Kaitseliit laseb ehitada ajaloolise soomusauto koopia
Kaitseliit soovib ehitada Eesti esimese soomusauto Estonia koopia, et seda kasutada tuleval aastal organisatsiooni ja Eesti vabariigi 100. juubeliaasta üritustel.
Kaitseliidu projektijuht Neeme Brus ütles ERR-ile, et soomusauto osaleks paraadil ja erinevatel üritustel ning annaks edasi Vabadussõja vaimu. "Tegemist oleks ajaloolise soomuki sõitva koopiaga," märkis Brus.
Kaitseliit nõuab hankega otsitavalt soomuki ehitajalt, et sõiduk peab olema suuteline läbima vähemalt kuni 10 kilomeetrit, kasutatav alusraam peab vastama tugevuselt kogumassi kandvusele kuni 8,5 tonni. Masina pikkus on 7–8, laius 2,1–2,4 ja kõrgus 2,3–3 meetrit.
Soomuki koopia karkassile tuleb paigaldada metallplaadid, mis sarnanevad omaaegsetele soomusplaatidele. Juhikoha kõrval peab olema koht kuulipildurile. Soomuk saab "relvadeks" Madseni kergekuulipilduja mulaaži ja lahinguosa laele tuleb 360 kraadi pöörlev suurtükitorn Hotchkissi kiirlaskekahuri mulaaž. Lahinguosa tagaküljel on kaks poolringikujulist torni kõrvuti, kummaski raskekuulipilduja Maxim koopia. Sõiduk värvitakse oliivroheliseks, mootoriks on 4,3-liitrise töömahuga ZMZ-53 V8 või sarnane jõuallikas.
Estonia sai liiga raske
Esimest Eesti soomusautot Estonia hakati ehitama 1918. aasta detsembris Tallinna sadamatehases insener Ludwig Saukase juhtimisel. Ehitust ja materjalide hankimist koordineeris mereväekapten Johan Pitka, kes samal ajal arendas ka soomusronge ja Eesti mereväge. Estonia valmis 1918. aasta jõuludeks.
Ajakiri Tehnikamaailm on kirjutanud, et vastavad kogemused selliseks tööks puudusid, rääkimata projektdokumentatsioonist. Omavahelise arutelu käigus pandi paika auto põhimõtteline ehitus, insener Saukas visandas ehitusplaani ja mälestuste järgi ainult kahe-kolme päevaga ehitati esimene valmis.
Firma Federal kolmetonnise kandejõuga veoauto šassiile ehitati vinkelrauast raam ja sellele kinnitati laevaehituses kasutatud metallplaatidest soomus. Paraku oli see lahingumasin talveteede jaoks liiga raske ja jäeti Tallinna sisekaitse ülesandeid täitma. Kevadel 1919 ehitati Estonia ümber tolleks ajaks loodud seeriamasinate eeskujul.
Kuus Vabadussõja ajal ehitatud soomusautot jäid samasugustena Eesti sõjaväe relvastusse kuni 1940. aastani. Ainult Estonia soomustati ümber ja sai endale 7–11 mm paksuse kroomnikkelterasest katte, millega masina kaal langes ühe tonni võrra. Soomusauto Vahur ja soomustatud veoautod Sorts ja Puuk võeti pärast Vabadussõda relvastusest maha ja lammutati.
1934. aastal on märgitud soomusautode maksimaalkiiruseks 45 km/h, mootoril võimsust tavaliselt 40 hobujõudu. Soomusauto oli võimeline liikuma ainult tugevapõhjalisel teel ja selle pöörderaadius oli 7,5–8 meetrit. Autod suutsid läbida vett sügavusega 65–80 sentimeetrit. Nõrgemad sõiduomadused olid Estonial, mille maksimaalkiirus oli 15 km/h.
Relvastuseks olid kahur ja kolm kuulipildujat
Relvastuseks oli soomusautodel kahuritornis üks 37 mm Hotschkissi kiirlaskekahur, kasemattides kaks 7,62 mm raskekuulipildujat Maksim ja auto esiküljel laskeavast tulistamiseks üks 7,7 mm kergekuulipilduja Madsen. Tehnikamaailmas ilmunud artiklis on märgitud, et kui Wibuane kaotas 1919. aasta suvel lahingus oma kahuri, katsetati sellel ka teistsugust relvastust – kahuritorni lagi võeti maha ja sinna paigutati 76 mm saksa pommipilduja, miinipilduja eellane. See ei õigustanud ennast ja Wibuane sai endale taas kahuri. Soomusautode tuletabavus oli kaptenite sõnul ka sõidu ajal rahuldav.
Kindlat lahingkomplekti sõja ajal ei kehtestatud. Lahingusse sõites võeti autosse kahuri jaoks 200–300 mürsku: granaadid, šrapnellid ja kartetšid. Raskekuulipildujatele oli ette nähtud 40–50 padrunilinti igaüks umbes 250 padruniga ja kergekuulipildujale 25–35 padrunisalve, milles 36 padrunit. Lisaks sellele võeti kaasa padruneid kastides ja käsigranaate, isegi nii palju, et kõigi meeskonnaliikmete jaoks ei jätkunud enam autos ruumi ja soomusauto ülem pidi täitma ka kahuri sihturi ülesandeid. Meeskonna isiklikeks relvadeks olid ohvitseridel püstolid või revolvrid ja sõduritel vintpüssid. Lahingusse liikus auto tagurpidi, et võimaldada paremat manööverdamist vastase suurtükiväetule alt väljasõitmisel; ühtlasi oli nii võimalik lahingsuunale koondada kahuri ja kahe raskekuulipilduja tuli.
Vabadussõja ajal ehitati Eestis kaheksa soomusautot
Tasuja sõitis rindele 13. jaanuaril 1919
Vahur valmis 1. märtsil ja saadeti rindele 15. märtsil 1919
Toonela valmis aprillis ja jõudis lahingusse 22. aprillil 1919
Wibuane valmis aprillis ja jõudis lahingusse 23. aprillil 1919
Kalewipoeg valmis aprillis ja jõudis lahingusse 25. aprillil 1919
Estonia ehitati ümber kevadel ja saadeti rindele 20. mail 1919
Kotkasilm valmis jaanuaris 1920
Erilane valmis jaanuaris 1920 (nimetati samal aastal ümber Lembituks)
Soomusautode hukkus viis meest
Pisuhänna ülem leitnant Lindemann langes 19.6.1919
Tasuja kuulipildur Rents langes 23.2.1919
Kalewipoja kuulipildur Neumann langes kevadel 1919 Pihkva all
Vahuri juhi abi Tamm langes Landesveeri sõjas
Estonia kuulipildur Lilienthal langes Landesveeri sõjas
Toimetaja: Indrek Kuus