Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Vanemteadur: doktorant ei peaks vajama töö kirjutamise juhendit
Maaülikooli vanemteadur Marek Sammuli sõnul on enamikes ülikoolides olemas juhendid ja kursused üliõpilastööde kirjutamiseks, kuid doktoritöö kirjutaja ei peaks niisugust juhendit enam vajama.
Maaülikoolis tunnistati plagiaadiks Andres Menindi doktoritöö "Peculiarities of pretreatment and fuels refining of biomass" ("Biomassi eeltöötluse ja kütusteks väärindamise iseärasused").
Marek Sammul rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et plagiaadiga seotud probleemid ei ole Eesti ülikoolides uued, kuid antud tööga tõusis see teravalt päevakorda.
Sammuli sõnul on õppejõu töös see igapäevane probleem, et üliõpilaste kirjatööd on halvasti tehtud. "Need on tehtud deviisil, kus üliõpilased ilmselgelt ei adu, mis see loomevargus on ja kuidas kirjutatakse nii, et see ei oleks plagiaat, õigupoolest võiks öelda, et kuidas üldse kirjutatakse, mitte ei kopeerita teksti," selgitas ta.
Sammul rõhutas, et ta ei süüdista üliõpilasi pahatahtlikkuses, vaid pigem arvab, et nad ei oska töid kirjutada. Tema hinnangul algab see osaliselt juba põhikoolidest ja gümnaasiumitest, kus ei osata õigesti ja ise kirjutada.
Ta tõi näite seoses enda lastega, kus laps sai õpetajalt eraldi kiita, kui ta oli oma töös märkinud, millisest allikast ta andmed sai. "See tähandab tegelikult seda, et kuivõrd laps pani selle sinna selleks, et issi käskis, siis koolis ei olnud tegelikult öeldud, et nii peab tegema, kui ta sai selle eest ekstra kiita," märkis Sammul.
Ta lisas aga, et õpilaste harjumus kopeerida paraku süveneb ning ülikoolides süveneb see veelgi edasi.
Sammuli sõnul tuleb õigesti kirjutamise ja viitamise oskus aastatega ning seda peab harjutama. Sellele aitab tema sõnul kaasa ka see, kui õpilastele öeldakse, mis nende töös valesti oli.
Tööde kirjutamiseks on juhendid, kuid doktorant neid ei vaja
Andres Menind, kelle doktoritöö plagiaadiks tunnistati, ütles, et maaülikoolis puuduvad juhendid doktoritöö vormistamiseks.
Marek Sammul tõdes, et kindlasti on niisugune doktoritöö näide sellest, et keegi on kuskil varem jätnud midagi tegemata. Samas ei arva ta, et probleem on juhendis või selle puudumises.
"Esiteks doktorant ei peaks enam vajama sellist juhendit ja kindlasti ei peaks vajama juhendit inimene, kes on doktorikraadi saanud. Kui sa doktorantuuri alguses vajad veel juhendit, kuidas viidatakse, siis olgu, me õpetame, aga kui sa doktorikraadi oled saanud, siis sa ei tohiks enam esitada selliseid argumente, et mul ei olnud juhendit," rääkis Sammul.
"Kui sa oled doktor, siis see tähendab, et sa oled jõudnud sellele tasemele, et sa suudad ise teksti luua, ise kirjutada teaduslikke artikleid, raamatuid jne töid ning sa valdad seda aparatuuri, seda sama teadusliku kirjutamise traditsiooni, mille juures tegelikult eriti tihti ei teki seda küsimust, kas tegemist on plagiaadiga või mitte. Selles mõttes, et kui on ikkagi maha kirjutatud, siis seda lihtsalt ei taluta," lisas ta.
Sammuli kinnitusel on enamikes ülikoolides lisaks tööde kirjutamise juhenditele ka vastavad kursused, samuti on ta näinud juhendeid raamatupoes. Samas rõhutas ta, et lisaks juhenditele ja kursustele on vajalik harjutamise moment.
Sammul tõdes, et suur kivi läheb ka nende õpetajate ja õppejõudude kapsaaeda, kes jätavad osa tööd tegemata ja ei anna üliõpilastele ja õpilastele tagasisidet. "Ma arvan, et põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajatel on see oskus võib-olla natuke nõrgem, aga kui ülikooli õppejõududel on see oskus nõrgem, siis nad ei sobi ülikooli õpetama - kui nad ei jõua või ei võta seda aega ise, et üliõpilastööd läbi töötada ja anda neile põhjalikku tagasisidet. Ühe kursusega ei saa keegi meistriks," rääkis ta.
Sammuli sõnul on plagiaadijuhtumite taga ka selged süsteemsed probleemid selles osas, mis puudutab õpetamist ja ka meeletut survet, mis kaasneb sellega, et tahetakse ruttu saata töö kaitsmisele, hoolimata kvaliteedist.
Marek Sammul rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et plagiaadiga seotud probleemid ei ole Eesti ülikoolides uued, kuid antud tööga tõusis see teravalt päevakorda.
Sammuli sõnul on õppejõu töös see igapäevane probleem, et üliõpilaste kirjatööd on halvasti tehtud. "Need on tehtud deviisil, kus üliõpilased ilmselgelt ei adu, mis see loomevargus on ja kuidas kirjutatakse nii, et see ei oleks plagiaat, õigupoolest võiks öelda, et kuidas üldse kirjutatakse, mitte ei kopeerita teksti," selgitas ta.
Sammul rõhutas, et ta ei süüdista üliõpilasi pahatahtlikkuses, vaid pigem arvab, et nad ei oska töid kirjutada. Tema hinnangul algab see osaliselt juba põhikoolidest ja gümnaasiumitest, kus ei osata õigesti ja ise kirjutada.
Ta tõi näite seoses enda lastega, kus laps sai õpetajalt eraldi kiita, kui ta oli oma töös märkinud, millisest allikast ta andmed sai. "See tähandab tegelikult seda, et kuivõrd laps pani selle sinna selleks, et issi käskis, siis koolis ei olnud tegelikult öeldud, et nii peab tegema, kui ta sai selle eest ekstra kiita," märkis Sammul.
Ta lisas aga, et õpilaste harjumus kopeerida paraku süveneb ning ülikoolides süveneb see veelgi edasi.
Sammuli sõnul tuleb õigesti kirjutamise ja viitamise oskus aastatega ning seda peab harjutama. Sellele aitab tema sõnul kaasa ka see, kui õpilastele öeldakse, mis nende töös valesti oli.
Tööde kirjutamiseks on juhendid, kuid doktorant neid ei vaja
Andres Menind, kelle doktoritöö plagiaadiks tunnistati, ütles, et maaülikoolis puuduvad juhendid doktoritöö vormistamiseks.
Marek Sammul tõdes, et kindlasti on niisugune doktoritöö näide sellest, et keegi on kuskil varem jätnud midagi tegemata. Samas ei arva ta, et probleem on juhendis või selle puudumises.
"Esiteks doktorant ei peaks enam vajama sellist juhendit ja kindlasti ei peaks vajama juhendit inimene, kes on doktorikraadi saanud. Kui sa doktorantuuri alguses vajad veel juhendit, kuidas viidatakse, siis olgu, me õpetame, aga kui sa doktorikraadi oled saanud, siis sa ei tohiks enam esitada selliseid argumente, et mul ei olnud juhendit," rääkis Sammul.
"Kui sa oled doktor, siis see tähendab, et sa oled jõudnud sellele tasemele, et sa suudad ise teksti luua, ise kirjutada teaduslikke artikleid, raamatuid jne töid ning sa valdad seda aparatuuri, seda sama teadusliku kirjutamise traditsiooni, mille juures tegelikult eriti tihti ei teki seda küsimust, kas tegemist on plagiaadiga või mitte. Selles mõttes, et kui on ikkagi maha kirjutatud, siis seda lihtsalt ei taluta," lisas ta.
Sammuli kinnitusel on enamikes ülikoolides lisaks tööde kirjutamise juhenditele ka vastavad kursused, samuti on ta näinud juhendeid raamatupoes. Samas rõhutas ta, et lisaks juhenditele ja kursustele on vajalik harjutamise moment.
Sammul tõdes, et suur kivi läheb ka nende õpetajate ja õppejõudude kapsaaeda, kes jätavad osa tööd tegemata ja ei anna üliõpilastele ja õpilastele tagasisidet. "Ma arvan, et põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajatel on see oskus võib-olla natuke nõrgem, aga kui ülikooli õppejõududel on see oskus nõrgem, siis nad ei sobi ülikooli õpetama - kui nad ei jõua või ei võta seda aega ise, et üliõpilastööd läbi töötada ja anda neile põhjalikku tagasisidet. Ühe kursusega ei saa keegi meistriks," rääkis ta.
Sammuli sõnul on plagiaadijuhtumite taga ka selged süsteemsed probleemid selles osas, mis puudutab õpetamist ja ka meeletut survet, mis kaasneb sellega, et tahetakse ruttu saata töö kaitsmisele, hoolimata kvaliteedist.
Toimetaja: Merili Nael