkavad tegema filme. Ta ennustas, et filmikultuur muutub selliseks," rääkis režissöör.
"Siiamaani ta ei ole veel plahvatanud niiviisi, et sealt oleks hakanud midagi väga ägedat tulema mingil põhjusel, aga äkki ta muutub, ta on siiski küllaltki ressursimahukas asi, see teeb ta ka konservatiivseks. See ongi kõige hullem filmi kui kunstižanri puhul, et sul peab raha olema," nentis ta.
Õunpuu filme on alates esimesest päevast, see tähendab alates lühimängufilmist "Tühirand" produtseerinud Katrin Kissa, kelle sõnul mõtleb Õunpuu hästi struktureeritult ja tema mõte on hästi selge.
"Ta suudab oma mõtet hästi sõnastada, seda väljendada ja see teeb temaga koos olemise väga huvitavaks. Ta suudab sisulises mõttes hästi lähedaseks muuta inimesed, kellele ta pühendab oma mõtte," selgitas Kissa.
Toimetaja: Karin Koppel