Metsseaemiste küttimise eest on välja pandud pearaha
Olgugi, et riik on Aafrika seakatku leviku piiramiseks paika pannud väga selged jahimahud, mille mittetäitmisel ootab jahtkondi jahilubadest ilmajäämine, on alates jaanuarist võetud kasutusele veel üks meede - kütitud emiste eest raha maksmine.
Riigi seatud eesmärk võitluses Aafrika seakatkuga näeb ette, et Eestisse jääks 1,5 siga ühe hektari jahimaade kohta. Et seda eesmärki täita, kehtestas riik jahtkondadele väga kindlad küttimismahud, mille täiskäigul täitmine hoogustus mahasadanud lumega. Ja olgugi, et jahimehed on keskkonnaameti andmeil küttinud 1.veebruari seisuga 27 293 metssiga, mis on 92% määratud küttimismahust, otsustas veterinaar- ja toiduamet (VTA) rakendada emiste küttimise kompenseerimise meedet ehk teisisõnu hakata maksma 100 eurot iga kütitud metsseaemise eest. Raha selle jaoks tuleb 75% ulatuses Euroopa Komisjonist.
"Üldiselt me ei salli looma tapmise eest preemia maksmist, ja kui praegu emist lasta, siis on tal umbes 12-13 sentimeetri pikkused põrssad kõhu sees ja no seda vaatepilti ei tahaks näha," rääkis Rõuge jahiseltsi esimees Aare Vumba.
Tõik, et metsseaemised on kohe märtsi alguses poegimas, on peamisi põhjusi, miks jahieetikast lugupidavad jahimehed ei suuda mõista riigi otsust julgustada jahimehi igal juhul emiseid küttima. Samas tuleb aga välja, et tegelikult niiöelda head aega metsseaemiste küttimiseks polegi.
"Põrsad on pikka aega emisest sõltuvad ja samas on nad sõltuvad tegelikult ka siis, kui emised juba tiined on, nii et millalgi tuleb neid küttida igal juhul ja kõige ebaeetilisem on muidugi küttida siis, kui on see poegimise aeg või kui põrsad on väga väikesed ehk siis suveperioodil," põhjendas keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist ja ulukiasjatundja Peep Männil.
"Oluline on see, et arvukus tuleb alla viia ja üks olulisemaid momente selle juures on emasloomade võimalikult suurel hulgal küttimine. See pearaha on jahimeestele toeks selles tegevuses," selgitas VTA peadirektori asetäitja peadirektori ülesannetes Olev Kalda.
Männili sõnul selgub aga suvel ilmunud Euroopa toiduohutusameti tellitud teaduslikust raportist, kus muuhulgas analüüsiti ja modelleeriti seakatku levikut ja selle piiramist metssea populatsioonis, et metseaemiste küttimine katku leviku piduradamisele kuidagi kaasa ei aitagi.
"Katku levikut see ei takista, kuna katk levib lihtsalt märgatavalt kiiremini ja üldiselt selle küttimisega ei jõuta nii kiiresti arvukust vähendada, et seda levikut näiteks enne läänerannikut peatada, selgitas Männil.
Vaatamata sellele on VTA-l jahtkondadega lepingud sõlmitud ning jahimehed tassivad kohalikesse veterinaarametitesse kohustuslikke tõendusmaterjale, mis peaks tõestama, et mahalastud looma näol on tõepoolest tegemist vähemalt aastase suguküpse emisega. Selliseks tõendusmaterjaliks on mahalõigatud välised suguorganid.
"See on täiesti vastik jah. Muidugi nülgimise ajal kah, aga siis ta tuleb koos nahaga, aga nüüd eraldi lõigata no ma ei, ei oskagi sõnadega seda väljendada," oli Rõuge jahiseltsi esimees Aare Vumba häiritud.
Ja kui nüüd küsida, miks siis ikkagi välised suguelundid, leiab vastuse Lätist.
"Läti jahaimehed ei tunne looma anatoomiat, nad toovad valesid elundeid ja siis ei saagi raha," põhjendas Männil.
Männil lisas, et Eesti jahimeestel sellist probleemi pole, kuna meil on heal järjel ulukiseire, mis eeldab nagunii erinevate organite toomist keskkonnaagentuuri ja seega oli ka nende sooviks koguda tõendusmaterjalina pigem emakaid ja munasarju, millest oleks ka teadusele kasu.
"Sellise valiku tegime koostöös jahimeestega, et see oli kõige optimaalsem variant, et seda materjali ka mitte üleliia koguda, sest selle materjali hoidmine ja ka pärastine nõuetekohane kõrvaldamineon omaette tegevus," selgitas Kalda.
Kalda lisas, et uus meede on oluliselt tõstnud emiste küttimise osakaalu. Jaanuarikuu jooksul kütiti kokku 830 metsseaemist, mis on üle kahe korra rohkem kui möödunud detsembris, mil kütiti 361 emist. Kompensatsiooni taotleti 620 metsseaemise küttimise eest.
Et tegemist on sensitiivse teemaga, tõestab ka jahimeestele jäetud vabadus, mis tähendab, et meetmega kaasaminemine pole kohustuslik ning lõpliku otsuse teeb ikkagi iga jahimees päästikule vajutamise hetkel.
Ja isegi kui on neid, kes arvavad, et otsused on vastu võetud puusalt, leiab professor Arvo Viltrop, et Eesti on jõudnud võitluses Aafrika seakatkuga olukorda, mida tuleb nimeteda sõjaks, kus häid lahendusi enam pole.
"Kui me näeme, et üks lahendus ei too edu, siis me peame minema uutele lahendustele ja meil ei ole aega hakata neid meetodeid teaduslikult uurima, me peamegi kiiresti tegutsema, peame otsima kiireid lahendusi, sest need küsimused vajavad kiiret lahendamist," rääkis Eesti Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop.
Tekkinud olukord on seda segasem ja emotsionaalsem, mida enam levivad jahimeeste seas ka jutud messigadelt võetud vereproovidest, kust on leitud antikehi ehk teisisõnu jutud loomadest, kes on Aafrika seaktku läbi põdenud ning nüüd selle vastu immuunseks muutunud.
"Praeguse seisuga meie analüüs näitab, et kõikide positiivse diagnoosi saanud sigade hulgast kusagil 10% on selliseid, kellel on tuvastatud veres ainult antikehad," räkis Viltrop. "Kui me vaatame üle Eesti, siis see protsent on suhteliselt stabiilne ja see on stabiilne ka kõikides vanuserühmades."
Suurt lootust see tõdemus ei anna, sest Viltropi sõnul on üsna tavapärane, et viiruste puhul tekib teatud protsent ka neid, kes on võmelised selle ilma tõsisemate tüsistusteta läbi põdema.
Toimetaja: Merilin Pärli