Kiletamise mure võib kaduda: digitaalsed õpikud tulekul
Iga kooliaasta alguses ummistavad kaupluste koolitarvete osakondi murelikud lapsevanemad, kes ei leia eri formaadis õpikutele-töövihikutele sobivas formaadis pabereid ja kilekaasi. Juba järgmisest õppeaastast võib see aga saada möödanikuks, kui lapsevanematele muutuvad kättesaadavaks digiõpikud.
Ehkki sisu on tähtsam kui vorm, iseäranis hariduse puhul, tähtsustavad koolid siiski jätkuvalt ka vormi, mistap tuleb kõik õpikud ja töövihikud paberdada ning kilekaanetada. Iga kooliaasta alguses, 1. septembril lööb see mure koolilaste vanematel korraks pulsi üles, kui piduliku päeva tähistamiseks koogisöömise asemel tuleb minna, õpikud kaenlas, poode kammima, et leida õiges formaadis kilekaaned. Kuna õpikute-töövihikute formaat erineb kirjastuseti ja õpikuti, siis ei või ette teada, mis suuruses õppevahendid esimesel koolipäeval üle antakse.
Haridusministeerium seab küll õppekirjandusele nõuded sisule - et vastaks õppekavale - ja raskusele õpikuti, samuti on ette antud, millises punktis peab olema kiri: ikka algklassides suurem kiri ja põhikoolis-gümnaasiumis väiksem. Kuid täpset formaati ette antud ei ole.
"Tegemist on vaba turuga nagu kirjastuste puhul ikka. Ministeeriumil plaani formaate ühtlustada ei ole," kommenteeris teadus- ja haridusministeeriumi pressiesindaja Marit Valge.
Ministeeriumi esindaja soovitab lapsevanematel ise kirjastustele tagasisidet anda, kui formaadid muret peaksid tegema.
Lapsevanemad aga kirjastustelt otse õpikuid ei osta, seda teevad koolid. Koolid aga omakorda ei puutu kokku kilekaante murega - nemad annavad õpikud 1. septembril lapsevanematele üle, kes siis peavad need 2. septembriks esinduslikku vormi saama.
Avita on üks õppekirjanduse kirjastajaid. Selle peatoimetajale Ly Kriiskale tuleb mure õpikuformaatidega üllatusena. Ta selgitab, et õppekava ehk sisu tingib ka vormi.
Avita on siiski lähenenud õppekirjandusele süsteemselt: esimesest kolmanda klassini on õppekirjandus ühes formaadis, neljandast kuuenda klassini teises ning seitsmendast gümnaasiumi lõpuni kolmandas formaadis. Kuid koolid ei telli ju materjale vaid ühest kirjastusest ning kirjastused teineteise formaate ei arvesta ega aluseks võta ehk n.ö ühiskondlik kokkulepe ühtse formaadi osas puudub.
Digiraamatud on kohe valmis
"Kui tuleks formaadist lähtuda, tuleks alustada õppekava muutmisest. Ma pole nõus, et sisu peaks käima vormi järgi," ei toeta Kriiska ka ühtse formaadi kehtestamist.
Tema hinnangul võib aga kiletamise mure olla juba aegunud, sest tulekul on digiõpikud, mis kaotavad vajaduse paberraamatuid kaasas tassida.
Tõepoolest, juba möödunud aasta maikuust kehtib haridusministeeriumi nõue, et õppekirjandus oleks digitaalselt kättesaadav. Kui praegu on veel ülemineku- ja katsetuste aeg, siis järgmiseks sügiseks võib lahendus juba reaalselt koolilasteni jõuda.
"Paari aasta jooksul on kõik eesti õpikud digitaalsed. Ma arvan, et juba järgmisel aastal ei pea lapsed neid asju kotti toppima: paberõpikut vaatavad koolis ja digitaalset kodus," selgitab Kriiska. Päris ära paberõpikud tema hinnangul niipea ei kao.
See seab aga eelduseks, et kool võimaldab lastel õpikuid koolis pidada. Arvestades alalist ruumipuudust, ei pruugi see igas õppeasutuses kõne alla tulla. Samuti on eelduseks vanemate valmisolek ligipääs digitaalsetele õppematerjalidele osta. Kohustuslikuks digiõppematerjalide kasutamine koolis ei muutu, seega võib sellega minna samamoodi kui eKooliga: mõni kool läheb uuendustega meelsasti ja algusest peale kaasa, teine aga hoiab jäigalt kinni vanast, ammu välja kujunenud tavast, et raamatuid peab tingimata kaasas tassima, kaalugu kott palju tahes.
"Digi on ka vahend. Peame lähtuma sisust - on asju, mida on lihtsam ja mõnusam teha digis ja on asju, mida on lihtsam ja mõnusam teha paberil. Peab lähtuma sellest, mis annab parema õpitulemuse ja sellest, kuidas laps ise tahab midagi omandada," leiab Kriiska.
Avita kirjastus on mõlgutanud ka mõtteid teha õpikud mitmeosalisteks, mis teeks koolikotid kergemaks, kuivõrd sotsiaalministeeriumi õilis määrus koolikoti maksimaalse raskuse kohta päriselus rakendamist ei võimalda, kuid, nagu ikka, seisab ka see lahendus raha taga. Nagu Kriiska ütleb, pole koolidel võimekust mitut õpikut tellida, sest nad on krooniliselt alarahastatud. Ja kui nad ka teeksid selle ära, võtaks nende õpikute jõudmine lasteni aega veel kuni kümmekond aastat, sest koolid naljalt vanu õpikuid välja ei vaheta: tavaline välp on kaheksa kuni kümme aastat.
Seega, kuniks kõik on vabatahtlik, võib ka formaatide ühtlustamine või digiõpikutele üleminek võtta sama kaua kui haldusreform.