"Pealtnägija": Eesti terviseasutused ei paku GHB ohvritele kohtus tõendina vettpidavat testimisvõimalust

Video
Anna Gavronski
4.05.2016 20:42
Rubriik: Eesti

Politsei sõnul on viimastel aastatel GHB-d ehk korgijooki Eesti narkoturule jõudnud rohkem kui kunagi varem. Väidetavalt just seda ainet kasutatakse ohvrite salaja uimastamiseks, vägistamiseks ja röövimiseks. Samas näitavad kannatanute lood, et ohvriolukord on võimatu, sest teda jooksutatakse ühest asutusest teise ning antakse kohati isegi valeinfot.

Gammahüdroksübutüraat ehk lühidalt GHB on salakaval mõnuaine, mis mõjub ergutavalt ja tõstab inimese libiidot, kuid paraku läheb joove kergesti eluohtlikuks üledoosiks, millega kaasneb muuhulgas täielik mäluauk. Seetõttu on GHB tuntud ka kui vägistamisnarkootikum.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kristiina Põllu sõnul saabub narkootikumi maksimaalne toime 30 minuti jooksul ja kestab kuskil tund aega. "See ongi see aken, kus tavaliselt siis naisterahvaid vägistatakse ja järgmine päev on neil mälukaotus selle asja suhtes," selgitab Põld.

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhi Rait Pikaro andmetel on viimaste aastatega GHB-d jõudnud Eesti narkoturule varasemast rohkem. "Eriti viimastel aastatel on muutunud üsnagi üldlevinuks eelkõige meie andmetel noorte seas niiöelda peouimastina, mis tõstab tuju ja tekitab sellise lühiajalise hea enesetunde," ütleb Pikaro.

PERH-i jõudis eelmisel aastal 30 inimest, kellel kahtlustati GHB-mürgistust. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut tuvastas mullu ühe korgijoogi mürgistusest põhjustatud surma. Võrreldes teiste meelemürkidega, võivad numbrid tunduda väikesed, kuid korgijoogi eripära ongi, et jäljed kaovad inimese kehast väga kiiresti.

"Kuni 8 tundi võib ta olla uriinis detekteeritav. On ka artikleid, mis on viidanud 12 tunnile, aga üldjuhul arvatakse, et kuskil 8 tundi võib see aken olla, kus ta võib olla veel määratav uriinist," räägib PERH-i arst Kristiina Põld.

Kuigi Eesti ajakirjandus on korduvalt rääkinud karmidest ja isegi surmaga lõppenud juhtumistest, kus kahtlustati nn. vägistamisdrooge, kuid konkreetseid juhtumeid on aga tõendatud imevähe.

"Sõbralik" taksojuht

Meie loo keskmes on kaks noort naist, kes on veendunud, et hiljutise peo käigus pandi nende joogi sisse salaja GHB-d, kuid mõlemad jäid jänni kuriteo tõestamisega. Et hirm, häbi ja šokk on suur, räägivad nad läbielamisest varjatult, mistõttu nimetame neid Mariks ja Tiinaks.

Mõlemate lood hakkavad sarnaselt - enne ööklubisse minekut söödi korralikult ja võeti nn soojendusjoogid. Klubis joodi paar kokteili ja shoti. Kui Mari jooki tilgutati GHB-d tõenäoliselt juba klubis, mil 20-aastane naine jättis enda joogi suitsuruumi minnes valveta, siis Tiina lahkus klubist ning astust takso peale, mis oli teda terve õhtu ringi sõidutanud.

Tiina valis selle takso, sest juht oli talle teinud vastamata kõne. "Ma ütlesin, et ok, kuna mul on külm, siis võta mind nagu peale. Ma istusin sinna taksosse ja siis me rääkisime paar sõna juttu ja siis ta ütles mulle, et lähme teeme paar drinki," meenutab Tiina.

Sõit viis aga ootamatult ühe maja hoovi Pelgulinnas. "Ma ei mõelnudki, et me sinna jääma. Ma mõtlesin, et kas ta äkki paneb auto ära või midagi. Noh ma ei mõelnudki. Läksime tuppa ja siis me jäime tuppa diivani peale istuma ja juttu rääkima. Läksime tuppa ja siis me jäime tuppa diivani peale istuma ja juttu rääkima," räägib Tiina.

Ta lisab, et taksojuht ei käitunud ebasündsalt, kuid järgmisel hommikul ärkas ta samas korteris umbes kuus tundi hiljem ilma igasuguse mälupildita.

"Mul ei olnud alumisi riideid ei olnud, mingid imelikud pudelid olid aknalaua peal. Tundsin ennast üldse nagu imelikult, esimese asjana ma vaatasin, et ma kuskilt oma riided üles leiaksin ja hästi ruttu sealt minema saaksin. Et ma ei teadnud, mis oli juhtunud. Ja läksin ära sealt, nutsin terve päeva, sest ma ei teadnud, mis oli juhtunud, miks ma seal olin. Ja kuidas ma üldse sinna sain jääda," seletab Tiina.

Juba 2006. aastal kirjutas Eesti Ekspress, et korgijook on taksojuhtide seas populaarne, sest see ergastab, aga ei jäta lõhna. Kui toona oli GHB tuvastamine algeliste testide tõttu võimude poolt sisuliselt võimatu, siis ajaga on meetodid paranenud ning kohtuinstituudis tehakse aastas üle 100 korgijoogi analüüsi. Kuid meie loo peategelastele oli sellest lõpuks vähe kasu.

Testimine on võimatu

Mari, kes uimastati juba klubis, ärkas viis tundi hiljem kodutrepikojas. "Kui ma üles ärkasin, siis ma sain aru, et see ilmselgelt see ei olnud puhas alkohol ja et mu asjad on varastatud, siis peale seda helistasin politseisse ja politsei kuulas kõik ära ja saatis igaks juhuks kiirabi," ütleb Mari.

Kiirabi ei tuvastanud tervisekahjustusi, kuid soovitas neiul minna analüüse tegema, et tuvastada, kas mäluaugu põhjustas korgijook. "Ma läksin Tallinna Keskhaiglasse, kus mulle öeldi, et neid proove ei saa teha ja nad ei võtnud isegi mu andmeid vastu," nendib Mari. Keskhaigla töötajad helistasid ka teistesse haiglatesse, et uurida, kus proove saab võtta, kuna ilma politsei juures olekuta on testimine võimatu.

"Ainuke haigla oli Wismar, siis me läksime sinna, seal öeldi, et võite maksta raha, iga testi eest siis kümme eurot, aga et nende labor ei näita selliseid aineid," väidab Mari.

Mäletatavasti kaob GHB kehast 8 kuni 12 tunniga, sõltuvalt ainevahetuse kiirusest. Kui „Tiina” ja „Mari” viis-kuus tundi pärast väidetavat uimastamist pildi ette võtsid ja šokist toibusid, pöördusid mõlemad samal päeval haiglasse. Kumbagi ei võetud jutule, vaid saadeti ühest kohast teise ja soovitati teha avaldus politseile.

Samas, kui Mari proovis politseile avaldust teha, siis vastati talle, et nädalavahetusel pole see võimalik. PPA prefektuuri korrakaitsja Rait Pikaro toonitab, et kohene reageerimine GHB juhtumite puhul on äärmiselt oluline. "Ma arvan, et siin võis olla mingi kommunikatsiooniviga või eksimus selle inimese poolt, kes andis nõu hiljem tulla," möönab Pikaro.

"Läksin siis Põhja-Tallinna politseisse ja seal pika ootamise peale vastas üks proua ja ütles, et ma küsin, kas uurijal on aega meid võtta. Siis ta lõpuks võttis ja kuulas ära ja sain avalduse kirjutada, aga mingeid proove ei tehtud," väidab Mari.

Meenutame: „Mari” kutsus kiirabi, käis kahes haiglas, üritas politseiga ühendust võtta, läks isegi politsei ukse taha, aga ometi tiksus täis aeg, mil tema kehast oleks saanud korgijooki tuvastada, kuid proovi võtmiseni ei jõutudki.

Haiglate testid ei päde tõenditena

Eksperimendi korras taastas "Pealtnägija" koos Mariga sündmuste käigu ning koos prooviti anda GHB testi Eesti kuues suuremas meditsiiniasutuses. Kokkuvõttes aga jooksutati neiut haiglate vahel, anti vastuolulist teavet või otsest vale informatsiooni.

Kui inimene kukub üledoosiga kokku ja joonelt haiglasse viiakse, siis vähemasti PERH-is ja kliinikumis suudetakse tuvastada, kas põhjus oli GHB. Kui aga inimene ärkab hiljem ja kahtlustab, et mäluaugu kestel toimus midagi nurjatut, on samuti põhimõtteliselt võimalik haiglas omaalgatuslikult test teha, kuid selle tulemus ei päde kohtus tõendina.

Kohtu jaoks peab proovi analüüsima kohtuekspertiisiinstituut. Kui me kolmnurgas politsei, haiglad ja kohtuekspertiis intervjuusid teeme, käib vastutus käestkätte nagu kuum kartul ja lihtne inimene on segaduses, kes seda proovi kohtuinstituudi jaoks võib korrektselt võtta.

"Ma arvan, et igasugune meditsiiniline haridus või kiirabi või meditsiiniasutus saab tegelikult selle toimingu ära teha. Sellise esmase proovi võtmiseks politsei luba või korraldust kindlasti ei ole vaja," märgib Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht.

Kuid PERH-i erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kristiina Põllu sõnul puudub testimiseks vastav regulatsioon, mis tagaks tõendite kindluse. "Uriinianalüüsi narkoscreeningu kohta meil ei ole sellist koostöödokumenti valminud, et kuidas me neid säilitame neid uriinianalüüse, kui neid hiljem tahetakse kohtus veel millekski kasutada," märgib Põld.

Tiina ja Mari juhtumid jäid lahendusteta

Ehk siis politsei ütleb, et ohver võib minna ilma suunamiseta ja politsei paberita haiglasse. Haiglad raiuvad, et selleks pole kokkulepitud reegleid. Kogu kadalippu vaadates tundub üha arusaadavam, kuidas pall pahatihti maha kukub ja väidetavad tahtevastased uimastamised jäävad tõendamata.

Ilmselt on palju põhjuseid, alustades häbist ja lõpetades mälulünkadega, aga nagu näitab "Pealtnägija" eksperiment, peab ohver ise olema väga visa ja eelistatavalt ka juriidiliste teadmistega, et abi saada.

Pidavate analüüside puudumine mängis suurt rolli ka meie loo peategelaste saatuses. Politsei alustas küll menetlust Mari nutifoni ja rahakoti kadumise osas, kuid varguse mitte röövimise paragrahvi järgi, sest ei suudetud tõestada uimastamist.

Tiina puhul tegi politsei suure taustatöö, võttis taksojuhilt tunnistuse, kus mees kirjeldas üksikasjalikult, kuidas kasutas libestit ja mis kõik noore naisega korda saatis, aga menetlust ei alustatud, sest ei suudetud näidata, et asi toimus vastu tema tahtmist.

"Kui seal ikkagi ei leita või ei tule nendest andmetest alust kriminaalmenetlust alustada, siis kahjuks see juriidiline hinnang sellele teole on see, et seal kuritegu ei ole. Mis automaatselt ei tähenda seda, et selline käitumisviis on kuidagi moraalselt aktsepteeritav.

Lõpuks ei saagi me ühest vastust, kuidas asi peaks käima, ja ainus, mis selge, et kõik tahavad selle kaelast ära saada. Kusjuures kui te arvate, et korgijoogi ohvriks langevad ainult naised, siis “Pealtnägija” rääkis ka meestega, kes usuvad, et neid uimastati röövi eesmärgil.

Kui te kahtlustate, et olete korgijoogi ohvriks langenud ja tahate, et asja uuritaks, siis tuleb kutsuda politsei ja nõuda kategooriliselt proovide võtmist.

Toimetas
Allan Rajavee

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv2-s

foto
AegRuum Mälu mõistatus (Memory Hackers, USA 2016)
Täna 20:00

Mälu, olgu see terav, ähmane või lausa fenomenaalne, on liim, mis seob inimese vaimuelu üheks tervikuks. Selleta oleksime oleviku vangid, võimetud minevikust õppima, et muuta tulevikku. Ent kuidas see kujuneb, kus seda talletatakse ja kuidas esile manatakse? Kas mälestused on muutumatud või manipuleeritavad? Selles filmis heidavad teadlased uut valgust mälu salapärasele olemusele ja seda mõjutavatele mehhanismidele.

täna raadio 2-s

foto
Agenda: kui PR kolib ajakirjandusega sama katuse alla

Kell 13, saatejuht Eeva Esse

Äripäev asutas kommunikatsiooniagentuuri. Millised väljakutsed see seab Eesti ajakirjandusele, debateerivad Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, ajakirjanik Anvar Samost ning Mart Raudsaar EALList.

Toidupank kutsub vabatahtlikke appi. Stuudios Eesti Toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn.

Värseimat kinolinadelt tutvustab filmikriitik Ralf Sauter.

R2 aastahiti hääletus

Jõulumüük ERR-i poes!