Haldusreformist: Eesti on muutunud kosjakontoriks ehk 291 päeva piitsani
Piitsa ja prääniku meetodil ellu kutsutud haldusreformiga on kiire: kes selle aasta lõpuks vabatahtlikult naabervaldadega ei liitu, jääb ühinemistoetuse rahata, ent liituma peab sunniviisiliselt ikka. Ehkki Eesti haldusreformi kaart näeb välja nagu suur kosjakontor - kes kellega plaani peab - , siis esineb ka valgeid laike ehk omavalitsusi, kes vähimatki initsiatiivi vabatahtlikult üles ei näita. Iseäranis puudutab huvipuudus suuremaid maakonnakeskusi, kel kohustuslik kvoot täis.
Tegelikult on riik kokku leppinud, et 5000 inimest haldusüksuse kohta on kohustuslik miinimum, kuid soovituslik on saavutada vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsus. Suurema pingutusega kaasneb ka suurem "kaasavara" ehk riik maksab 11 000 elanikuga omavalitsuseks saamise eest täiendavalt 100 eurole elaniku kohta veel 500 000 eurot ühinemistoetust.
Paljud väikevallad on aga ka sundviskes - selleks, et ükski naabritest alla 5000 elaniku piiri ei jääks, peavad ühinema kõik praegused vallad tervikuks kokku. Selline on olukord näiteks Hiiumaal, kus Hiiu vallal piisaks küll ainult ühega oma naabritest - Pühalepa, Käina või Emmaste - liitumisest, et 5000 elanikku täis saada, ent ülejäänud kahe liitumisel kuidagi 5000 kokku ei tule, liida mis pidi tahes. Seetõttu tasub ise seljad kokku panna, sest kui 1. jaanuar 2017 kukub, muutub tõld kõrvitsaks ehk ühinemistoetus võetakse ära, ent vägisi kokku pannakse naabervaldadega niikuinii. Seetõttu tasub piitsale eelistada präänikut.
Naabrid Saaremaalgi plaanivad Kuressaare vedamisel üheks omavalitsuseks ühinemist, vaid Muhu ei ole sellest mõttest üldse vaimustunud. Nemad saavad seda endale lubada ka, sest "merelistele väikesaartele" nagu Muhu või Vormsi, lubab riik teha erandeid. Meretagune asi käib ikka teistmoodi ning sealjuures pigistatakse silm kinni, kui just väikesaar ise mõne mandril või teisel saarel asuva omavalitsusega ühineda ei soovi.
Eesti väikseimale (ja vaeseimale) omavalitsusele Piirissaarele see erand aga ei kehti, sest see saar pole "mereline". Neile on ühinemisettepaneku teinud Räpina vald, ent vastust veel saadud pole.
Passiivsuse valged laigud
Haldusreformi kaardilt silma hakkavad valged laigud ehk omavalitsused, kes kellegagi ühinemisläbirääkimisi pole algatanud, on valdavalt suuremates maakonnakeskustes ja nende ümber: enim kajab vaikus vastu Harjumaal, Viljandimaal ja Tartumaal, aga ka Jõgevamaal. Ka Narva ümbruses läbirääkimisi ei peeta ning Lääne-Virumaal hoiab omaette Kadrina vald, kel peaaegu 5000 elanikku olemas.
Nagu üks ühinemisläbirääkimiste konsultant, Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus tõdes, on aktiivsemad läbirääkimised nendes maakondades, kus maakonnakeskus tajub oma vastutust läbirääkimiste koordineerijana ning aitab haldusreformi läbirääkimistele valdade vahel kaasa. Kus aga koostöövaim maakonnakeskuses puudub, seal kipub ka ülejäänud maakond pigem passiivseks jääma.
Ühe ühinemise kogemus
Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus tõdeb: hirmud haldusreformi ees on kõigil samad, ent eeldused erinevad. Seetõttu ühte retsepti anda ei saa, kuidas edukalt seljad kokku panna. Tema on kutsutud haldusreformi nõustama kui eduka liitmise läbi teinud valla juht: paar aastat tagasi liitusid Läänemaal Risti, Taebla ja Oru vallad vabatahtlikult üheks, Lääne-Nigula vallaks. Ehkki ka neil olid hirmud, langesid need kõik ära, kinnitas Lõhmus.
Mis siis on peamised hirmud?
Et ühinemisel hakatakse koole-lasteaedu-raamatukogusid sulgema, millega kaob viimnegi eluline keskus ning algab lõplik ääremaastumine. "Meil jäid kõik neli lasteaeda ja kooli alles ning Ristile rajati hoopis üks noortekeskus juurde," pareeris Lõhmus.
Et kui kohalike omavalitsuste valimistel tehakse üks valimisnimekiri, siis senised väiksemad vallad on kaotajad - nende esindajad enam volikokku ei pääsegi. "Meilt pääsesid kõigi valdade esindajad volikokku ning senise väiksema omavalitsuse proportsionaalne osakaal oli teistega võrreldes isegi suurem," kinnitas Lõhmus.
Et valla heaks töötavad inimesed kaotavad töö. "Me optimeerisime tööd, millest tuli kokkuhoid. Palju oli dubleerimist eeskätt tugiteenuste poolelt, näiteks oli igal vallal oma remondimees ja hulk raamatupidajaid tööl, ent neid pole nii palju vaja, selle rahaga saab muud teha. Ka IT abil saab lahendada paljud senised funktsioonid, mida varem tegid inimesed - näiteks lasteaias ei pea kokatädi enam arvutama toidu kaloraaži igakuiselt välja, vaid selle lahendab üks arvutiprogramm," tõi Lõhmus esile positiivseid arenguid.
Vald ei ole sotsiaalabiprojekt
"Me oleme inimesi suunanud teisele tööle valla sees, kuid on selge, et kõigile enam valla struktuuris edaspidi tööd ei jagu. Kuid ma ei arvagi, et vald peaks olema sotsiaalabiprojekt," rõhutas Lõhmus.
Lõhmus ise pooldab võimalikult väheste erandite tegemist ning peab optimaalseks 50-60 omavalitsuse tekkimist üle Eesti. "Erandeid võiks olla võimalikult vähe, muidu hakkab igaüks arvama, et nad peaksid mingi erandi alla käima."
Ka Lääne-Nigula vallal seisab edasine ühinemine veel ees - 5000 elaniku piir on veel alistamata.
291 päeva pärast kell kukub, siis hakkab riik omavalitsusi juba jõuga ja omatahtsi liitma. Volikogudes on sel kevadel käsil kibekiired päevad.