Kuraatorid: uus okupatsioonide muuseum võiks kajastada eri vaateid
Okupatsioonide muuseumi uue ekspositsiooni väljatöötamises osalevad Merilin Piipuu, Aro Velmet ja Uku Lember leiavad ajalehele Müürileht antud usutluses, et muuseum peaks eestlaste perspektiivi kõrval kajastama sisserändajate kogemust.
"Praeguses Okupatsioonide Muuseumi ekspositsioonis on jutustatud lugu väga spetsiifilisest vaatevinklist. Loomulikult on eestlaste perspektiiv väga oluline, loomulikult me käsitleme jätkuvalt küüditamist, laulvat revolutsiooni ja ERSP-d, aga me ei tohi ära unustada, et okupatsiooni kogeti ka teistmoodi," ütles Velmet intervjuus. "Sisserändajate kogemused erinesid struktuurselt eestlaste omadest, aga ka näiteks 1970. aastatel üles kasvanud eestlased tajusid okupatsiooni teistmoodi kui 1950-ndate põlvkond. Kõiki neid kogemusi peaks kajastama, samamoodi peaks kõnetama kogu publikut, sh neid, kes ei suhestu tavapärase rahvusromantilise looga."
Velmet märkis ka, et kui aastal 2017 räägitakse okupatsioonist, siis selle all mõeldakse väga harva seda sisulist kogemust, mis seostub aastatega 1939–1991. "Pigem kasutame okupatsiooni mingil poliitilisel eesmärgil. Näiteks pagulaskriisi ajal viidati, et kuna meil oli okupatsiooni ajal juba massiline sisseränne, siis rohkem me inimesi vastu võtta ei saa. Või okupatsioonikahjusid kasutatakse diplomaatilise relvana Venemaa vastu," selgitas ta.
"Termin „okupatsioon” toimib reeglina oleviku poliitiliste võitluste lahendamise eesmärgil," ütles Velmet. "Üks osa sellest tööst, mida muuseum peaks tegema, on tutvustada okupatsiooni kui reaalset kogemust selle mitmekesisuses ja aidata seeläbi mõista, mis tööd termin „okupatsioon” poliitiliselt praegu teeb. Võib-olla oleks nii natuke keerulisem sellega lajatada ja seeläbi diskussiooni sulgeda."
Piipuu sõnul on okupatsioon teatud põlvkonna jaoks abstraktne mõiste, kuna nad ei ole seda kogenud. "Kui sellest räägitakse ainult kannatuse prisma kaudu, siis see on justkui koorma õlgadele panek. Seepärast on kahjuks päris palju neid noori, kes pigem väldivad või kardavad antud lugusid ja lülitavad ennast välja, kui taas kurvast elusaatusest rääkima hakatakse. Samas on meil väga palju lugusid, mis on jäänud rääkimata tänu sellele, et oleme valinud väga kitsa viisi, kuidas ajalugu avalikult mõtestada."
Kannatusnarratiiv on Piipuu hinnangul selektiivne. "See tähendab, et teemadest, mis antud narratiiviga ei haaku, justkui ei tohi rääkida või neid millegagi võrrelda. Minu meelest on see natuke ohtlik. Meil ei tohiks olla nõukogude pärandi tõttu mingeid tabuteemasid, millest ei tohi kõneleda või mida ei või analüüsida. Inimesed jäävad lõksu, kui neil ei ole lubatud rääkida mingitest emotsioonidest või kogemustest. Ka näitus „NSFW. Esimehe lugu” meie majas tõi väga selgelt selle küsimuse esile."
Okupatsioonide muuseumi näituste ala suureneb ja ekspeditsioon uueneb. 2018. aastal muutub Okupatsioonide muuseumi nimi Vabaduse Muuseumiks. Uus nimi, lühendiga Vabamu, on tekitanud vastandlikke seisukohti. Kriitikute hinnangul kaotab muuseum nii oma olemuse. Muuseumi nõukogu leidis eelmise aasta suvel, et uus nimi võiks arvestada lisaks laienevale sisule ka okupatsioonide aja kajastamist, sest viimane jääb muuseumi tegevuse tuumaks, seega otsitakse Vabamule veel võimalikku laiendit