Piirissaare: põleng, mille järel ministreid kohale ei tulnud
Piirissaarel esmaspäeva öösel maha põlenud kolm elumaja ja vanausuliste palvela näitasid veenvalt, kuidas väikesaartel elavad inimesed peavad lootma eelkõige iseendale. Kohalikele tähendas õnnetus lisaks varalisele kahjule ka üliolulise usukantsi kaotust.
Peipsi järves asuv ametlikult 100 elanikuga Piirissaar on nagu riik riigis - aeg kulgeb seal palju aeglasemalt kui mandril. Tuli aga levib kõikjal ühesuguste reeglite järgi, kui ikka puitmajad on vanausuliste stiilis kõrvuti ehitatud ja ka vihma pole ammu olnud ning puhumas on kõva tuul, siis on katkisest sügavkülmikust alguse saanud põlengu lõpptulemus kurb, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Esmaspäeval oma sünnipäevapeo lõpetanud Jaroslav Pešenkin kuulis imelikke pauke, siis juba plahvatust ja nägi suurt tulekuma. Suures ähmis ei tulnud meelde mitte number 112, vaid vallasekretäri oma. Kustutusprotsessi kohta on tal oma arvamus.
"Mul on raske kohut mõista ja mul endal on diplom kustutustööde eest eelmistel aastatel. Minu arvates oleks saanud palvelat kustutada, aga juhtus nii halvasti, et kõik olid linna sõitnud. Paljud on sunnitud linnas töötama ja ka lapsed käivad linnas koolis. Nii olid alles jäänud vaid kohalikud," meenutas Saareküla elanik Jaroslav Pešenkin.
Pensionäride saar
Piirissaarele elanikest pooled on pensionärid ja aasta ringi saarel elavaid inimesi on mõnikümmend. Teoreetiliselt peaks Piirissaarel olema kõik hästi - päästetehnikat jagub ja ka kohalikke on piisaval hulgal koolitatud.
"Peaaegu neljandik kogu saare elanikkonnast on vabatahtlikud päästjad, aga jah, see fakt vastab tõele, et suurem osa inimesi ei viibi pidevalt saarel ja seda enam on oluline võimalikult suure hulga inimeste vabatahtlikuks päästjaks väljakoolitamine, et tagada seda, et mõned kindlasti oleks olemas," möönis päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi.
Nagu kõik väikesaared, on ka Piirissaare eriline. Kas või juba arhitektuurses mõttes, tänapäevastele päästenõuetele vanad majad muidugi ei vasta. Vallavanem ütleb, et on ainult aja küsimus, mil tükike vanausuliste ajalugu jälle maha põleb, sest elu maal hääbub.
"Terve Peipsi äär, sealhulgas ka Piirissaare on täis vanaaegseid kalurikülasid, kus on tühjad majad, mis seisavad reas. Kõik on arhitektuuriime ja täis ajalugu, aga kuna kalapüük tänasel päeval rannikumeres on kohalikele kaluritele praktiliselt lõppenud, siis pole võimalik meestel ka oma peresid ära elatada," tõdes Piirissaare vallavanem Liina Miks.
Vallavanema sõnul läks hästi, et sel päeval olid saarel alles need neli meest, kes põlengu kustutamisel appi tõttasid. Kui selline õnnetus oleks juhtunud talvel, kus ühendust mandriga pole, oleks tagajärjed olnud märksa traagilisemad. Siseministeerium ja päästeamet on uurinud, kas suvisel perioodil suureneb põlengu väljakutsete arv sellistes piirkondades, kuhu tuleb rohkem inimesi suvitama.
"Selline hüpotees ei leia kinnitust, sellistes kohtades suvekuudel pääste väljakutsete arv plahvatuslikult ei kasva, võib öelda, et see kasv pole oluline ja me ei ole sellist mudelit kasutanud, et ajutiselt suurendada päästealast võimekust, pigem tekib väljakutsete kasv korrakaitselistes küsimustes," väitis siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimisosakonna juhataja Priit Laaniste.
Tuli möllas Piirissaarel ka neli aastat tagasi ja siis langes samas külas, kõigest sajakonna meetri kaugusel seekordsest õnnetuspaigast tuleroaks kaks majapidamist, need jäljed on veel selgelt näha.
Reageerimisaeg oli optimaalne
Päästeamet tunnistab, et professionaalse abi jõudmise aeg saarele oli antud tingimustes optimaalne ja ka vabatahtlikud reageerisid vastavalt kehtestatud normidele.
"Kui me mõtleme tulekahju kustutamise seisukohast, siis tund ja kakskümmend minutit alates tulekahju avastamise seisukohast on liiga hilja, et alustada reageerimist. Kui me mõtleme teistpidi, et kas meil oleks võimalus reageerida kutselise pääste võimekusega Piirissaarele kiiremini, siis siin paranemisruumi tänase võrgustiku juures praktiliselt ei ole," kinnitas Suurkivi.
"Kogu päästeressursi planeerimise põhialus on riskipõhisus ja kui me vaatame väikesaari, siis seal ühest küljest on vähe inimesi, seal on vähe riske - ei ole suuri tööstusi, avalikke asutusi, ohtlikke aineid ja riskid on väga madalad ning ka sündmusi juhtub väga harva. Näiteks Piirissaarel on olnud viimased viis aastat rahulik," kirjeldas Laaniste.
Viimane suurem päästeõppus toimus saarel kuus aastat tagasi ja siis jõudsid professionaalsed päästjad mandrilt kohale 50 minutiga.
Siseministeeriumi hinnangul läheks ühe kutselise komando Piirissaarel hoidmine maksma pea kaks korda nii palju kui on valla aastaeelarve.
Vabatahtlikke tuletõrjekomandosid on Eestis kokku 115 ja igaüks neist saab riigilt keskmiselt 8000-9000 eurot aastas, mis enamasti katab püsikulud. Vabatahtlikud saavad tasu ka iga väljakutse pealt. Kohalike hinnangul piisaks nende turvalisuse kaitsmiseks ka sellest, kui suudetaks piisaval hulgal koolitatud mehi saarel hoida. Selleks tuleks neile maksta niiöelda valvetasu.
"Kõik inimesed oma käega proovisid pumbad ära, nad oskasid seda teha, aga praegu 2-3 aastat nad ei ole teinud seda, ei ole selliseid inimesi. Aga professionaalid - need ei hakka elama siin, need mehed, kes mandrilt tulevad, mis nad istuvad siin. Meil on vaja õpetada oma inimesi," oli kindel ka Saareküla vanausuliste koguduse vanem Filimon Kuznetsov.
Päästeamet vabatahtlike komandode komplekteerimisse ei sekku. See, kuidas kohalikud valvekordi omavahel jagavad ja kes mille eest vastutab, on omavaheline kokkulepe. Piirissaarel tegelevad kohalikud praegu põlengu tagajärgede likvideerimisega. Palvemajast päästetud ikoonide ja palveraamatute restaureerimiseks on abikäe osutanud paljud konservaatorid, esimese kuivatuse raamatutele teeb kevadine päike. Millal ja kus kohalikud vanausulised neid vanu palveraamatuid uuesti kasutada saavad, on veel teadmata.
"Viimastel päevadel ei ole ükski minister meie vastu huvi tundnud. Kui Vao külas suitses üks euroremonditud majanurk, siis Eesti ühe unikaalse piirkonna südame mahapõlemise järel pole ükski minister siia jõudnud," tõdes kibedalt Piirissaare vallavanem Liina Miks.
Et mitte mustade nootidega lõpetada, siis Piirissaare rahvas on jätkuvalt külaliste vastu väga lahke, kolmapäeviti saab autolahvkast ikka head ja paremat ning kuulsate Peipsi sibulate peenrad on noolsirged ja roheline tõstab juba pead.
Toimetaja: Merilin Pärli